01/2013
Raido Orast küsitles Erki Tamm
Raido Oras on Viimsi Vabakoguduse pastor, keda teatakse ka kristlastest mootorratturite klubi pastorina. Rahvaloendusel nähtu jättis mehe hinge sedavõrd tõsise jälje, et viimasel ajal on ta koos kogudusega järjest enam panustamas sotsiaaltöösse.
Mehised mehed ja mürisevad masinad – nii olen sind ette kujutanud. Päris ootamatu oli minu jaoks sinu jõudmine sotsiaaltöösse.
Motoklubi toetab juba mitmeid aastaid Jõgevamaal ühte lastekodu, kellega on meil head suhted. Tegelikult algas kõik üsna sarnaselt ühe teise tuntud looga. See oli siis kui kästi kokku lugeda kogu rahvas ja igaüks pidi end oma elupaigas kirja panema. Ma otsustasin aidata kaasa eesti rahva kokku lugemisel oma elukohas, Viimsi vallas. Üsna pea sain selgeks, et Viimsis on nii rikkaid inimesi nagu üldiselt teada, aga ka neid, kellel pole elus just kuigi hästi läinud. Eriti pärast viimast majanduslangust. Kui kogetule lisandus koguduse soov vallas midagi ära teha, oli järgnev üsna ootuspärane. Kokkuvõtteks võib öelda, et pastor võib asju märgata, aga eelkõige on vaja koguduse sisemist soovi väljendada oma hoolimist kogukonna vastu.
Vald annab tuulemurru tagajärjel langenud puud meile, millest meie teeme küttepuud abivajajatele.
Mida olete kogudusena teinud, et aidata puudustkannatavaid inimesi Viimsis?
Algatusi on mitmeid ja eks aeg näitab, millised neist on elujõulised ja meile kui kogudusele jõukohased. Alustasime kasutatud arvutite jagamisega peredele, kes neid vajavad. Koostöös vallavalitsusega alustasime küttepuudeprojekti. Vald annab meile tuulemurru tagajärjel langenud puud, millest meie teeme küttepuud abivajajatele. Vaieldamatult on tegemist töömahuka projektiga, mis vajab edasiarendamist. Abivajajatele oleme jaotanud ka Sõbra Käelt saadud toiduabi. Viimane projekt oli Hoolimise nädal. Talvevaheajal jagasime sooja sööki puuduses lastele ja pakkusime neile võimalust sisukalt vaba aega veeta.
Milliste probleemidega olete kokku puutunud?
Oleme alustanud mitmeid projekte. Selge on, et kõik need pikalt kesta ei saa: kogudus on väike ja kõike teha ei jõua. Ilmselt kõige raskem on valida, mida teha ja mida jätta. Probleemiks on ka eestlase vastumeelsus abi küsida. Kui see muutuks, oleks sotsiaaltöö palju lihtsam.
Kellega koos te töötate?
Viimsis on koostöö vallaga olnud väga hea juba aastaid. Vallavalitsus toetab oma võimaluste piires kogudusi regulaarselt. Tänu Avo Üprusele, Eesti Kirikute Nõukogu ja siseministeeriumi korraldatud Harjumaa päevale sai meie koostöö aga sisse hoopis uue hoo. Projektide arenedes on liitunud mõned eraettevõtjad. Suurim abi on tulnud Baltex´ilt ja Tampe Toidult. Huvi on tundnud ka eraisikud, kes on annetanud küttepuid ja löönud kaasa vabatahtlikena. Meie oleme uutele võimalustele avatud.
Milline peaks olema koguduse suhtumine kogukonna vaesusest tingitud probleemidesse?
Ma arvan, et siin on võimalus midagi ära teha ja peegeldada Jumala armastust. Kõige parem viis selleks on minna nende juurde, kellele me tahame seda edasi anda. Aasta tagasi küsisime koguduseliikmetelt, millisena nad soovivad kogudust näha viie aasta pärast. Selgus, et inimesed soovivad, et kogudusel oleks vallas oluline mõju ja väljund. Nii hakkasime seda otsima. Ma arvan, et kogudus võiks seda teha seal, kus teised ei saa, ei taha või ei oska. Kirikul on siin aastatuhandete kogemus. Alustasid ju kogudused hüljatud laste päästmisega Rooma riigis, laste ja vanadekodudega, kui see riigil üle jõu ja tahte käis. Ma näen, et isegi väikeses koguduses on jõudu, mida me sageli alahindame ja kasutada ei julge.
Kas alustatud töö on sinu enda hoiakutes midagi muutnud?
Võib-olla olen ettevaatlikum, kuid avatum. Ettevaatlikum selles osas, mis puudutab hinnanguid. Elu on palju rikkalikum kui pealt paistab. Ka sõnnikuhunnikus võib kasvada lill ja kord võib tähendada hoolimatust. Avatum selles osas, et kunagi ei tea, kuhu Jumal sind viib ning õppimist jagub ka siis, kui arvad, et tead juba palju.
