Mare ja Paavo Pihlak: Pereraadio on võitlusväli

12/2013
Toivo Tänavsuu, Fotod Pereraadio.

Pereraadio 20. sünnipäeval räägivad selle eestvedajad Mare ja Paavo Pihlak, mida tähendab igapäevaselt kristlikku raadiot teha. Kohtume paljudele tuttavas Tehnika tänava stuudios. Kõik näib nii kodune ja rutiinivaba, mis paneb küsima, kas Pihlakud vahel ka siin mikrofonide vahel elavad? Seepeale teatab Paavo üllatuslikult, et töö tegemiseks on Pereraadio hea koht, aga Tallinn elamiseks mitte.

Miks nii?

Paavo (varasemalt tallinlane): Üks teine vaim hakkas juba 1980ndate lõpus koos ärimaailmaga siia linna sisse pressima. Nimetan seda võbeks. Ta on rahutuse vaim: paneb su keha värisema ja kogu aeg tegutsema.

Mare: See on aja vaim.

Kas raadio on siis päeva lõpuks majandusprojekt?

P: Ei. Pigem on see seotud inframüraga, mis on tingitud näiteks autode arvu suurenemisest. Müra kestab edasi isegi siis, kui liiklust ei ole, see on salvestunud hoonetesse ja võbiseb seal kaasa. Palja kõrvaga seda ei kuule, aga mõõtemikrofonid näitavad ikka.

Nii et ei olegi väike, hubane, emotsioonitu raadiokene?

P: Kristlastena oleme pidevalt võitlusväljal. Samuti selle raadiona. Jumalariigi töö osana sõltume tagalast ja seda mitte ainult finantsilises ja materiaalses mõttes.

M: Mäletan aastat, kus kõik meie töötajad korraga ei jäänud mitte ainult haigeks, vaid sattusid noa alla.

P: Sagedasti koondub see jõulu- või ülestõusmispühade perioodi, kui raadio kuulajaskond on suurem ja sõnum puudutab laiemaid masse. Uskumatu korrapärasusega on näiteks siis palju tehnilisi rikkeid ja haigusi. Eredamalt on meelde jäänud üks jõuluõhtu, kus seisin Tartu stuudios ja hoidsin käes saadet edastavat lingiantenni – see oli ainus võimalus saade eetrisse anda.

Mis on Pereraadio teie jaoks?

P: Tõeline pere raadio. Oleme Marega seda koos teinud 1994. aastast. Kuna oleme erinevatest kirikutest, siis on see koostöö ja oikumeenia nii meie pere kui ka raadio tasandil. Pereraadio on lähendanud erinevaid konfessioone, olnud Eestile suureks õnnistuseks.

Ka paljud moodsad usuvoolud sooviks eetriaega.

P: Meil on kirjutamata reegel: teeme koostööd kõigi Eesti Kirikute Nõukogu liikmeskirikutega. Kõik nad pole küll 20 aasta vältel olnud aktiivsed, aga need, kelle süda põleb Jumalariigi töö jaoks, need on ka saanud kaasa lüüa.

Kummalisi koostööpakkumisi on ka tulnud. Kord remontisin koduõues autot ja ligi astusid mormoonid. Uurisid, kas saab koostööd teha. Lähemat kontakti siiski ei tekkinud, sest meie autol oli kalamärk.

M: Minu Tartu perioodi teoloogiline nõuandja oli Ermo Jürma. Kuna kristlastel pole viisakas halvasti öelda, siis pidin mõnigi kord ridade vahelt ja Ermo silmavaatest välja lugema, mida ta ühe või teise kuulutaja kohta arvab.

Pereraadio elab annetustest. Mis imega finantsid kokku tulevad?

M: Oleme panustanud sellele, et hea programm tekitab soovi seda toetada. Kõik need aastad oleme vee peal kõndinud. Olen nutnud, kui ees on suure sagedustasu tähtaeg – aga raha on imeliselt laekunud. Näiteks üks Eesti mees on aastaid aidanud seda ära maksta. Mäletan, kuidas kord jõulude eel andsid juhatuse liikmed oma raha, et meilgi oleks, mille eest kingitusi osta.

P: Tegutseme Jumala abiga ja üks päev korraga. Pereraadio oma olemuselt töötab kuu ette – kui täna tarbime, siis arve laekub järgmisel kuul. Kui sissetulekud ühtäkki kaoks, oleksime järgmise kuu juba võlgu.

M: Olen mõistnud, et minu muretsemisest polekski kasu. Kui Eesti Raadio Tartu stuudiost lahkusin, osundasid kolleegid sellele, et hakkan tööle raadios, kus ei ole mitte midagi: ei inimesi, ei muusikat ega raha. 20 aasta jooksul on eraraadiojaamu tulnud ja läinud. Pereraadio on püsinud ja isegi kasvanud.

Kas vabatahtlike raadiosse leidmine on raske?

M: 20 aastat olen inimesi moosinud. Kui Tartus alustasime, käisin KUSi kõikidel tudengitel sabas. Töösse kaasatud ajakirjanikud saab kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Rohkem on oma ala korüfeesid, nagu Tõnu Lehtsaar, Tiia Lister, Anu Kõlar, Malle Pärn, Ilmar Tomusk, Varro Vooglaid jt. On neid, kes on suurepärased tekstide esitajad, järjejuttude lugejad. Elu on ette lükanud ka tõsiselt entusiastlikke inimesi, viimane selline leid on Margit Prantsus, keda tuleb liigses innukuses isegi pidurdada, et ta läbi ei põleks.

P: Laias laastus tulevad hooaja alguseks otsekui mingi ime läbi vajalikud inimesed alati kokku.

Kui palju Pereraadiot kuulatakse ja kus?

P: Jumal teab. Kui ka üks inimene pöördub tänu raadiole, siis on see töö läinud õigesse kohta.

M: Annetajate nimekirjas on valdavalt eakamaid püsikuulajaid. Kuid hommikused raamatute, CD-de ja kontserdipääsmete loosimised näitavad, et noorem generatsioon kuulajaid on täiesti olemas. Tagasiside kaudu on rõõmu veel ühest konkreetsest kuulajate grupist – lastega kodus olevatest emadest. Kuulajaskonna kaudne monitooring käibki läbi annetuste.

Kas mõni hea pöördumise näide?

P: Kõige lihtsam tunnistus olen ma ise. Mul oli oma firma ja korralik teenistus, kui hakkasin Maret raadios tehnilise poole pealt aitama. Ta lihtsalt sinisilmselt teatas, et nüüd hakkab kristlikku raadiot tegema. Aga aasta pärast sain juba ise Nuutsaku vesiroosilises järves ristitud.

M: 1994. aastal juhatusele paberil visandatud plaanist tänane saatekava palju ei erinegi. Kui näitasin seda Paavole, küsis ta: kes seda kõike tegema hakkab? Ma ei olnud sellele mõelnudki!

Kes siis õigupoolest Pereraadio idee idanema pani?

P: Lihtne vastus oleks, et raadio tekkis Jumala plaanist ja mitmete inimeste kaudu.

M: Raadio käivitus 1993. aastal Tallinnas. Tartus aasta hiljem, kui läks eetrisse KUS-i avaaktus. Nüüd sünnipäevaga seoses püüdsime uurida, kuidas kõik algas, aga päris täpset vastust pole. Näib, et baptistiliidus on olnud kaks suunda, mis Olevistes kokku said. Aeg oli revolutsiooniline igasugu kristliku töö osas ja valmidus raadio tekkeks olemas. Seda kinnitab asjaolu, et ka Raadio 7 tähistas äsja oma 20. sünnipäeva.

P: Pereraadio sünni taga oli kaks organisatsiooni – Estonian Christian Radio Projects ja Estonian Christian Ministries, kes leppisid kokku, et esimene tegeleb ehituste ja tehnika ning teine toetuste, töötajate koolitamise ja kaadriküsimustega.

Raadio sünnipäevaks loeme 17. novembrit 1993. Toonane "Kuulutaja" viitab toimunud pressikonverentsile "Pereraadio – esialgu ainult Tallinna jaoks". Ent kui küsida, kuidas kristlik raadio üldse Eestisse tuli, peaksime alustama hoopis nendest meestest, kes salvestasid 1960st alates piiblitunde, mis praegu eetris. Need mõlemad usumehed – Jaan Reisalu Tallinnas ja Uudo Rips Tartus – on tänaseks igavikus.