6/2009 Mika Tuovinen, Lootuse festivali tegevjuhatuse aseesimees
Billy Grahami nimi oli mulle tuttav juba nooruspõlvest. Umbes 15-aastaselt lugesin ma tema raamatut suurest ärkamisest Los Angeleses (1949) ja minust sai juba tookord Billy fänn. Mu nooruspõlve suurimaid pettumusi oli see, et ma ei saanud sõjaväeteenistuse pärast osaleda Billy Grahami Missiol Helsingis aastal 1987.
Kui kolisime 2008. aasta jaanuaris jälle Eestisse, sain peapiiskop Andres Põderilt üheks esimeseks tööülesandeks võtta osa lõunasöögist koos Grahami assotsiatsiooni töötegija Viktor Hammi ja mõnede Eesti koguduste juhtiga. Sellest sai alguse töö, mis viis sama aasta sügisel otsuseni, korraldada mais 2009 Lootuse festival Eestis. Saime aru, et korraldamisaeg jääb tavapärasest lühemaks, aga kaastöötajate kaader oli suurepärane ja oma tööle tõsiselt pühendunud.
Mida andis Lootuse festival minule? Esiteks näitas see, et eestlased on evangeeliumile avatud. Mulle on väidetud, et eestlased ei tunne Jumala vastu huvi, aga festival näitas hoopis muud. Küllap oleme teinekord hinnanud inimesi ja ühiskonda valesti. Eesti inimesed tahavad leida oma elule laiemat tähendust, vastuseid eksistentsiaalsetele küsimustele, ühendust Jumalaga.
Teiseks nägin ma, et meedias toimus suur pööre. (Risti)usu kohta hakkasid liikuma positiivsed sõnumid. Loodetavasti see hoiak säilib, sest avalikkuse positiivne suhtumine muudab ka iga inimese suhtumist ja teeb lihtsamaks kohaliku koguduse töö.
Kolmandaks tuletas festival meelde evangeeliumi kuulutamise vajalikkust. Meil on kogudustes palju teha, aga kõige olulisem on kuulutada inimestele head sõnumit Jeesusest ja kutsuda neid ühendusse Jumalaga, et leida täisväärtuslik elu. Ma loodan, et üritus tuletab meelde evangelistide töö vajalikkust. Sekulariseerunud Eestis, nagu ka kogu Euroopas, peaks evangelistiande tähtsust rohkem rõhutama ning taotlema, et selle andega pastorid saaksid pühenduda just evangelismile. Kõik pastorid ei ole loomult evangelistid, aga kahjuks peavad peaaegu kõik evangelistid töötama pastoritena.
Neljandaks tuleb evangeeliumit kuulutada julgelt ja oodata tulemusi. Räägitakse, et kord tuli üks tavaline pastor kuulsa ametivenna juurde kurtma: "Kui mina jutlustan, ei toimu midagi, aga kui sina jutlustad, siis hakkavad uskuma paljud. Milles asi?" Kuulus pastor küsis: "Kas sa arvad, et SINU jutluse ajal peaks iga kord inimesi usule tulema?" Tulija vaatas häbelikult maha ja vastas: "Oh ei, muidugi ei arva ma nii." Nimekas jutlustaja hüüdis: "Selles ongi sinu probleem! Siin on meie suhtumise vahe. Kui MINA jutlustan, siis ma ootan, et Jumal samal ajal tegutseb!"
Franklin Graham rõhutas mitu korda, et ta ei ole tulnud jutlustama omaenda sõnumit, vaid Jumala evangeeliumit. Ja Jumala sõna toob ka tulemusi.
Viiendaks: me vajame lootust! Lootust ei vaja mitte ainult need inimesed, kes Jumalat veel ei tunne. Ka meie, kristlased, vajame lootust, et jaksaksime teenida inimesi ja Jumalat. Mina sain lootust juurde teadmisest, et ka eestlane on tavaline inimene, kes januneb Jumala tundmise järele ning vastab Jumala kutsele, kui talle antakse võimalus kuulda, mida Jumal temalt ootab.
