06/2015 
Ulvi Põllu, Oleviste kogudus
"Kas tunned, kuis meile ikka on lahti
kõige kõrgemad taevateed,
kui tuleme kokku, kui leiame mahti,
jätame vaevad ja laulame ..."
(K. Ehin)
Nii kõlas üks paljudest lauludest 2014. aasta laulupeol.
Aasta võis olla 1979, kui istusime Nõmme noortega lauluväljakul ja unistasime päevast, kui saaks pidada avalikku välikoosolekut, kus vaimulik muusika võiks vabalt ja julgelt kõlada. Tookord tundus see üsna võimatu soovina. Ent Jumala imed sünnivad. Nii on täitunud mitte ainult käputäie Nõmme noorte, vaid tuhandete Eestimaa kristlaste unistus.
Kindel on seegi, et koosolemine ja ühised tegevused liidavad meid veelgi enam kokku.
Nüüd, juba üle kahekümne aasta, võime vabalt kuulutada ja kuulata. Aga kas mitte ei ole me hakanud seda kõike liig tavalisena ja endastmõistetavana võtma? Oleme ehk unustamas, milline eesõigus ja ime see on. Argipäeva tuhinas kipume pahatihti unustama veel midagi väga olulist – kristlaste omavahelist osadust ja sellest tulenevat rõõmu. Ent just seda pakuvad meile igaaastased EKB Liidu suvefestivalid: „Kui tuleme kokku, kui leiame mahti, jätame vaevad ja laulame". 
Mäletan, kui üle kümne aasta tagasi viisin oma poja ja ema Võrus toimuvale festivalile ja imestasin, miks nad küll nii innukalt sinna minna tahavad. Läksid mõned aastad ja osalesin ise Hiiumaal toimunul. Siis mõistsin, miks mu poeg ja ema ning sajad teised meie liidu festivalil osaleda soovivad. Tookord oleks tahtnud Peetruse kombel öelda: „Siin on meil hea olla, teeme õige kolm lehtmaja" (Lk 9:33).
Lisaks Jumala ülistamisele, palvele, sõna jagamisele ja kuulamisele annab suvefestival harukordse võimaluse kohata õdesid ja vendi erinevatest kogudustest ja paikadest üle Eestimaa. Olla osaduses, jagada rõõme ja muresid, kuulata üksteise töödest ning tegemistest – milline suurepärane võimalus! See hoiab ära ka kapseldumise vaid oma väikesesse keskkonda.
Suvefestivali korraldusmeeskonnas olnuna tean üsna hästi, mida tähendab taolise suurürituse ettevalmistamine ja läbiviimine. Võimalik, et ka seetõttu on need festivalid mulle eriti armsaks saanud. Ent kogu eelnevat suurt tööd ja vaeva kroonivad lõpuks koosveedetud kolm päeva, mil saame tunda ennast ühtse perena. Kindel on seegi, et koosolemine ja ühised tegevused liidavad meid veelgi enam kokku. Kasutagem siis seda Jumala poolt antud võimalust olla ühises osaduses.
Kui nüüd veel midagi tulevikuks soovida, siis vahest võiks mõelda suvefestivali formaadi muutmisele.
Aastaid on see sarnaselt toiminud, aga vahelduseks võiks ka midagi uut ja teistsugust olla. Ehk tasub kaalumist mõte, et korraldada need päevad vaid kristlastele, st festival ei toimu avalikkuse ees, vaid pisut eraldatumalt. Lõputeenistust koos evangeeliumi kuulutamisega seevastu võiks kuskil avalikus ruumis pidada. Aga küllap on paljudel veelgi paremaid ideid, mida ja kuidas tulevikus rakendada.
Mida öelda siis lõpetuseks? Vanasõna ütleb, et jagatud mure on poolik mure. Aga jagatud rõõm paisub kindlasti mitmekordseks. Seepärast tulgem ikka kokku, et kanda üksteise muret ja koormat ja ühiselt jagada rõõmu.
Kohtumiseni Tartus!
