August 2019 
Hele-Maria Kangro, Tartu 3D kogudus
Elame vananeva rahvastikuga ühiskonnas. Majanduslikus plaanis toob see riigile muidugi suuri väljakutseid, kuid vaimses ja emotsionaalses mõttes ei tasu muretseda. Vanaks saamine on hea ja loomulik, eriti kui on inimesi, kes suudavad seda inspireerivalt teha. Festivalipäeva kõige muhedam diskussioon oli kahtlemata see, kus elurõõmsad ja elukogenud usklikud jagasid, kuidas edukalt vananeda.
Liidu sekretär Marika Nigulas modereeris arutelu ja tõi kohe alguses välja 2017. aasta prognoosi, mille järgi aastaks 2042 on iga kolmas inimene Eesti Vabariigis 65 või vanem. See öeldud, tutvustas ta väga aupaklikult, oma malbel ja karakteersel moel, kõiki paneelis osalejaid – inimesi, kes vananemist ei karda, vaid oskavad sellest rõõmu tunda. Tutvustusvoorus nentis Ulvi Põllu, et olulisem tiitlitest on mõju ja n-ö jalajälg, mille endast jätame. „Meenus, kui mu isal aastaid tagasi Keilas paluti sõna võtta. Loeti ette tiitleid, mida oli päris palju, ja siis ta ütles iseenda kohta: „Olen armusaanud patune.“ Võin sedasama öelda.“ Paneelis osalesid veel Liidu raamatupidaja Eli Kõllo ja endine politseikaplan Jaan Jaani.
Seesmine inimene uueneb
Et juttu oli ennekõike vananemisest, kõlas avaküsimus: kes on vana inimene? Eli Kõllo hinnangul see, kes ennast ise vanaks peab. „Kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt,“ tsiteeris ta Pühakirja ja lisas, et „kui süda sees noor, siis kuidagi ei lähe vanaks. Usun, et me valmime igavese nooruse jaoks – see kest peabki kõdunema, aga nii palju põnevat on veel ees! Vanemas eas on kuidagi silmad avanenud: Looja on loonud mind enda jaoks, sisu peab saama uueks ja seda tuleb valvata.“ Ermo Jürma meenutas, kuidas ta onu ütles, et kes noorelt ei ole revolutsionäär, sellel pole südant sees, kes vanana pole konservatiiv, pole midagi õppinud. „Nii et kes on midagi õppinud, tere tulemast minuvanuste sekka!“ Muuhulgas tõi ta ka välja, et on suvefestivalil (algusaastatel nimetati seda konverentsiks) juba 24. korda!
Vastajad said tagasi vaadata möödunud eluetappidele ja tuua välja olulisema. Ulvi Põllu jaoks oli kolm tähtsamat momenti: päästetud saamine ja ristimine ning poja sünd. „Palusin, et laps oleks terve, musikaalne ja teeniks jumalariiki – need kõik on täide läinud!“ ütles ta tänulikult. Eli Kõllo kolm valitud elusündmust olid: kui ta läks tööle raamatupidajana; kui onkoloogiahaiglas elule tagasi vaadates tundis, et Jumalaga on asjad korras ja igavik sai selgeks; ning kui ta tänu „Jumala huumorimeelele“ veel ka EKB Liidu raamatupidajana tööle asus. Jaan Jaani kolm verstaposti olid: „noorus, mis ei tule iial tagasi“; vaimulikuks ordineerimine, mil ta alustas tööd Kundas ja Viru-Nigulas; ning lesestumine, sest siis „pidi hakkama teistmoodi elama ja mõtlema – see oli keeruline“.
Leinaga tuleb elada
Leina kõikehõlmavusest rääkis ka Ulvi Põllu, kes on samuti abikaasa matnud. „Lein on nagu krooniline haigus, sellega tuleb õppida elama. Alguses on valu väga terav, siis õpid sellega olema, ega see valu kuhugi ei kao, aga läheb järjest tuimemaks,“ sõnas ta. „Tuleb usaldada Jumalat, näha, mida Jumal tahab uue olukorra kaudu rääkida. Tuleb kasutada võimalusi, et rohkem olla nendega, kes meile on jäänud,“ lisas Ulvi.
Eli Kõllo teab kahjuks samuti, mida tähendab hüvastijätt oma elu armastusega. Õigupoolest ei jäänud aegagi hüvasti jätta, sest surm tabas äkitselt. „Pidime minema külla, ta kukkus ja teda polnud enam. Läksin tuppa ja meenus laul: „Kui Jumala rahu on hinge sees mul, siis kõlab ka tormide sees, mu südames ikka see rõõmustav laul – mul on hea, mul on hea Jeesuses.“ Olin elanud abielus 44 aastat, tegime plaane, et kui pension tuleb, saame olla palju koos, aga läks hoopis nii.“
Järg septembrikuu Teekäijas
