11/2008 Margot Suur
Kogu minu elu on keskse joonena läbinud muusika. Olen 17 aastat töötanud muusikakoolis õpetajana ja oma põhitöö kõrvalt on suurema osa minu vabast ajast täitnud laulmine. Nende aastate jooksul olen laulnud mitmetes koorides, astunud solistina üles erinevates kooslustes ja projektides, kuid minu põhiharrastus kuulus tantsubändis laulmisele. Nautisin seda aega oma elust; erinevaid seltskondi, tähelepanu, ambitsioone ja ka imetlust, mis mulle lavalaudadel osaks sai. Tundsin, et see, mida ma inimestele sain pakkuda, oli neile väga vajalik. Olin meelelahutaja, sütitades neid oma laulude ja tantsudega pidutsema.
Kuna minu lähedaste hulgas ei olnud usklikke, tundus tol ajal kõik usu ja kirikuga seonduv mulle miski, mis on rumalate ja nõrkade inimeste jaoks.
Umbes kuus aastat tagasi viis elu mind lähemalt kokku uskliku naisega, kes prohveteeris mulle, et hakkan kunagi laulma Jumalale ülistust. Tal oli veel täpsem visioon, et laulan Oleviste kirikus. Tol korral tundus see mulle mõeldamatu ja naeruväärne. Ma ei olnud Olevistes isegi mitte ekskursioonil käinud ja ometigi... selle naise eestpalvete tulemusena andsin kaks ja pool aastat tagasi oma elu Jumalale just Oleviste kirikus. Sellest ajast alates hakkas Jumala Püha Vaim, tema muutev vägi, esialgu mulle eneselegi märkamatult korrektuure tegema nii minu elus, arusaamades kui ka väärtushinnangutes. Paljuski see, mis maailma mõistes tundus normaalne, hakkas minus eneses üha enam vastuolusid tekitama. Otsustasin oma elu mitmes valdkonnas muuta. Kannatasin sageli seetõttu, et mind ei mõistetud. Sain peagi aru, et tee, mille valisin, ei sobi paljuski kokku tänapäeva ühiskonna mallidega. Mitmed senised väärtused muutusid minu jaoks tühiseks.
Samas valmistas Jumal mulle uut teed. Mäletan, et kui kuulsin esmakordselt laulmas Oleviste ülistuskoori, ei saanud ma aru, mis minuga toimub... pisarad aina voolasid. Laulude sõnumid puudutasid mind väga sügavalt. Ja just tol korral tundsin, et pean minema koori dirigendi juurde ning talle lihtsalt midagi ütlema. See kokkusaamine oli selgelt jumalik juhtimine, millest on tänaseks välja kasvanud sõprus ja koostöö. Vaatamata asjaolule, et elan ja töötan Lõuna-Eestis, olen nüüdseks laulnud Oleviste koguduse ülistuskoori ja ka teiste koosseisudega juba kaks aastat.
Nii nagu isegi olen muutumises, on ka minu laulud muutunud. Vaimuliku muusika eesmärgiks ei ole enam oma ambitsioonide teostamine. Vastupidi, laulude väärtus sõltub sellest, kui palju on minu sees Jumalat; kui puhas, siiras ja avatud suudan ma selle sõnumi edastamisel olla. Vaimulik laul võimaldab mul looval viisil väljendada Jumala olemuse suurust. Seda sõnulseletamatut puudutust kogevad väga hästi ka kuulajad, keda selles osas ei ole võimalik petta. Mõttetu on laulda ülistust maailmameelsuses – see lihtsalt ei toimi.
Tahan jätkuvalt koguda enesesse Jumala elu, armastust ja valgust, et seda oma laulu läbi inimestele jagada.
.
