03/2012
Toivo Tänavsuu
Üks väravate võti, kus süda on ärkvel
Üks samm, samm lähemale sellele, kuhu sa kuulud
Tema ootab sind
Sõna on Armastus. Nüüd on aeg
Sinu käes on võti ukse avamiseks
Tema palvetab sinu pärast
(„One Way" Patte albumilt „Celebration")
Legendaarne rokkar Indrek Patte tõlkis muusika keelde oma igatsuse ja armastuse Jumala vastu. Nii sündis sooloalbum "Celebration", mille lugusid hindavad progressiivse roki austajad mitte ainult Eestis, vaid mujalgi Euroopas ja isegi Ameerikas.
Tallinna linnahalli nostalgiahõngulistest koridoridest leiab ukse, millele on kirjutatud "Matrix Studio". Siin askeetlikes ruumides tegutseb Eesti üks parimaid helistuudioid, kus töötab igapäevaselt ka kristlik muusik ja Oleviste koguduse liige Indrek Patte.
Tuntud rokimees Patte astub sellest Koit Saaremäele kuuluvast stuudiost sisse-välja juba 1986. aastast. Viimastel aastatel ei leia naljalt Eestist kristlikku albumit, mille valmimisel poleks Patte osalenud (Inga Tingas, Rebecca Kontus, Trepikoda jpt). Oma töös on ta kokku puutunud igasuguse muusikaga – salvestanud pungist klassikani, absoluutselt kõiki stiile.
"Olen vahel pidanud salvestama muusikat, mida ma ise kunagi ei kuulaks ja mis on minu jaoks tavaliselt vastuvõetamatu. Aga kui ma näen, kuidas pillimehed ja lauljad asja suure õhinaga teevad ning sellega positiivset energiat loovad, siis võib isegi primitiivne ja sisutu muusika talutav olla," räägib Patte.
Eelmisel aastal korrastas Patte oma "helipulditöö arvepidamist" – ta on teinud üle 150 CD. "Siit stuudiost on kõik suured staarid läbi käinud – Tõnis Mägi, Ivo Linna, Jaak Joala, Anne Veski, Marju Länik, Vello Orumets, Heli Lääts, Heidi Tamme jne. Sellist staari Eestis polegi, keda ma poleks salvestanud kui, siis võibolla ainult Artur Rinne. Stuudios on käinud ka välismaiseid artiste. Aastaid tagasi salvestasin Francis Goya't, hiljem sattus siia isegi Robert Plant – tegi aega parajaks ja salvestas mõned demolood."
Patte töötab muusikute ja "muusikutega"
Patte ütleb, et kui salvestatav muusika talle meeldib, annab see emotsionaalselt päris palju. Siis polegi suure helipuldi taga istumine mitte niivõrd töö, kuivõrd puhas nauding. Aga lauljad ja pillimehed, kes Matrixist läbi käivad, on väga erineva tasemega. On professionaale, kuid ka neid, kes pole duuridest midagi kuulnud ja kel tuleb näpud kitarril õigele kohale panna, või selliseid, kellel raskusi viisipidamisega. Keegi astub tänavalt sisse, tal on plaadi tegemiseks raha, kuid mitte muusikalist andi.
Siis hoiab Patte kahe käega peast kinni, kuid töö on töö. Helistuudiotel pole Eestis kerge. Turg on väike, tehnika kallis, muusikute rahakott õhuke. Lihtsamat poppi saab igaüks juba kodus arvutiga salvestada. Aga Matrixi ampluaa on elav ehk käsitsi sisse mängitud muusika, mis stuudios kasvõi täies orkestrikoosseisus korraga linti võetakse. Ainult Eesti Raadio stuudio on suurem kui Matrixi oma. Kuid see Linnahalli stuudio on Eestis ainuke, mis salvestab suurele ja kallile makilindile, nagu kõik maailma tippbändid. Viimati valmis Patte käe all näiteks ansambli Kollane Allveelaev G värske album.
„Kui töötan väga hea muusikaga, mis mulle endale meeldib, siis unustan kogu töökeskkonna ära. Aga seda muusikat, mis mulle – progressiivset rokki – kuulatakse Eestis väga vähe," räägib Patte.
Tõeline muusika ei tule noodist, vaid südamest
Pattel on põhimõte: et midagi õppida, ei pea ilmtingimata koolis käima. Õppida võib ükskõik kus, peaasi, et on huvi. Antslast pärit Patte ei ole muusikat koolis õppinud, võib öelda et see on talle lihtsalt külge hakanud.
"Paljudel pillimeestel pole muusikalist haridustki, 90 protsenti maailma tipprokkbändidest koosnevad iseõppinud pillimeestest, kelle jaoks muusika loomine ja esitamine on rohkem elustiil," räägib Patte.
Tema mõtteviis sarnaneb menuka ansambli Jethro Tull flöödisolisti Ian Andersoni omale. Anderson rääkis hiljuti ühes usutluses musitseerimisest koos Moskva sümfooniaorkestriga. Proovi vaheajal läinud ta orkestri flöödirühma juurde ja teinud ettepaneku koos "jämmima" hakata.
Vene pillimehed teinud suured silmad: aga kus noodid on?!
Mis noodid, vastanud Anderson, muusika ei tule mitte noodist, vaid südamest!
Muusikahariduseta Anderson on ise mängima õppinud ligi 20 pilli. „Mõni teine õpib aastaid koolis muusikat ja kompositsiooni, kuid ei loo elu jooksul ühtegi laulu ning töötab hoopis muul alal.
Minu muusikatunnetus ja pillimänguoskus on Jumala and. Olen talle selle eest südamest tänulik ," ütleb Patte.
Tuuritas Rujaga Nõukogude Liidu avarustes
Lauluand ilmnes Pattel juba pooleteiseaastasena. Laval esines ta juba enne kooli. Koolis laulis kooris. Kümneselt laulis ja mängis Antsla kultuurimaja lastebändis trumme. 15-aastaselt lõi koos oma klassi poistega elu esimese bändi ja sestpeale on bändid ja Patte olnud peaaegu lahutamatud.
"Sõbrad kutsusid, et hakkame bändi tegema. Üks ütles, et hakkab trumme mängima, teine et võtab bassi. Minult küsiti, mida ma tahan teha. Et mul oli kodus klaver, mõtlesin, et hakkan siis seda mängima! Olgugi, et minu pillimänguoskused piirdusid toona sellega, et oskasin paari lugu väga algeliselt mängida," räägib Patte. Läks mõni kuu, oli natuke harjutamist ning Jumala ime oli sündinud – akordid said selgeks ja ta võis üsna kindlalt end bändis orelil saata.
Üsna pea sai Patte kutse Võrumaa tolle aja kuumimasse muusikakollektiivi Dix. Selle bändiga tuuritas ta keskkooli ajal Lõuna-Eestis igal nädalal. Hiljem suundus Tallinna Polütehnilisse Instituuti elektroonikat õppima ja sel ajal avanesid uksed juba uutes bändides.
Patte on kaasa löönud ka mitmetes laiemalt tuntud ansamblites, näiteks Linnu Tee, Proov 583 ja Ruja. Rujasse kutsusid Patte laulma Jaanus Nõgisto ja Igor Garšnek. Eesti tuntuima rokkansambliga tuuritas ta Nõukogude Liidu avarustes enam kui aasta, kuni bänd laiali lagunema hakkas ja Patte sealt lahkus.
Edukamalt läks tal bändidega Linnu Tee ja Led R. Patte meenutab üht esinemist Led R'iga, kus musitseeriti koos sümfooniaorkestriga.
„Soundchecki ajal oli mul hääl nii ära, et mõtlesin: täna tuleb täielik häving. Pidin laulma hakkama väga kõrgeid Zeppelini lugusid, aga mul oli väga vilets enesetunne. Läksin siis lavale ja ei suutnud ise ka ära imestada: ma laulan ja nagu ei laula ka, kõik tuleb ülihästi välja, nii hästi, et ma ei usu oma kõrvu, kui monitorist end kuulen. Sel ajal käisin juba kirikus ja alfa kursusel. Pärast sain aru, et Jumal laulis minu eest. See oli üle mõistuse..."
Teeb muusikat ilma staaritsemise ja ärihuvita
"Bändi tegemine on sisemine vajadus, nagu vajadus hapniku järele," ütleb Patte. "Juba oma esimeses bändis hakkasin lugusid kirjutama ja neid on saanud aja jooksul palju.
Seejuures kinnitab ta, et muusiku eluga justkui kaasas käiv ambitsioon olla edukas ja menukas pole tema jaoks kunagi tähtis olnud. Poppmuusika – millel on tugev raha lõhn juures – pole Pattele kunagi südamelähedane olnud. Talle pole oluline kommertsedu ja staaritsemist ei salli.
"Staaritsemine on täielik nonsenss," leiab Patte. "Isegi maailmanimega staarid, kes siin on käinud, on väga lihtsad inimesed. Selle tunneb ära, kes on hingelt muusik ja kes lihtsalt ärimees. Esimene loob liigutavat ja huvitavat muusikat, mis tuleb südamest ja läheb südamesse. Teine toksib lihtsalt lugusid arvutisse ja teeb copy-paste'ga sisutut popmuusikat."
Kohtumine Jumalaga
Jumal on inimese juures juba sünnist saati, või õigemini juba emaihus. Patte meenutab, et temagi õhkas oma esimesed palved Jumala poole varajases lapsepõlves. Kooliajal ja Tallinnas käis ta tihti kirikus, nautimas näiteks Erkki-Sven Tüüri või Mart Metsala muusikat.
Aga pöördumatult võttis ta Jumala oma ellu vastu kümme aastat tagasi. Patte räägib, et tal oli siis keeruline aeg. "Mind kutsuti ühele ülistusteenistusele. Teel sinna tundsin, et väga vilets on olla, pea valutab ja palavik. Kas ma ikka lähen? Otsustasin minna. Kui teenistusel palvetama hakati, tundsin, kuidas vilets enesetunne kaob. Mul oli hea olla! Mõistsin, et see on õige asi! Jumal on hea!"
Indrek Patte ristiti 2004. aasta detsembris Olevistes ning ta on sellest ajast koguduse liige. Kõik, mis üles ei ehita, näiteks rokkari elustiiliga kaasnev alkoholitarbimine, on tema elust kadunud.
Evangeelne sõnum peidetud "teistmoodi" muusikasse
1990ndatel kirjutas Patte palju filmi-, reklaami- ja kujundusmuusikat. Tema varustas muusikaga näiteks kodumaised teleseriaalid "Waba Riik" ja "Kired". Patte on kirjutanud umbes poolsada laulu ning sadu viisijuppe ja uitmõtteid on veel sahtliski.
„Ma vajan loomisprotsessiks vaikust ja aktiivsest kontserttegevusest eemalolekut. Kui mul on stuudios palju tööd, ei suuda ma värskelt mõelda. Muusika võib tulla ükskõik mis hetkel – mõnikord bussis, mõnikord tänava peal või klaveri taga. Ükspäev tulin näiteks tööle ja tee peal lõid kaks teemat pähe," räägib ta. Mõned lood on sündinud palve ajal. Patte alustab igat päeva palvega, usaldades terve päeva Jumala kätte.
Eelmise aasta lõpus ilmavalgust näinud "Celebration" on Patte esimene sooloalbum. Progressiivse roki austajad on kristliku albumi väga hästi vastu võtnud mitte ainult Eestis, vaid mujalgi. Kolmandik plaatidest on tänaseks müüdud väljaspool Eestit. Muuhulgas on album saanud raadioeetrit USA, Poola, Belgia ja Hollandi raadiojaamades. Maailma suurima progerocki ajakirja "Classic Rock Prog" aprillinumbriga kaasas olev laserketas sisaldab ka Indrek Patte lugu "Mount Meggido".
"Celebrationiga" Eestist välja tuurile
Enamik "Celebrationi" lugudest valmis Pattel 2010. aasta suvel suhteliselt lühikese aja jooksul. Kuigi osad lood ja teemad on varasemast ajast, on seaded ja ühtne tervik tekkinud viimase paari aastaga.
„Ma ei oska mõistuslikult selgitadagi, kuidas see album sündis," tunnistab Patte. "See tuli Jumalast, tegelikult tuleks selle plaadi kohta tema käest küsida. Minult võttis plaadi tegemine aega ja energiat, kuid ma olen Jumalale selle eest väga tänulik," räägib Patte.
„Celebrationi" läbivaks teemaks on järjepidev areng, üks ülevaade inimese vaimsest teekonnast segatuna Patte enda väga isikliku kogemusega. Lood räägivad ülestõusmisest, pühitsusest, viimsepäevast jm. Olulist kaalu omavad laulude tekstid, milleta ei tule sõnum esile.
Mul on suur rõõm, kui suudan sõnumit edasi anda ja inimesi mõtlema panna. Celebrationi muusika on keerulisem, tavakuulaja pole sellega harjunud. Aga paljud on kuulanud, tulnud juurde ja tänanud. Jumal on neid seeläbi puudutanud."
Tulevikust ei oska Patte unistada, vaid elab päeva korraga. Kui ta oli umbes neljaaastane, mõtles ta biitleid kuulates, et küll oleks tore kunagi ka bändis laulda. See unistus on tal ammu täitunud.
Siiski loodab Patte, et saaks talle tuttavate pillimeestega (nagu Raul Jaanson, Hendrik Soon, Toomas Vanem, Tarvi Jaago, Margus Kliimask, Vladislav Reinfeldt ja Andrus Lillepea) "Celebrationi" plaati veel ka väljaspool Eestit kontsertidega tutvustada.
Kõige tähtsamaks peab Patte aga püsima jäämist eluraamatusse – uskumust, lootmist ja armastuse jagamist. Selle võti on armastus Jeesuse vastu.
Kõik mis sul on, mis jääb sinust maha
Kõik mis on siin, kõik mis on praegu
Õitsev lill, pilv taevas
Päikesetõusu kuma ja ööbikulend
Vikerkaarevärvid ja kevadhõng
Jõevoog ja tuule puudutus
Loomisest alates kujundab Ta maailma oma kuningriigi pühitsemiseks
Kuningate kuningas
(Albumi "Celebration" nimiloost)
.
