Jaanuar 2020 
Peeter Tamm, Elva baptistikoguduse pastor
Möödunud sügisel avanes mul harukordne võimalus osaleda misjonireisil Indias. Esimene teenistus toimus vabas õhus Palayshia külas Gujarati osariigis. 100–150 inimest istus mahaasetatud koormakatetel. Hoogsate laulude ajal seisti. Sel õhtul aitasin Lars Leveni jutluses kehastada Jeesust, mitmel järgneval teenistusel sain rääkida oma lugu. Koosoleku järel toimus ühine söömaaeg, mis on Indias kombeks, sõltumata rahva hulgast.
Järgmisel päeval külastasime Jaman Padali piirkonna noorteteenistust, kus osales 280 inimest. Kogesime evangeeliumi meelevalda kultuuris, kus kummardatakse kümneid tuhandeid jumalusi. Ent ka seal otsivad inimesed elavat Jumalat ja on avatud evangeeliumile Jeesusest.
Jaman Padali koguduse pastoriks on farmer, kes oli aastaid olnud hindu usufestivalide korraldaja. Tema ülesandeks oli käia enne pidustuste algust külades toiduandamit kogumas. Oli ka kodusid, kus talle ei tahetud midagi anda. Eelkõige oli tegu kristlastega, kes ei näinud selleks mingit põhjust. Siis oli tal õigus anda perekonnapeale ihunuhtlust, milleks olid tal abilised kaasas.
Mõned aastad hiljem sündis farmeri perekonnas poeg. Kui aga vastsündinu kaotas elumärgid, asus mees intensiivselt abi otsima hindu preestrite käest. Keegi neist ei suutnud teda aidata. Üks preester ütles, et ta on kuulnud Jumalast, kes on kõik loonud ja kelle nimi on Jeesus, ning soovitas otsida üles selle Jumala järgijad. Mees jõudis sama pere koduukseni, kus ta oli kord ihunuhtlust jaganud. Esialgu ei tahtnud keegi uksele tulla, mis on mõistetav. Mees aga hüüdis ja teatas oma tuleku põhjuse. Kui ta oli oma abipalve esitanud, võttis kristlasest pereema elutu poisslapse sülle ja palvetas. Mõne hetke pärast ümbritses neid valgusepilv. Korraga hakkas laps suure häälega nutma ja ka hingama. Farmeri kogu pere tuli usule Jeesusesse Kristusesse. Esimesel õhtul sai mees ihunuhtlust oma endiste abiliste käest. Pereisa on nüüd pastor ja on aastate jooksul aidanud ümbritsevates külades rajada 69 kogudust. Poisist on saanud noortepastor. 
Unustamatu elamus oli ka teenistus mägikülas Jawahari piirkonnas. Inimesed tulid lähedalt ja kaugelt evangeeliumi kuulama. Lühemad distantsid käiakse jalgsi. Tutvusime grupiga, kes oli tulnud 40 km kauguselt maasturiga, mis pidi küll kolmes reas inimesi täis olema.
Selle koguduse rajas pastor Ramdas. Tema vanemad olid ta hüljanud, sest ta oli väga haige laps, ja nii otsis ta endale süüa prügimäelt. Pastor Sunil kutsus teda vaimulikule koosolekule, kus 12-aastane Ramdas andis oma elu Jumalale. Seal paluti ka tema tervise pärast. Hiljem leidis ta peavarju Sunili kodus. Peagi sai Ramdas läkituse kuulutada evangeeliumi kaugetes mägikülades. Seejuures on talle suureks abiks Alunda koguduse annetuse eest saadud mootorratas.
Seal mõistsin ka seda, et meil kellelgi pole monopoli kristliku usu muusikaliste väljenduste osas. Värskendav oli kaasa elada india kristlaste ülistusele, mis oli fortes, hoogne ja rahvusliku värvinguga. Jumal tahab, et valgus ja pääste Jeesuses Kristuses jõuaks kõigi rahvasteni.
Reis sai teoks Rootsi Alunda ja Elva koguduste toel. Pastor Lars Leven on pea igal aastal külastanud väikese tiimiga Hindustani Misjonikirikut. Sel korral (14.–22. november) olid kaasas Eva Östman Alundast ja mina. Kaheksal päeval aitasime läbi viia kaheksa jumalateenistust – sealhulgas mägikülades elavate suguharude juures, ühe farmeri maadele rajatud koguduses Jaman Padalis ja Mumbai eeslinnas Bhiwandis. Mitmel korral olime esimesed mitte-indialased, keda kohalikud võisid näha.
