Aprill 2022 
Maria Metsamaa, KUSi tudeng
Oma ülempreesterlikus palves ütleb Jeesus: Nii nagu sina läkitasid minu maailma, läkitan ka mina nemad maailma (Jh 17:18). 13.–19. märtsil juhtis Jumal meid kuueliikmelise tiimiga Ukraina-Slovakkia piirile abistama sõjapõgenikke. Meid oli kaks KUSi üliõpilast, Jaan ja Maria, ukrainlased Oleksandr ja Inna ning pastor Jurgis ja ülistusjuht Hans Heiki. Jumal tõi meid kokku erinevatest kogudustest ning pani südamele minna ja teenida inimesi seal, kus praegu on suur vajadus abi järele. Kahel ettevalmistaval nädalal nägime Jumala võimsat kätt kogu organiseerimise üle.
Noorteühenduse Koma ja Next Step piiblikooli poolt annetati meile kaks mikrobussi. Üks inimene andis järelkäru. Saime ka täis bensiinipaagid sõiduks sinna ja tagasi. Meie plaan oli täita bussid meditsiini- ja humanitaarabiga ning tagasi tulles kaasa võtta abivajavaid sõjapõgenikke. Suurt läbimurret nägime ravimite osas. Algne (otse rindelt tulnud) vajaduste nimekiri sisaldas enamuses retseptiravimeid, mille kohta arvati, et meie tavainimestena neid ilmselt kaasa võtta ei saa. Aga ime läbi annetati meile 15 000 euro eest meditsiinitarbeid, millest enamus olidki retseptiravimid, ja need jõudsid ka otse abivajajateni. Teine suur tunnistus oli, et rahalisi annetusi tuli nii palju, et saime osta vajalikke abivahendeid veel juurde ja toetada kohalikku kogudust bussi ostmisel, et nemad ise saaksid paremini põgenikke transportida. Mitu korda juhtus, et kui olime just ostud teinud, annetati kohe kuskilt jälle sama või isegi suurem summa. See oli täielik Jumala arm! Suurema summaga saime toetada ka ühte baptisti misjonäri, kes oli varem mitukümmend aastat Ukrainas elanud ja nüüd saatis koos oma perega sealsetesse kogudustesse tonnide viisi toitu ja muud vajalikku.
Jurgis ja üks kohalik misjonär läksid kahekesi minibussi ja järelkäruga otse Ukrainasse, et abi kohalejõudmises kindlad olla. Neile panime kaasa kõik meditsiinivahendid ja vastavalt mahutavusele veel humanitaarabi ning järelkärusse 50 madratsit. Jumal kaitses kogu nende reisi Slovakkiast Ukrainasse ja läbi Ungari jälle tagasi Slovakkiasse. Nad nägid, kuidas Jumal juhtis piiril nendeni õiged inimesed, kes aitasid nad dokumendikontrollist läbi vaid 40 minutiga. (Kohalikud ütlesid, et nii kiiresti see kunagi ei juhtu!) Ka Ungari piiril ei tahetud neid alguses järelkäruga läbi lasta, aga peale palvetamist ja ülistust see ime läbi siiski sündis! 
Samal ajal teenis ülejäänud tiim Slovakkia ja Ukraina piiri vahelisel „eikellegimaal“. Seal oli telk, kus saime vastu võtta vahetult Ukraina piiri ületanud põgenikke. Me teenisime 12-tunnistes vahetustes, kus üks osa tiimist tegi öiseid ja teine päevaseid vahetusi. Öösel nägime rohkem väsinud ja rusutud inimesi. Enamus neist olid kaotanud kogu oma vara, osa neist olid just hüvasti öelnud oma meesperega, mõned olid täiesti külmunud ja šokis. Me saime nendega suhelda, pakkuda sooja jooki ja snäkke, neid lohutada ja nende eest palvetada. See oli väga eriline aeg. Põgenike telki lubati teenima vaid kirikute kaudu tulnud vabatahtlikke (varasemalt oli olnud intsidente, kus mõned abistajad osutusid pahatahtlikeks).
Tagasiteel saime kaasa võtta ühe 9-liikmelise põgenike perekonna: vanaema, ema ja seitse last.
See misjonireis oli privileeg, kus saime anda oma panuse: aidata ja teenida kannatanuid ning näha Jumala kätt ja imesid selle kõige keskel!
