09/2017
Toivo Perend, Tartu Evangeelne Linnakogudus
Balkanis 2015. a toimunud misjonireis oli jäänud justkui pooleli ja vajas jätku. Jumala juhtimise ja heade inimeste panuse kaudu sai võimalikuks 11-liikmelise noortegrupi saatmine (kodu)sõjast vaevaliselt taastuvasse Bihači linna.
Reis oli eriline mitmes mõttes: olime viimased eestlased, keda varsti koju tulev Jael Puusaag võõrustas; meie grupist olid 7 inimest esmakordselt välismisjonis; tagantjärele saime teada, et mitmed grupiliikmed said Jumalalt kutse misjonitööle. On aeg, et ka Eesti muutuks misjonäre läkitavaks riigiks. Oleme ju välismaalastelt nii palju saanud; käigem nüüd ise sama rada, õnnistades teisi rahvaid!
Meil oli kolm eesmärki: 1) julgustada Bihači 5-liikmelist välismisjonäride meeskonda (õigupoolest naiskonda); 2) pidada osadust, palvetada ja ülistada Jumalat koos kohaliku kogudusega; 3) külvata misjoniseemneid meie grupi liikmetele ja kasvada isiklikus usus. Reis õnnestus Jumala kaitsva käe all. Euroopa kiirteel olid meie autod hoitud, kõigi tervis pidas vastu 40-kraadises kuumuses. Samuti toome tänu sisukate vestluste eest nii kristlaste kui moslemitega, heade kontaktide eest mänguväljakutel mängivate laste ja nende vanematega. Eriline mälestus jäi Bosnia imelisest loodusest mägede, jõgede ja rikkalike põllumajandussaaduste näol, eriti maitsvatest 20-kilostest arbuusidest.