Märts 2020 
Mari-Vivian Ellam, Tapa Elava Usu Kogudus
Saksa evangeelse piibliteadlase ja kirjamehe Fritz Rieneckeri (1897–1965) raamat „Parim on ees“ (Kirjastus MTÜ Allika, 2019, 232 lehekülge) räägib meie taevasest kodumaast. Juba pealkirjast nähtub, et autoril on taeva reaalsuses suur kindlus. Teose algusosa on pühendatud sellele, et esitada lugejale kaalukaid tõendeid surmajärgse elu kohta. Raamatu teine pool maalib detailirikka tervikpildi sellest, mida Piibel – Vana ja Uus Testament ning eelkõige Jeesus Kristus – meile taeva kohta teada on andnud.
Siin maa peal veedame vaid imelühikese aja, võrreldes surmajärgse eluga taevas.
Rienecker analüüsib peamisi argumente, mis kinnitavad inimese hinge surematust. See on väga tänuväärne ja aktuaalne, kuna kaasaegne ateistlik maailmavaade toetub väitele, et hinge ei olevat olemas. Kristlasi kinnitab teadmine, et hinge olemasolu ei oli pelgalt usuküsimus, vaid selle kohta on lausa käegakatsutavad tõendid, nagu inimese loomis- ja kujutlusvõime ning kõlbeline teadvus, mis sisaldab näiteks vastutustunnet ja südametunnistust. Autor näitab samuti, et hinge olemasolust annab selget aimu, kuidas inimese füüsiline ihu toimib, ja toob selle kohta konkreetseid ning värvikaid näiteid.
Otseseid ja kaudseid viiteid tõsiasjale, et inimene on igavene olend, leiame kogu Piiblist, alates loomisloost kuni Ilmutuse raamatuni välja. Pilk Piiblisse avab inimelu suure lootuse pildi, mis kingib jõudu, tasakaalu ja rahu. Jumal ei soovi surma, hävitust, olematust. Jumal tahab, et inimene elaks. Paljud Pühakirja peatükid, mis sellest räägivad, väärivad lugejapoolset hoolikat läbitöötamist ja annavad vajaliku lisa üldisele Piibli tundmisele. Autor on pidanud jätma arvukad kirjakohad sageli välja kirjutamata, seepärast peaks raamatut lugedes Piibel pidevalt kõrval olema. Aga sõnum on mõistetav ka ilma selleta.
Põneva ja kergesti jälgitava osa teosest moodustavad surmahetkede kirjeldused. Esitatud kogumik surijate viimastest sõnadest ja nende surma-eelse käitumise kirjeldustest annavad aimu, mida nad läbi elasid, ja on tõendiks, et maise ihu surm ei ole inimese eksistentsi lõpp. 
Raamatu teises osas esitatud teoloogiline kirjeldus taevast julgustab ka lugejat ennast Piiblist teemakohaseid kirjakohti põhjalikumalt uurima. Tänuväärne on, et eraldi on välja toodud mõned Piibli kirjakohtade näilised vastuolud inimese loomise, Jeesuse taastulemise ja pühitsuse teemal. Just sellised fiktiivsed paradoksid saavad sageli meie mõtetes takistuseks, kui püüame Piiblist vastuseid otsida.
Eraldi väärib mainimist raamatu keeleline pool. Mitmed mõisted teoses olid minu jaoks täiesti uued, näiteks 'vaimhing', mida ma pole kuulnud varem kasutatavat ja mis tähistab inimese hinge. Mõiste kasutamise eelduseks on, et inimhing erineb kõikide teiste elusolendite hingest, nagu me kristlastena ka usume.
Taevane reaalsus on teema, mida on küllap raske üle hinnata. Kui hing on tõepoolest igavene, nagu me kristlastena usume, veedame siin maa peal vaid imelühikese aja, võrreldes surmajärgse eluga. Sellega arvestamine aitab meil maiseid olukordi teise pilguga näha, annab tröösti ja julgustust, aitab igaviku seisukohast häid otsuseid teha.
„Parim on ees“ on hea raamat, mida sel teemal lugeda: usaldusväärne, Piiblil põhinev, näideterohke ja süstemaatiline. Käsitletavad teemad on fundamentaalsed. Sellepärast võiks teos olla pikemalt kristlase lugemislaual, et seda saaks aeg-ajalt jälle üle vaadata, lugeda mõne lehekülje, uurida juurde Piiblist ja rahulikult mõtiskleda. Taeva teemat päris lõpuni mõista ongi keeruline, on ju meie kõigi arusaam siinilmaski poolik. Nagu apostel ütleb: „Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse“ (1Kr 13:12a).
