Aprill 2021
Heigo Ritsbek, Anglokatoliku Kiriku patriarh
Kuna pean ka ennast karismaatikuks, pakkus mulle suurt huvi lugeda professor dr Tõnu Lehtsaare monograafiat „Väike vaimuraamat“ (Allika, 2021). Eesti ilmselt parima kristliku psühholoogina on Lehtsaar teinud psühholoogiast lähtuva ülipõhjaliku analüüsi par excellence. Ükskõik kust nurgast vaadatuna, täidab raamat talle esitatud nõuded „ühe vaatleja pilgu läbi“ ja kindlasti mitmekordselt veel. Karismaatika olemuse, karismaatilise praktika ja karismaatikute arusaamade kohta psühholoogi pilgust lähtununa paremat raamatut vast kirjutada ei saagi.
Karismaatilise liikumise tunnusjooneks saigi Püha Vaimu erakordse töö praktiseerimine oma konfessiooni teoloogiast lähtuvalt.
Lubage siiski mõned väikesed mõtted. Isiklikult lähenen karismaatilisele liikumisele just eklesioloogilisest seisukohast. On teada, et varasema nelipühiliikumise leviku ajal kõik need kristlased, kes olid väljaspool nelipühi kirikuid ja said nn karismaatilise kogemuse (või ka nn Püha Vaimu ristimise), lahkusid oma kirikutest ning ühinesid nelipühiliikumisega. Rootsi Baptistiliit kaotas vist ligi kolmandiku oma liikmeid nelipühi kogudustesse. See oli aastakümnete praktika.
Kui 1960ndail tekkis karismaatiline liikumine, olid esimesed, kes sellele vastu seisid, nelipühilased. Sest karismaatiline liikumine ei lähtunud nelipühi koguduste teoloogilistest alustest. Üheks kuulsamaks karismaatilise liikumise juhiks sai Belgia roomakatoliku kiriku kardinal Leo Joseph
Suenens (1904–1996), kes oli II Vatikani kirikukogu üks neljast moderaatorist ning dokumentide Lumen gentium (Rahvaste valgus) ja Gaudium et spes (Rõõm ja lootus) peamisi koostajaid. Tal oli erakordne sõprus ja suhe paavst Paulus VI-ga, kes andis katoliku karismaatilisele liikumisele oma võimsa toe. Muide, Suenensi üks suuri sõpru oli ka anglikaani kiriku Canterbury peapiiskop Michael Ramsey. Suenensi missadel oli eriliselt raske teenida diakonitel, sest nad pidid täpselt fikseerima hetke, kus kardinal „lahkus“ liturgiast, hakkas keeltes palvetama või prohveteerima ‒ seejärel näitasid diakonid talle täpse koha, kust liturgias edasi minna. Karismaatilise liikumise tunnusjooneks saigi Püha Vaimu erakordse töö praktiseerimine oma konfessiooni teoloogiast lähtuvalt. Katoliku karismaatikud ei lahkunud nelipühi kogudustesse, vaid jäid kõige ustavamateks katoliiklasteks ja näiteks neitsi Maarja poole palvetamises veel pühendunumateks kristlasteks. Nelipühilased leidsid, et need katoliiklased taolise teoloogiaga (imikute ristimine, liturgia jms) ei saa olla küll Püha Vaimuga ristitud! Üks Soome nelipühiliikumise juhte on kunagi öelnud, et nelipühilased jõudsid veel karismaatilisele rongile hüpata, kui rongi tagatuled juba põlesid. Kardinal Suenensi motoks oli In Spiritu Sancto. Muide, karismaatilist liikumist toetas väga võimsalt ka paavst Johannes Paulus II.
1960. aastal teatas oma karismaatilisest kogemusest episkopaalkiriku preester Californias ‒ Dennis J. Bennett (1917–1991), keda peetakse ametlikult karismaatilise liikumise rajajaks. Võimas liikumine järgnes episkopaalkirikus, mitte ainult USA-s, vaid üle terve maailma. Järgnesid karismaatilised metodistid (Aldersgate’i liikumine), karismaatilised luterlased, isegi karismaatilised koptid jne. Praegu hinnatakse maailmas karismaatikuid üle 500 miljoni ‒ see on viis korda rohkem kui nelipühilasi.
Loomulikult on dr Lehtsaare imeline karismaatiliste fenomenide analüüs ja ka Eesti olukorra kirjeldamine väga täpne ja head informatsiooni pakkuv. Arvan, et tuntuim karismaatik Eestis oli õpetaja Karl Reinaru, kelle luterlikule teoloogiale asetuv karismaatiline praksis oli erakordselt võimas.
Teadagi on karismaatiline liikumine ka ise arenenud – nn kolmanda laine liikumine jne. Minu jaoks on aga karismaatika esmatähendus just selles – Jumala Püha Vaimu tegutsemises osalemine ilma nelipühi teoloogiata. Tänapäeval on ka Eestis kogudusi, kes ei taha endid nelipühilasteks nimetada, vaid soovitavad oma koguduse kohta kasutada terminit „karismaatiline“; minu arvates käib selle alla vast täielikult ainult Eesti Karismaatiline Episkopaalkirik.
Pax et bonum!
