August 2022 
Tõnu Lehtsaar, Religiooni- ja suhtlemispsühholoog
Lugesin dr Heigo Ritsbeki raamatut „Scripta in theologia“ suure huviga. See on hea märk, kui ühe valdkonna tekst köidab teise valdkonna esindaja tähelepanu. Minu arvamus teoloogilise teksti kohta on psühholoogi subjektiivne arvamus.
Öeldakse, et inimese elu on kokkuvõetav ühte lausesse. Mina otsisin ühelauselist vastust küsimusele, mis raamat see on. Vastuse leidsin raamatu sissejuhatusest, kus autor ütleb, et tegu on erinevatel aegadel ja erinevates kõrgkoolides peetud loengute laiendatud konspektiga.
Iseloomustaksin autori mõttemustrit – viisi, kuidas ta ainest käsitleb – nelja märksõnaga: süsteemsus, aupaklikkus, subjektiivsus ja harivus.
Kuna tegu on loengukonspektide kogumiga, pole põhjust suhtuda kogumikku kui monograafiasse. On loomulik, et raamatu erinevad osad ei pruugi olla omavahel seondatud ja kirjapandud osad erinevad stiililt ja struktuurilt. Iga loeng on väärtus omaette, kuigi erinevad loengud puudutavad ositi ka samu teemasid.
Eluaegse õppejõuna tean, et loengukonspekt on alati midagi väga isiklikku, võib-olla isegi intiimset. See on suur julgus kohendada loengumaterjal avalikult loetavaks. Minu arvates on iga loeng happening, mis toimub vaid üks kord nende kuulajatega sellel ajal ja kindlas kohas. Võimalik, et see on ülemõtlemine, kuid teksti lugedes oli mul pidevalt tunne, et tahaks seda materjali omandada dialoogis, elavas vestluses autoriga.
Ma pole pädev hindama raamatus esitatud rikkalikku faktilist materjali. Iseloomustaksin autori mõttemustrit – viisi, kuidas ta ainest käsitleb – nelja märksõnaga: süsteemsus, aupaklikkus, subjektiivsus ja harivus.
Süsteemsus väljendub selles, et erinevaid mõisteid, nagu näiteks misjon, kogudus, ristimine ja kolmainsus, käsitletakse nii ajaloolises kui ka kiriklikus perspektiivis. See tähendab, et lugeja saab teada, kuidas konkreetset õpetust ja praktikat on käsitletud kirikuloo erinevatel etappidel ja kuidas seda mõistetakse erinevates kirikutes ja usuliikumistes. Lugeja võib iseennast ära tunda kas oma kuuluvuse või mõtteviisi järgi.
Aupaklikkus väljendub minu jaoks selles, et erinevaid teemasid ja vaatenurki käsitleb autor lugupidavas toonis. Võiks olla kiusatuslik panna asjad paika ja öelda üheselt, kuidas tegelikult on. Lugupidav suhtumine erinevatesse ajalooetappidesse ja erinevatesse teemadesse jätab lugejale ruumi iseseisvateks otsusteks.
Subjektiivsus tähendab seda, et autor valib teemasid mingitest isiklikest arusaamadest ja väärtustest lähtuvalt. On ilmne, et ilma subjektiivsete valikuteta pole võimalik nii mahukat materjali ühtede kaante vahele suruda. Minu jaoks torkas siiski silma anglokatoliiklusele pühendatud eraldi peatükk, mis oma analüüsilt jäi siiski pinnalisemaks, võrreldes näiteks reformatsiooni või anglikaani kirikut käsitleva osaga.
Harivus on minu subjektiivne hinnang. Julgen öelda, et sain tekstist väga palju uut teada. Minu mõttemustreid korrastasid erinevad periodiseeringud. Näiteks patroloogia (lk 57) või arutelu keskaja periodiseerimise üle (lk 64). Samuti aitas tekst kusagil ajusoppides hajusalt paiknevaid nimesid konkreetsesse ajaloolisse konteksti paigutada. Mulle oli täiesti uus sõna „deifikatsioon“, mis tähendab Jumala sarnasust. Leidsin internetist selle mõiste mitmetahulisi käsitlusi, alates poliitikute pidamisest jumala sarnaseks kuni vaga inimese pühitsuspüüuni välja.
Kõige huvitavam oli minu jaoks loetelu (lk 299–304), kus esitatakse üheksateist erinevat võimalikku spiritualiteeditüüpi. Mind on religioonipsühholoogina spiritualiteedi teema ikka huvitanud. Vahel on mul tunne, et spiritualiteedi mõiste sarnaneb kvaliteedi mõistega. Sellest räägitakse palju, seda püütakse isegi mõõta, kuid oma sügavamas olemuses jääb see siiski hoomamatuks. Olen nõus autoriga, kes ütleb (lk 299), et elame erinevate spiritualiteetide ühises mõjuväljas.
Mida siis arvata kogu sellest loost? Kindlasti on tegemist huvitava lugemismaterjaliga. Arvan, et teksti saab kasutada õppematerjalina erinevates kursustes, olgu selleks näiteks missioloogia, dogmaatika või konfessioonilugu. Raamat tervikuna saab olla impulsiks või lähtematerjaliks asjast huvitatutele, kes soovivad kristliku teoloogia kohta rohkem teada. Mingid märgid on maas, tee edasiliikumiseks on avatud. Head lugemist!
