12/2010 Tõnu Lehtsaar, Religiooni- ja suhtlemispsühholoog
Lõppeval aastal viidi Eestis läbi esinduslik uurimus meie rahva suhtumistest religiooni. Sel puhul esitas Teekäija mõned küsimused religioonipsühholoog Tõnu Lehtsaarele.
1. Religioonisotsioloogilise küsitluse tulemuste alusel püüti öelda, kui usklik või ilmalikustunud eesti rahvas tegelikult on. Kirikus käib vähemalt mõni kord kuus 6%, usku peab tähtsaks 20%, usklikuks või usu poole kalduvaks 40%. Samas 40% ei poolda ühtegi kirikut, sest neil on oma usk. Kuid 80% usub sensitiivide ravivõimesse. Mille alusel otsustada inimese religioossuse üle?
Inimese religioossuse üle saab otsustada konkreetsete tunnuste alusel. Esmalt peame aga määratlema, mida mõtleme religioossuse all ja seejärel saame otsustada, kas ja kui religioosne keegi on. Koguduse jaoks tähendab see sõnastada selgelt oma usutunnistus, mis seisukohtade kõrval hõlmaks ka käitumist ja väärtushinnanguid. Uurimused näitavad, et end spirituaalseks pidavad inimesed sageli vastandavad ennast usklikele ja usklikkusele.
2. Inimeste väärtushinnangud mõjutavad ka nende otsuste tegemist. Kuidas mõista seda, kui eestlased peavad kõige tähtsamaks perekonda (87%) ning laulatatud (9,9%) ja registreeritud abielu (57,7%), samas ollakse abielulahutuse suhtes sallivad? Kas abielul põhinev perekond on muutunud vaid ideaaliks?
Perekonna olulisust eestlastele kinnitas ka inimarengu aruanne. See, et tegelikkuses meie pered lagunevad, on poolikud ja probleemsed, näitab kahte asja. Esiteks, perekonna mõiste on muutunud ebamäärasemaks. Teiseks, ei suudeta elada oma ideaalide vääriliselt.
3. Üle 50% inimestest ütlevad, et nad pole kunagi rääkinud oma sõprade või pereliikmetega usuteemadel. Enamus ei käi kirikus ega ole saanud lapsepõlvekodus usulisi teadmisi. Need, kelle kodust on meenutada jutuajamisi usulistel teemadel, tegid seda vanaema (60%) või emaga (56%). Kuidas võiks usuteemadel arutlemine muutuda avatumaks ja loomulikumaks?
Jumala, kõiksuse ja igaviku teema pole ühelegi inimesele võõras. Minu arvates ei peaks mitte kirik, vaid selle liikmed olema rohkem nähtavad ja häälekamad. Kristlastest ajaloolased võiksid professionaalsel tasemel valgustada näiteks, et kuidas selle tule ja mõõgaga ikka oli. Missugune oli kiriku roll kirjaoskuse ja rahvusliku ärkamise kujunemisel. Kasvatusteadlased võiksid päästa meid väärideoloogiatest ja näidata teaduspõhiselt, et poisid ja tüdrukud on erinevad. Kristlastest poliitikud võiksid avalikult järgida oma südametunnistust. Kristlasi on meil igal elualal. Paljud nendest vaikivad, mitmed ka häbenevad oma usku. Toetan Mart Laari, kes ütles, et "Austatud usklikud, tuleme kapist välja!"
4. Milline on sinu jõulusoov?
Tule, Issand Jeesus!
.
