11/2013 
Margus Einlo
Kristina ja Vitali kuuluvad kohalikku karismaatilisse vabakogudusse. Nad on üle kolmekümne ja elavad Valgevene lääneosas. Peres on seitse last. Mõlemad vanemad on ametis, üks ettevõtjana, teine on lõpetanud ülikoolis arvutigraafika ja töötab kodus. Kristina on grusiinlanna ja Vitali leedukas, kumbki riigist ära sõita ei mõtle. Valgevenes on vabu töökohti kolm korda rohkem kui tööotsijaid.
Erastamise kaudu müüs idanaaber tuhanded ettevõtted erakätesse, töötuks jäid miljonid. Selle tagajärjel olevat seal hukkunud inimesi enam kui teises maailmasõjas. Seda kinnitab Kesktelevisioonis V. Solovjovi saates kostnud jahmatav statistika. Venemaa on maailmas esikohal rahvastiku vähenemise, abortide, südamehaiguste, lennukatastroofide, alkoholi läbimüügi ja miljardäride poolest pealinnas.
Valgevene on pääsenud sellest kurvast statistikast tänu president A. Lukašenkale, kes on ettevõtete erakätesse müümise vastu. Lääne erastamiskonsultantide meelehärmiks töötavad üle maa traktoritehas Belarus, autotehas Maz, masinaehitus-, optika- ja toiduainetetööstus. 30% turuosast maailmas võtab endale ka Eesti karjäärides tuntud raskeveok Belaz. Ehitatakse maanteid, arstiabi on tasuta. Ülikooli lõpetajaid ootab suunamine või kindel leping ettevõttega, mis garanteerib töökoha.
Kristina usub, et Valgevene ühiskond on laste kasvatamiseks küllalt turvaline. 
Kristina ja Vitali pere elab 300-ruutmeetrises eramus. Riik andis noortele uskumatult soodsat laenu 40 aastaks ja nagu selgub Vitali jutust, ei peagi nad seda tagasi maksma. Kristina usub, et Valgevene ühiskond on laste kasvatamiseks küllalt turvaline.
Miks on siis Lukašenkat nimetatud Euroopa viimaseks diktaatoriks?
Kristina ja Vitali pere käib karismaatilises vabakoguduses. Statistika järgi kuulub Evangeelsete Kristlaste Ühendusse 512 kogudust. Karismaatiline õpetus tuli Valgevenesse Ulf Ekmani, Sunday Adelaja ja Aleksei Ledjajevi kaudu. Kas sellel või mõnel muul põhjusel sattus Minski 1000-liikmeline Uue Elu kogudus võimude surve alla. Kõik algas uuest Tsiviilkoodeksist, mille järgi tuli juriidilised isikud registreerida korteritest ametipinnale. Kui noorel kogudusel õnnestuski leida sobiv aadress, siis paar päeva peale dokumentide linnavalitsusse üleandmist saabus uuest kohast äraütlev telefonikõne: „Andke andeks, unustasime öelda, aga ruumid on juba välja üüritud." See kordus sageli.
Kogudus pidas koosolekuid väljakutel, metsas, koolides, haiglas, isegi kinos. „Ostsime ära kõik piletid algavale seansile," meenutab pastor Vjatseslav. Viimaks osteti 10 000 $ eest Minski külje all kolhoosi vana karjalaut. „See oli rohkem prügila kui lagunenud farm," meenutavad koguduseliikmed. Kaheldi, kas kõhu kõrvalt kokku hoitud raha on arukas kulutada hoonele, mis pole isegi kinnistus. See oli aeg, kui vajati Jumala juhtimist nagu õhku.
„Sõitsin parajasti autoga," meenutab pastor, „kui ristmiku sulges tohutu veoauto, kirjaga furgoonil – aeg ehitada! Jumal kinnitas erineval viisil. Alustasime: tööd tehti ööl ja päeval, lühima ajaga parandasime seinad, katuse, uksed-aknad." Pühakoja pinda on 1641 ruutmeetrit. Minski linnavalitsus vastas nõudmisega hoone riigile sundmüüa. Seda põhjendati hoonealuse maa mittesihtotstarbelise kasutusega. Kogudus alustas paastu-näljastreiki, millest sai kuulda kogu maailm. Tänaseni pole juriidiliselt muutunud midagi, aga laut on endiselt koguduse valduses. Tõsi, koosolekute ajal on vennad alati valves.
Kui meil oleks Lukašenka sarnane riigipea, siis Eesti ettevõtted kuuluksid eestlastele. Kas aga eesti usklikud suudaksid pidada korovnikut enda valduses?
