11/2014 
Ulvi Põllu, Oleviste kogudus
„Veel mõni samm mööda Paulus VI tänavat, nüüd vasakule ümber nurga, ja seal see on – Vatikan. Peetruse väljak ja katedraal. Pilk sellele ja arusaam, et olen koju jõudnud," nii rääkis oma esimesest kohtumisest Vatikaniga meie reisijuht Ilmo Au. Jah, vähemal või suuremal määral oli seekordne reis meie kõigi jaoks teatud mõttes kojujõudmine. Aga kõigest sellest edaspidi.
Rooma lugematud kirikud – varahommikust õhtuni avatud – ei ole kunagi tühjad.
Olime jõudnud maailma viie kõige enam külastatava turismimaa ühte pealinna. Siin on säilinud seletamatu ajalooline hõng ja romantiline õhkkond. Rooma kaunis arhitektuur, värvikas ajalugu ja uhked vaatamisväärsused tõmbavad turiste magnetina. See linn on täis kultuuri ja kunsti. Siin on küllaga legende, müüte ja saladusi, mis omakorda teevad Roomast lummava paiga. Tegemist ei ole lihtsalt ühe kaunima, vaid ka ühe müstilisema linnaga maailmas, kus ajalugu kõnetab meid sõna otseses mõttes igal sammul.
Õhtune jalutuskäik tuledesäras tänavatel ja väljakutel, imeilus Trevi purskkaev, Pantheon, Vatikani muuseum koos Sixtuse kabeliga, Michelangelo Moosese kuju, jesuiitide peakirik Basilica del Gesu sealse võrratu laemaalinguga – neid lihtsalt peab kordki elus nägema ja nende ilu ning võimsust ise kogema. Rooma on rõõmus ja nooruslik, ent samas ka väga usklik (!) linn. Lugematud kirikud – varahommikust õhtuni avatud – ei ole kunagi tühjad. Ja siinkohal ei pea ma uudistavaid turiste silmas, vaid harduses põlvedel olevaid kristlasi.
Meie reisiseltskond oli väike, vaid viieliikmeline: luterlased Jaan ja Anneli, katoliiklane Ilmo ja baptistid Marika ja Ulvi. Ise nimetasime seda oikumeeniliseks õppereisiks,
ehk õigemini nii oli selle nimetanud Ilmo. Tänavatel jalutades või pargipingil puhates arutlesime usu, ajaloo ja tänapäeva asjade üle. Marika tahtis igas paigas pisut kauem peatuda, kujutada end ühte või teise ajastusse ja olustikku. Tegelikult tegime seda kõik ja tihti oli üsna raske end lahti kiskuda mõnest paigast või kujutelmast. Rääkisime sellest, mida hirmsat on korda saadetud ja kahjuks saadetakse veel tänaselgi päeval. Ent siis lohutas meid staažikas vaimulik Jaan Jaani talle omase hingehoidliku kaasatundva sõnaga: kus on palju pühadust, seal on ka hingevaenlase rünnak suurem.
Isekeskis arutledes jõudsimegi Colosseumi juurde. Vaatasin neid hiigelvaremeid ja paika, kus paavst Benedictus XIV kinnituse järgi on tuhanded kristlased oma usu eest elu jätnud. Meenus mõned aastad tagasi sealsamas Il Divo kontserdil kõlanud võimas laul ja selle sõnad: „Kui kümme tuhat aastat siin me armu kiidame..." Jah, arm katab kinni ka kõige koletumad teod ja lõppsõna jääb ikkagi Jumalale.
Meie teekond viis Rooma kodaniku Pauluse radadele. 
Trapistide klooster, kus Paulus hukati, ja San Paolo fuori le Mura kirik, kuhu ta maetud on. Ka sellel teekonnal oli Jumalal meie jaoks üllatusi. Istusime kirikus, kui järsku hakkasime kuulma ülistuslaulu, mis tuli järjest lähemale. Üksteise järel sisenesid kirikusse valgetesse rüüdesse riietatud palverändurid. Nende hispaaniakeelne imetabane laul kulmineerus Meie Isa palveks Pauluse haual. Võrratu kogemus ja õnnistatud hetk. Kirikuaias Pauluse kuju ees seistes oli tahtmine sinna jäädagi. „Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu!" (Rm 8:31). Aitäh, apostel Paulus.
Harukordne võimalus oli käia Piazza Farnesel asuvas birgitiinide ordu peakloostris ja neis ruumides, kus 14. sajandil elas ordu rajaja Püha Birgitta. Seal tundsin iga rakuga, et paik, kus ma seisan, on püha. Birgitta õed varjasid sõja ajal nende seinte vahel juute ja pakkusid kodupaika ka isa Vello Salole. Imetlesime nende rõõmsameelset ja isetut teenimist. See rõõm nakatas meidki. Tänutundes lahkusime armsate nunnade juurest. Nende kodus oli hea olla.
Viimaks jõudsime Vatikani. Vaieldamatult on Peetruse väljak üks maailma suursugusemaid ja kaunemaid koos oma kolonnaadide, skulptuuride, paavsti palee ja loomulikult Püha Peetruse katedraaliga. Kõndisime igaüks oma mõtetes ja suundusime grotti, mis on puhkepaigaks paljudele paavstidele. Marika põlvitas Peetruse haua juures. Tänutunne valdas meid kõigi nende eest, kes eel on läinud ja meile nii palju pärandanud.
Teelise eesmärgiks on jõuda pärale. Kohalejõudmine on kõigi jaoks erinev, nii ka meie väikese grupi jaoks. Üks mis kindel – see reis avardas meie usukogemust ja avas uusi lehekülgi sajanditepikkusest teekonnast. Kummaline küll, aga kõige rohkem on see reis mind kõnetanud just nüüd, kodus olles ja kõike kogetut meenutades. Tükike minust jäi Rooma ja usun, et seda tunnet jagavad ka minu head reisikaaslased.
Kohtumiseni, Rooma!
