02/2015 
Jael Puusaag, misjonär Bosnia-Hertsegoviinas
„Me ju teame, et kui meie maine telkhoone maha kistakse, on meil elamu Jumala käest, käteta tehtud igavene hoone taevas" (2Kr 5:1).
Paar kuud tagasi tähistasime jõulupühi. Jõulud on eestlaste jaoks ikka olnud kodused pühad: pered saavad kokku ühise laua taga tuttavas köögis. Novembris oli surnutemälestuspüha ja meenutasime taevasesse koju jõudnuid. Mida tähendab kojutulek ja mis teeb selle nii eriliseks?
Tean, et mind oodatakse ja võetakse vastu just sellisena, nagu ma hetkel olen: väsinud, näljane, kortsus riietega.
Palju reisinud inimesed teavad hästi seda tunnet, kui teekond hakkab lõppema ja kodu juba läheneb. Võib-olla tuleb istuda veel ühele lennukile või oodata viimast bussi, aga see ei tundu enam nii raske. Natuke veel ja olengi tagasi oma pere seltsis, saan uuesti oma voodis magada ja tuttavas elutoas lõõgastuda. Pole oluline, mis kell ma jõuan, kuidas välja näen või kas mul on kõik eluks vajalik kaasa võetud. Tean, et mind oodatakse ja võetakse vastu just sellisena, nagu ma hetkel olen: väsinud, näljane, kortsus riietega. Võib-olla kohver ei jõudnudki kohale, aga sellest pole hullu, küll ta millalgi tuleb.
Esmakordselt tundmatusse kohta minnes on olukord üsna erinev. Ma ei tea täpselt, kuhu pean minema, mida minult seal oodatakse, kas leian hotelli linnakaardi järgi üles või tunnen ära mulle vastu tulnud võõrustajad. Võib-olla ei oska ma sõnagi kohalikku keelt, kuidas siis ennast teistele arusaadavaks teha? Mis on sealses kultuuris vastuvõetav, mis mitte? Need küsimused tekitavad kõhedust. Loodan, et kõik läheb hästi, aga kindlustunnet ei ole. Võib-olla on minuga kaasas keegi, kes on seal juba käinud. Sõber tutvustab eesootavat olukorda ja minagi tunnen ennast turvalisemalt. Sellegipoolest jääb hinge kripeldama küsimus: tema sai seal hakkama, aga kuidas minul läheb?
Meie vaimulik elu on samuti üks teekond. Kristlastena teame, et Jeesust järgides jõuame pärast surma taevasesse koju. Jeesus ise ütles: „Minu Isa majas on palju eluasemeid. Kui see nõnda ei oleks, kas ma siis oleksin teile öelnud, et ma lähen teile aset valmistama? Ja kui ma olen läinud ja teile aseme valmistanud, tulen ma jälle tagasi ja võtan teid kaasa enese juurde, et teiegi oleksite seal, kus olen mina" (Jh 14:2–3). Meie elu siin maa peal võib tihti olla väga raske. Võitleme olmemurede, tervisehädade, suure töökoormuse ja patuse loomuse tagajärgedega. Paljudes riikides kogevad Jeesuse järgijad füüsilisi kannatusi, vangistamisi ja ka surmaohtu. Kui maapealne elu on kõik, mis meil on, siis see pilt on üsna masendav. Nüüd aga on meil lootus: tõeline kodumaa ootab meid ees. See annab jõudu tormide keskel ja aitab päev-päevalt edasi minna. Apostel Paulus ütles: „Seepärast me ei tüdi, vaid kuigi meie väline inimene kulub, uueneb seesmine inimene ometi päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus saavutab meile määratult suure igavese au, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on mööduv, nähtamatu aga on igavene" (2Kr 4:16–18). 
Jõulueelsel nädalal jõudis taevasesse koju minu vanaisa Meinhard Elmi. Ta oli eluaeg teeninud Jumalat ja ustavalt kuulutanud Jeesuse lootusesõnumit. Teised tundsid teda kui "nutvat jumalameest": iga kord, kui vanaisa Piibli avas, pani Jumala läheduse tunnetamine ta nutma. Lõpuaastatel oli ta tervis aina viletsam. Nägemine ja kuulmine jäid töntsiks, liikumisjõud kadus ära, rääkimine jäi aeglaseks. Viimased kolm kuud oli ta voodis, kustudes pikkamööda nagu aeglaselt lõpuni põlev küünal. Mina nägin teda viimast korda 2013. aasta sügisel. Tema viimased sõnad mulle olid: „Hoia tugevalt Jeesuse käest kinni. Pea kindlalt oma paadis Lootuse Ankur, mis läheb surma vahevaiba taha. See hoiab su paati ka kõige raskemates tormides!"
Kojujõudmiseks on oluline, et läheme õiget teed pidi ja järgime kuni lõpuni etteantud tähiseid.
Tol päeval, kui vanaisa suri, olin oma kaaslastega Zagrebis „jõulutunnet otsimas". Istusin suures katedraalis, kuulasin ühe koori harjutamist ja mõtlesin: „Kui proov on nii ilus, milline võib siis olla tegelik kontsert?" Mu mõtted läksid edasi taevase kodu peale: kui mõned maised hetked koos Jumalaga on nii erilised, mis meid siis veel taevas ees ootab? Mõtlesin ka vanaisa elu peale ja kujutasin ette, kuidas ta jõuab oma paadiga kodusadamasse ja Jeesus tuleb teda tervitama sõnadega: „Hästi tehtud, sa hea ja ustav sulane, mine oma Issanda rõõmusse." Mu süda sai täis tänu, rõõmu ja rahu. Kiitsin Jeesust selle eest, et meil on tõesti kindel igavese elu lootus! Tulin kirikust välja – ja pool tundi hiljem sain surmateate. Kurbuse asemel tundsin südames suurt rahu: vanaisa jõudis koju! Ta eluigatsus läks täide, ta paat jõudiski rannale ja nüüd saab ta igavesti olla koos Jeesusega!
Mulle meenus, kuidas mõned aastad varem, vanaema matuste järel, vanaisa ütles: „Ma ei saa ta pärast kurb olla. Ma tean, et ta jõudis koju – ja mul ka juba koduväravad paistavad. Kas mul on veel järel viis päeva või viis aastat, sellel pole tähtsust. Varsti oleme jälle koos!" Tol hetkel ei saanud paljud ta sõnadest aru, mõned isegi pahandasid: kuidas ta oma abikaasa surma järel niimoodi räägib? Nüüd aga mõistsin teda täiesti! Ka mina ei saanud kurb olla. Ausalt öeldes tekitas tema lahkumisteade minus natuke kadedust: ma tahan ka Jeesust näha ja koju jõuda! Praegu on minu elutöö veel pooleli, aga vanaisa võib ütelda: „Ma olen võidelnud head võitlemist, lõpetanud elujooksu, säilitanud usu. Nüüd on mulle valmis pandud õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, omal päeval mulle annab" (2Tm 4:7–8).
Meie oleme teel koju ja Jeesus ise on oma Püha Vaimu läbi meie saatja. Teame, kuhu me läheme ja mis meid ootab pärast surma. Ühegi teise usundi järgijad seda öelda ei saa. Nende jaoks on surm ja Jumala kohtupäeva ootamine kui esmakordselt võõrasse ja väga hirmutavasse paika reisimine. Moslemid ei tea kunagi, kas Allah andestab neile või otsustab neid karistada. Islamiusus on surnute eest palvetamisel väga oluline koht: elavate inimeste palved koguvad lahkunutele „boonuspunkte", mille abil ehk Allah võtab nad vastu. Isegi prohvet Muhamed ei olnud kindel, kas ta saab paradiisi – ja seetõttu kõik moslemid üle maailma palvetavad regulaarselt Muhamedi eest. Hindud üritavad elada oma maapealset elu nii hästi kui võimalik, et järgmises elus sündida mõne auväärsema olendina. Kui see ei õnnestu, võivad nad „kordusringile" tulla roti või kassina. Budistid igatsevad jõudmist täieliku rahu seisusesse – nirvaanasse. Neilgi on selle saavutamiseks võimalik loota ainult iseenese jõule ja keskendumisvõimele, sest Buddha kujud neid aidata ei suuda.
Kojujõudmiseks on oluline, et läheme õiget teed pidi ja järgime kuni lõpuni etteantud tähiseid. Bihaćist Tallinnasse jõudmiseks tuleb mul läbida mitmeid vaheetappe: minna bussiga Zagrebisse, ööbida seal, siis sõita järgmise bussiga lennujaama, istuda esimesele lennukile, oodata mitu tundi kusagil vahejaamas ja seejärel jälgida infotahvlit, et jõuda just Tallinnasse lendava lennuki pardale. Ma pean olema tähelepanelik ja pidevalt järgima etteantavaid juhtnööre. Lennukis pean usaldama pilooti, et ta tõesti viib meid õigesse kohta.
Taevakoju jõudmisega on samamoodi. Jeesus ütles: „Mina olen tee ja tõde ja elu. Ükski ei saa minna Isa juurde muidu kui minu kaudu" (Jh 14:6). Meil tuleb igal eluetapil järgida Jeesuse antud juhiseid ja usaldada tema juhtimist olukordades, mis on väljaspool meie kontrolli. Teame, et Jeesus ei valeta, ja seetõttu võime kindlalt ning rahuliku südamega järgida tema poolt näidatavat teed. Teised meie ümber tahavad ka koju jõuda: kas oleme valmis neid aitama? Võib-olla kardame nende reaktsiooni: äkki neile ei meeldi, mis me räägime? Las nad parem ise „valivad oma lennukeid", me ei taha neid segada...
Jeesus tuli Jumala juurest ja sai inimeseks, et meile arusaadaval viisil näidata teed taevakoju. Nüüd on ta teejuhised usaldanud meie kätte, et me ka teistel kaasreisijatel aitaksime koduteed leida. Keegi on ütelnud: „Evangeeliumi jagamine on: üks kerjus näitab teisele, kust leiba saada." Iga kerjus peab ise otsustama, kas ta võtab pakutud leiva vastu. Kui aga oleme leidnud kodus küpsetatud ahjusooja musta leiba, siis me ei saa seda ainult endale jätta, see maitseb jagatuna palju paremini!
