05/2015 
Tiiu Sassiad, Tartu Pauluse kogudus
Maa, mis voolab piima ja mett, on vahemereäärne Iisrael. Neid paiku on vähe, kuhu paljud oma jala on tõstnud ja naasnud sealt vaid ülivõrdes muljetega. Tundes Jumalat ja Piiblit lugenuna, soovisin Püha Maad väisata just kristlastest reisikaaslastega. Kui juba minna, siis mitte tavalise turistina, vaid kui palverändur. Reaalsed paigad panevad Piibli tekstid elama ning annavad Pühakirjas kirjeldatule vormi ja värvi.
Üks esimesi paiku meie reisikavas oli Jeesuse esimese imeteo paik Galilea Kaanas (Jh 2). Rännaku algus oli seega tähenduslik – nii nagu Jeesus reaalses elus tegi imet, on ka inimese usutee algus märkimisväärne – inimene astub surmast ellu, Jumala vaenlaseks olemisest Jumala sõbraks – kõik see sünnib Jumala armu ja inimese usu läbi ning tema plaani kohaselt.
Galilea alad poleks need, kui seal ei terendaks suur järv. Vesi! Veesilm keset kõrbe tõmbab tähelepanu ega luba sellelt pilku enam ära pöörata. Teadmine, et peagi võime seal endale lubada lühikese paadisõidu, pani südame kiiremini põksuma. Vees on elu. Meenub Johannese 7:38: „Kes usub minusse, nagu ütleb Kiri, selle ihust voolavad elava vee jõed." 
Õndsad on need, kes on vaimus vaesed, õndsad on kurvad, tasased, need, kel on nälg ja janu õiguse järele, õndsad on halastajad, puhtad südamelt, rahutegijad... Kinnitada oma jalajälg sinna, kus Jeesus meile tuntud Mäejutluse pidas, on vapustav. Kuidas ta seda ilma tänapäevase helivõimenduseta tegi?
Paigad, mida külastasime Galilea aladel ja millel kõigil on rääkida oma lugu, on koht järve ääres, kus Jeesus õhutas jüngreid kalavõrke veel kord loomuse katseks vette viskama (Lk 5:4). Järvekallas, kus Jeesus küsis kolm korda: „Peetrus, kas sa armastad mind?" (Jh 21:15jj). Miks Jeesus küsis seda nii mitu korda? Minule rääkis see midagi Jumala armastuse sügavusest, sellest, kuidas tähtsatest asjadest tahadki rohkem rääkida kui vähemolulistest. See seik jäi Peetrusele meelde ja pani mõtlema.
Peatumata ei saa mööda minna Jeesuse linnast Kapernaumast, kus ta tegi imesid (vt Mk 2), Peetruse ämma arvatavast kodupaigast, ka Betsaidast, kust olid pärit Jeesuse jüngrid Peetrus, Filippus ja Andreas, ega ka kloostrikirikust Taabori mäel, nn Jeesuse kirgastumismäel. Galilea aladele jäävad ka kaunid Maarja ja Joosepi sünnikodud, kuhu, nii nagu paljudesse Piiblis mainitud kohtadesse, on ehitatud tänapäeval kirikud. 
Heroodes Suure ja ta poja poolt ehitatud Kaisarea linna varemed otse vahutava Vahemere kaldal ning selle lood. Kuulata neid sealse amfiteatri ülemistel istmeridadel on sõnulkirjeldamatu.
Väga eriliseks kujunes päikeseline laupäevahommik, kui Jordanis sai ristitud üks meie reisikaaslane. „Kes usub ja on ristitud, see päästetakse," ütleb Mk 16:16. Tõeline rõõm säras kõigi meie grupiliikmete silmis! See oli midagi, mis polnud meie kavasse sisse kirjutatud, aga siiski teoks sai – Jumala teed on imelised! Sakkeus, sa lüheldast kasvu mees, kes pani sind mooruspuu otsa ronima? Igal juhul tasus see tegu end ära, sest Jeesus kuulutas talle päeva lõpus, et ta kojale on pääste tulnud (vt Lk 19).
Millised head sõnumid! Ja sina, Taavet, kust võtsid sa julguse astuda vastu Koljatile, pealtnäha vägevale vilistile? Kas vastus peitub hästi valitud lingukivides või hoopis selles, et karjapoiss astub vaenlase vastu vägede Issanda, Iisraeli väehulkade Jumala nimel!? Näed nüüd, armas lugeja, ühestki paigast ei saa üle ega ümber, ilma et piiblilood ei elavneks.
Minu jaoks oli muljetavaldav mäele ehitatud kirik, kus inglid ilmusid karjastele väljal pärast Jeesuse sündi Petlemmas. Päikesepaistes säravad katusekupli vitraažid, mõtted Pühakirjast loetud sünniloost ja Jumala tuntav ligiolu muutis kogemuse lummavaks. 
Sealsamas lähedal õitsil olnud karjaste koopad, see on midagi ülendavat! Leian, et lihtsuses – inglite ilmumises just karjastele – on mingi eriline võlu.
Tundsime rõõmu Surnumere tervist toovast veest ja saime osa Taaveti allikate värskendavatest jugadest. Rändasime ka Masada mäele, viimasesse kindlusesse juudi sõjas, mille vallutasid roomlased 73. aastal.
Jeruusalemma vanalinna astudes võib kogeda midagi iidset. Nende müüride vahel peidavad end Via Dolorosa, Betsata tiik ja Nutumüür, kuhu ikka igatsetakse tulla Taevaisaga rääkima ning mille pragude vahelt pungitavad kuhjana välja taevateel rändajate paberitükikestele kirjutatud palvesoovid. Ja loomulikult ei saa unustada ülemist tuba! Võlub ka sajandeid vana Taaveti aed, kus kaasaegsete valgusinstallatsioonide ja muusika koosjõul võib nautida hilisõhtust hingematvat kontserti.
Väljaspool vanalinna asub nõlv, kus Jeesus lausub Jeruusalemmale: „Kui palju kordi olen ma tahtnud koguda su lapsi, otsekui kana kogub oma poegi tiibade alla" (Lk 13:34). Viimase vahetus kauguses kõrguvad veel Õlimägi, Ketsemani aed ja kõigi rahvaste kirik. Mõtlen: Kui kivid vaid räägiksid! 
Kus asub aga Jeesuse haud? On kaks pärimust – õigeusklik ja protestantlik – esimese järgi asub see Jeruusalemma vanalinnas (Hauakirik) ja viimase puhul väljaspool linnamüüre (Hauaaed). Tõdesime grupiga üksmeelselt: polegi tähtis, kus see täpne koht on – kas siin või seal – oluline, et Jeesus, meie Õnnistegija, on surnuist üles äratatud ja elab! Tal on võit patu ja surma väe üle! Igatseme, et ta tuleb pea, et meiegi võiksime olla seal, kus tema on.
Olen südamest tänulik Taevaisale, kes kõnetas ja õnnistas kogu meie reisiseltskonda sellel maal, mis voolab piima ja mett.
