02/2016 
Kerli Valk, KUS õppejuht
Inglismaa tervitas meid varakult saabunud kevadega – rohi haljendas, nartsissid ja kirsipuud õitsesid ning linnud laulsid. Kohalikud ütlesid, et esimesed õied olid puhkenud juba enne jõule, ja toonitasid, et tegelikult ei ole see tavapärane. Inglismaal on olnud erakordselt soe talv.
Enamik üliõpilasi on kaks-kolm päeva nädalas koolis ja kolm päeva kogudusetööl.
Inglismaa koguduste eluolust kuulsime, et lõunapiirkond on jõukam, kogudused suuremad ja elujõulisemad – seal on ka palgalised pastorid. Seevastu põhja pool on kogudused väikesed ja pigem vananevad ning karjasetööd tehakse argitöö kõrvalt, mis on meilegi väga tuttav.
Rohkem edeneb vaimulik elu Londoni piirkonnas. Seal kogudused ka kasvavad, kuid suuresti immigrantide arvelt. Palju on Aafrikast sisserännanud kristlasi, aga ka kohapeal pöördunuid. On eraldi mustade kogudusi, ent ka neid, mis on mitmerahvuselised.
Pärast Londonis maandumist liikusime läänekaldale Bristolisse. Laupäeval sõitsime Wellsi ja imetlesime sealset majesteetlikku katedraali. Saime teada, et Inglismaal on ajalooliselt eristatud suurlinna (city) ja linna (town) – eristavaks teguriks pole mitte suurus, vaid see, kas linnas on katedraal. Wells on üks väiksemaid Suurbritannia suurlinnu.
Pühapäeva hommikul käisime ühes kohalikus baptistikoguduses. Rektor Einike Pilli andis edasi nii meie koguduste liidu, Seminari kui ka Tartu Salemi, Kolgata ja Risttee koguduste tervitused.
Esmaspäeval külastasime Bristoli baptistiseminari ja kohtusime rektori, õppejuhi ning mõne õppejõuga. Neil on umbes sama palju tudengeid kui meil, erinevalt meist õpitakse seal ka magistri- ja doktoriõppes, õppekava on samas linnas asuva anglikaani kiriku seminariga ühine. Enamik üliõpilasi on kogudusepõhised õppurid, mis tähendab, et kaks-kolm päeva nädalas ollakse koolis ja kolm päeva kogudusetööl. Palju tähelepanu pööratakse isiksuse arengu toetamisele, et lõpetajad võiksid olla küpsed nii vaimulikult kui ka isiksuslikult. Kogudusetöö küsimusi on võimalik õpingute jooksul regulaarselt arutada.
Bristolist liikusime edasi põhja poole. Manchesteri baptistiseminari – Northern Baptist College’i – omapära on see, et tegutsetakse ühise katuse all koos kolme teise teoloogilise seminariga (ühinenud reformeeritud ja kongregatsionalistliku kiriku kolledž, presbüterliku kiriku kolledž ja avatud ehk otsese konfessionaalse seoseta kolledž). Õppetöö toimub suures osas ühiselt, aga on ka konfessioonipõhiseid kogunemisi ja kursuseid. Kooli tugevuseks on see, et seal ei kardeta arvamuste paljusust. Erinevaid seisukohti võib julgelt välja öelda, kuigi kõigega ei pea nõustuma.
Näiteks peavad seminarid koguma informatsiooni üliõpilaste võimalike äärmuslike vaadete kohta.
Meie külaskäigu ajal toimus koolis teemanädal, mille raames uuriti migratsiooniga seotud küsimusi. Osalejad jagasid isiklikke rändega seotud kogemusi, ettekanded puudutasid migratsiooni ajaloolises perspektiivis, praegust pagulastelainet ja selle meediakajastusi ning Piibli vaatenurka. Arutleti meedias kasutatava keele ning seal peegelduvate suhtumiste, üksikisiku ja valitsuse rollide, integratsiooni ja assimilatsiooni üle jne. Diskussioon oli põnev, sest tudengeid oli lisaks eurooplastele ka Aasiast ja Aafrikast.
Huvitav oli kohtumisõhtu grupiga kohalikust kogudusest, millel on aastatepikkune kogemus pagulastega töötamisel. Kogudus on rajanud kord nädalas avatud päevakeskuse, kus saabujatele antakse praktilist abi ja nõu, toimuvad inglise keele kursused, pakutakse hingehoiuvõimalust. Grupis oli pagulasi Zimbabwest, Iraanist, Nigeeriast, Ghanast, Afganistanist. Õhtu käigus oli võimalik saada osa nende lugudest.
Manchesterist reisisime Londonisse. Teel rongijaama oli põnev vestlus moslemist taksojuhiga, kes mõistis teravalt hukka usu sildi all toimuva vägivalla ja pooldas erinevate religioonide rahulikku kooseksisteerimist, nagu seda võib näha Inglismaal. Tema usulised arusaamad tekitasid meis kummastust: viimaks usuvat kõik ühte Jumalat, kes on loonud kõik religioonid, et elu maa peal vürtsikam oleks, ja et Jeesus tuleb tagasi. Sihtkohta jõudes jäi põnev teoloogiline vestlus pooleli.
Viimasena külastasime 1853. aastal asutatud Londoni Spurgeons’ Colleget. Briti suurima baptistiseminari erinevates õppevormides on kokku tuhatkond õppurit. Õppetöö toimub väärikas mõisalikus hoones. Kohtusime mitme õppejõu ja sealse juhtkonnaga. Vastuvõtt oli soe ja sõbralik. Rektor tunnistas, et ei tea Eestist kuigi palju, kuid et meiegi oleme baptistiliidust, siis näeb ta meid kui kaugeid sugulasi.
Briti seminaride õppemaks on 8000–9000 naela (10–11 000 eurot) aastas. See on väga suur summa. Üks tudeng, kellega vestlesime, oli õpingute tarvis müünud maha oma maja Šotimaal. Sellestki oli neli aastat kestvate õpingute rahastamiseks vähe ja ta ootas saabuvat pärandust, et ära maksta puudujääv summa.
Erinevalt meie seminarist pole ükski briti baptistiseminar iseseisvalt akrediteeritud, vaid nad kõik töötavad mõne suure ülikooli „katuse“ all. Inglise seminaride tegevus on võrreldes meiega märksa reglementeeritum. Lisaks kõigele muule peavad koolid näiteks koguma informatsiooni üliõpilaste võimalike äärmuslike vaadete kohta. Nõudmised täienevad aasta-aastalt ja ühes aastas võõrustavad need koolid rohkem kui viit erinevat järelevalve- ja kontrollkülastust ning peavad täitma ohtrasti pabereid. Seda kuuldes rõõmustasime, et olukord Eestis on paindlikum.
Oleme toimunud õppereisi üle tänulikud, sest erinevate koolide nägemine avardas meie arusaamu ja andis uusi ideid ning mõtteainet. Lisaks aitab see kogemus ka meie seminari ning selle tugevusi ja nõrkusi selgemini näha. Nädala jooksul õppisime ka üksteist paremini tundma.
Seminari juhtkond (rektor Einike Pilli, õppejuht Kerli Valk ja arendusjuht Innar Kruglov) viibis 29. jaanuarist kuni 5. veebruarini Inglismaal. Reisi eesmärk oli külastada kolme briti baptistiseminari: tutvuda teiste koolidega ja leida koostöövõimalusi.
