1/2009 Peeter Roosimaa, Tartu Annelinna kogudus
Eelmise aasta novembris oli mul koos abikaasa Tiiuga võimalus külastada Iisraeli.
Kui mõtlen oma esimestele muljetele, siis kerkivad silme ette palmid ja Iisraeli loodus. Lisaks muljed Jeruusalemmast kui moodsast tänapäevalinnast; parlamendihoone Knesset, suur pronksist seitsmeharuline küünlajalg – Menora. Jeruusalemma vanalinn – täiesti teine linn. Seal on kõrvuti idamaine suur kaubaturg ja erinevate religioonide pühad hooned ning rajatised.
.Reisil külastasime Petlemma, astusime sisse Jeesuse sünnikoopasse. Haifas käisime koopas, kus karmidel aegadel varjas ennast prohvet Eelija. Karmeli mäel muutus elavaks kujutlus palvetavast Eelijast, kellele tema teener tõi lõpuks teate: „Vaata, pisike pilv nagu mehe kämmal tõuseb merest. (1Kn 18:44). Mereäärse Kaisarea varemed. Mõtetes pildid, kuidas Heroodes Suure ajal ja hiljemgi olid amfiteatri pingid täis pealtvaatajaid, teisal kihutasid hipodroomil hobused, kõikjal liikusid ringi sõdurid. Kogu Kaisarea oli täis elu, nüüd aga varemed turistide uudistada. Omaette meistriteos oli akvedukt, mida mööda voolas linnale nii vajalik vesi. Kloostrikirik Taabori mäel märgistab Jeesuse kirgastamissündmust (vt Mk 9:2jj). Galilea järve äärne Kapernaum. Kitsad tänavad, maja majas kinni. Kõik nii kokkusurutud ja väike. Arvuliselt polnud palju inimesi vajagi, et mingi maja, selle ukseesine või lausa tänav ära ummistada (vt nt Mk 2:2). Hoopis teistsugune oli sünagoog. Isegi selle varemed on suurejoonelised. Lühike paadisõit järvel – ei aerudega pingutamist ega tuules paisuvaid purjeid – tänapäeva mootoril käib kõik palju lihtsamalt.
Sõit lõunasse läbi kivise kõrbe. Eemalt paistis palmidelinn Jeeriko. Enne, kui jõudsime oaasi Een Gedi, oli meid haaranud kiiresti laskuv pimedus. Oaas – see on eluvõimas ime, mida vesi esile toob! Milline kontrast kõrbega, aga ka Surnumerega. Surnumeres vesi on, aga elu ei ole.
Koos teiste turistidega viis köisteevagun meid järskude nõlvadega mäe otsa – Masada kindlus. Kivid, need tummad tunnistajad, lasevad aimata kogu kunagise kindluse võimsust, aga ka Heroodes Suure paleede suursugusust. Samas on see kõik juutide vabadusvõitluse kangelaslikkuse, usu ja visaduse tunnistaja – viimane kindlus Juudi sõjas, mis langes 73. aastal rooma leegionide ees, alles pärast kolm aastat kestnud piiramist. Kuid mida pidi läbi tegema kindluse kaitsjate usk, kui nii oodatud taevane abi ei saabunudki?
Meie võimalus oli rõõmustada Surnumere tervistavast toimest, uudistada Qumrani kloostri varemeid ja vaadata mägesid, mis aasta-sajandeid hoidsid oma rüpes hindamatuid käsikirju.
Tühjad koopad
Nagu tahtmatult liiguvad mu mõtted reisil nähtud tühjade koobaste juurde. Mitte päris tühjad – päris tühjust on raske taluda. Aegade jooksul on neisse pandud mitmesuguseid kauneid asju ja ehteid, mis märgistavad nende lugu.
Koobas Karmeli mäe sisemuses on tühi – Jumal võttis prohvet Eelija tuulepöörises ära taevasse (2Kn 2:11). Ka Jeesuse hauakoobas on tühi. Aga kus õieti oli või ongi see koobas?
Teatavasti hävitati Jeruusalemm omal ajal põhjalikult. Müürid, mis tänapäeval vanalinna ümbritsevad, laskis 16. sajandil ehitada sultan Suleiman Tore. Jeesuse-aegse Jeruusalemmaga need müürid kokku ei lange. Osaliselt on praegune vanalinn suurem, valdavalt põhja ja loode piirkond. Märkimisväärne osa tollasest Jeruusalemma lõunapiirkonnast jääb aga praegusest vanalinnast välja.
Ajal, kui hakati huvi tundma, milline võis olla Jeesuse kannatuste teekond, kus võis olla Kolgata ja kus Jeesuse hauakoht, võis seda kõike teha üksnes aimamisi. Seda kohta tähistab Jeesuse hauakirik, kus tänapäeval peetakse kuue erineva konfessiooni – Kreeka-ortodoks kiriku, Armeenia kiriku, Rooma-katoliku kiriku, Süüria-ortodoks kiriku, Kopti kiriku ja Etioopia kiriku – jumalateenistusi. Tuntud teoloog J. Jeremias toob küll mõtte, mille kohaselt ei ole mõeldav, et algkogudus oleks Jeesuse haua unustusse jätnud. Siiski on põhjust arvata, et otsuseid tehti üksnes oletuste põhjal ja praegu nähtav on paljus kokkuleppeline. Praeguse hauakiriku põhiline osa on ehitatud ristisõdijate poolt 12. sajandil. Aga uurijad on leidnud ehitise osi erinevatest varasematest sajanditest, sealhulgas erinevate haudade koopaid.
Hauakirikusse sisenemisel on üks esimesi silmajäävaid esemeid salvimiskivi, mis tähistab kohta, kus Jeesuse ihu mähiti surilinadesse koos lõhnarohtudega (Jh 19:40). Seejärel asetati Jeesus hauda, mida tähistab hauakabel. Selle eesruumi nimetatakse inglikabeliks (vt Mt 28:5jj), tagumine ruum on hauapingiga hauakamber (vt Jh 19:41j).
Jeruusalemmast põhjapoole jääb üks küngas, mis sobiva nurga alt vaadates meenutab pealuud. Selle lähedal on aed, kus asub väga vanast ajast pärit kaljusse raiutud hauakoobas. 19. sajandi lõpust alates on hakatud seda paika pidama Kolgataks ja Jeesuse matusepaigaks. Seda mõtet toetab ka aias olev iidne viinamarjapress, samuti suur veetsistern (vrd Jh 19:41jj; 20:1jj). Hauakoobast saab sulgeda tänapäevase puust uksega, millel on ingliskeelne kiri: „Teda ei ole siin". Jah, Jeesus on ülestõusnud. Ta on Jumala väe paremal poolel (Lk 22:69).
Tühi on ka Jeesuse sünnikoobas Petlemmas. Jeesus ei jäänud väikeseks Jõululapseks, vaid temas täitusid ja täituvad veelgi Jumala suured tõotused. Prohvet Jesaja raamatus on Jeesuse kohta väga paljuütlevaid tõotusi. Üks nendest on: „Ennäe, neitsi jääb lapseootele ja toob poja ilmale ning paneb temale nimeks Immaanuel" (Js 7:14).
Puhtad südamed näevad Jumala armastuse tegu ka tühjades koobastes.
See tõotus anti Juuda riigi ühel kriitilisel ajal kuningas Aahasele. Jumal pakkus kuningale oma nõuannet ja abi. Kuid Aahas ei julgenud riskida. Tal oli Jumala suhtes kõhklusi. Seepeale teeb Jumal prohveti kaudu pakkumise: küsi minult mingi tunnustäht (Js 7:1jj). Küllap oli kuningale teada lugu minevikust, kuidas Giideon sai Jumalalt küsimise peale mitu tunnustähte, nii et ta julges minna oma 300 mehega midjanlaste suure väe vastu (Km 6-7). Aahas aga keeldus. Selleks oli ilus motiiv: „Ma ei küsi ega kiusa Issandat!" (Js 7:12). Tegelikult ei uskunud ta Jumala abisse. Sellises olukorras lubab Jumal: Ma annan ise tunnustähe. Sünnib poeg, kes saab nimeks Immaanuel – Jumal meiega. See pidi olema hea tunnustäht. Jumal soovis, et inimesed ometi mõistaksid, et vaatamata kõigele on ta oma rahva poolt, mitte vastu.
Aga see tunnustäht tekitab ka küsimusi. Heebreakeelses Piiblis on, et noor naine jääb lapseootele ja toob poja ilmale. Mis on selles erilist? Tollel ajal naised sünnitasid oma esimese lapse nagunii teismeliseeas. Kui juudid tõlkisid Pühakirja kreeka keelde, siis kirjutati, et neitsi jääb lapseootele. Miks nii? Millega sellist tõlget põhjendada?
Üks juudikristlane Jeruusalemmas andis selle kohta väga sobiva ja veenva seletuse. Noor naine tähendas veel mitte abielus. Kohe aga kerkis küsimus, kus on siin see tunnustäht? Niisugust asja juhtus aeg-ajalt, et naine jäi enne pulmi lapseootele.
Kui selline asi juhtus, et enne pulmi oldi vahekorras, siis oli see hukkamõistmist vääriv tegu. Patutegu aga ei saanud olla Jumala poolt antud hea ja julgustav tunnustäht. Jumal ei anna patust märki. Seepärast saab selline prohveteering täituda ainult neitsi juures. Ilmselt oli just soov, et see mõte kaduma ei läheks, põhjuseks, miks juudid seda lugu kreeka keelde tõlkides kasutasid noor naine asemel sõna neitsi. Ning kui neitsile sünnib poeg, siis see on tõeline jumalik tunnustäht!
Läksid aastad, lausa sajandid. Lootusrikkalt mõeldi küll ühest, küll teisest, aga seda erilist poega ei sündinud. Tõusis hoopis küsimus, kuidas too laps üldse ära tunda? Kui neitsi tõepoolest jääb lapseootele, kuidas sa tead, et asi on õige, et tegemist ei ole sohilapsega, vaid Jumala tunnustähega?
Kuidas sa tõestad seda oma kaasinimestele? Ja ega ei tõestagi. See oli ju põhjuseks, miks siis, kui Maarja oma esimese poja ilmale tõi ja mähkmetesse mähkis, tuli laps panna sõime, sest nende jaoks polnud majas kohta (Lk 2:7). See oli põhjuseks, miks Joosepi pere Jeesust kunagi omaks ei võtnud. Jeesusest ei saanud kunagi petlemlane, ta jäi alati naatsareetlaseks ja Maarja pojaks.
Siin on tähelepanuvääriv Jeesuse ütlus: „Õndsad on puhtad südamelt, sest nemad näevad Jumalat" (Mt 5:8). Puhtad südamed näevad Jumala armastuse tegu ka tühjades koobastes.
Olen tänulik reisil saadud kogemuste, uute teadmiste, eriti aga selle eest, et Jumal meid kõnetas.
