05/2017
Gunnar Mägi, Keila koguduse pastor
Piibliseltse seostatakse tavaliselt Pühakirja tõlkimise ja kirjastamisega. See valdkond on väga kitsas ja spetsiifiline. Vähesed oskavad kaasa rääkida Jumala sõna algkeelsete tekstide emakeelde „käänamise” küsimustes või polügraafilistes iseärasustes, mis tulevad esile imeõhukesele paberile trükkimisel. Üha enam piibliseltse maailmas tegeleb lisaks Piibli väljaandmisele ka selle levitamisega. See on valdkond, kus iga kristlase head mõtted ja kaasalöömine on teretulnud. Igaüks meist saab uurida vestluspartnerilt, kas tal on oma Piibel ikka olemas. Pühakiri on kohane kingitus koolilõpetajale ja kogudusekoolis osalejale. Igas autos võiks olla üks varukoopia ootamatuteks kohtumisteks. Piibli õige inimese kätte jõudmise tee ei tohiks olla kammitsetud meie kujutlusvõimest.
92% Brasiilia rahvastikust kuulub kristlikesse kogudustesse. Suurimad on roomakatoliku kirik ja nelipüha kirik (Assemblies of God).
Brasiilia Piibliselts on maailma üks suurimaid ja leidlikumaid Ühinenud Piibliseltside peres. Riigi 200miljoniline rahvastik ja hiiglaslik territoorium esitavad kristlastele väljakutse, kuidas levitada head sõnumit üle nelja ajavööndi alade, mida sageli katavad läbimatud vihmametsad. Kui olümpialinn Rio de Janeiro ja piiritu São Paulo esindavad globaalset urbaniseerumist, on ometi just selles riigis aeg-ajalt kuulda uute, seni avastamata hõimude leidmisest Peruu piiri äärest, Amazonase lätetelt.
Kui meie oleme harjunud teedega, siis Põhja-Brasiilias toimub kõige tähtsa liikumine mööda jõge – joogiveest koolibussi ja sandarmini. Kui meie kandi pered koguvad raha auto ostuks, ostavad sealsed inimesed endale pikki päramootoriga paate. Paati mahuvad kalamehe kalad või ka „korilase” pähklid ja puuviljad. Noor ema paneb paati oma viis last ning käitab lootsikut enesekindlalt ja tulemuslikult. Pisikesed Jaapani paadimootorid on ühiskonna toimimisraadiust mitmekümnekordistanud.
Nii ei tohiks kedagi üllatada, et Brasiilia Piibliselts on juba 50 aastat opereerinud väikest jõelaevastikku, mille eesmärgiks on piiblisõnumi levitamine kallastel, kuhu rahvastik on kogunenud. Aga üllatab ikkagi. Autoril oli eesõigus osaleda kaks nädalat misjonitöös, n-ö jõerahva kasuks.
Piibliseltsid levitavad head sõnumit erinevate meetodite ja vahenditega. Lisaks piiblilaevadele on olemas ka piiblibussid. Piibliseltsid pakuvad lisaks kirjastamisele piibellikku traumanõustamist sõjakollete ohvritele, teenivad põgenikke ning vaegnägijaid ja -kuuljaid.
Lähem kokkupuude toimus kahe laevaga. „Amazonase Valgus 2” on ehitatud ujuvaks raamatupoeks. Iga päev sildutakse uues külas ja inimesed saavad soetada endale Piibli omahinnaga. Odavaimad maksavad vaid 3 reali (1 euro), mis on jõukohane ka vaestele inimestele. Samas on portugali keeles kättesaadavad väga erinevad Õppepiiblid (Study Bible). Näiteks leidub pardal ainuüksi naistele mõeldud piibliväljaandeid ligi kümme erinevat nimetust. Kristlikel kirikutel on moes avaldada oma konfessiooni lisadega väljaandeid ja need on samuti piiblilaeval esindatud.
„Amazonase Valgus 3” on ehitatud ühepäevasteks reisideks ning selles on vähem kajuteid ja varustust, kuid rohkem ruumi reisijatele. Kes sellega siis reisivad? Piibliselts teeb koostööd mitmete organisatsioonidega, kes saadavad küladesse vabatahtlikke. Kohaliku linna Bélem'i Ülikooli õendustudengid andsid füsioteraapianõu ja mõõtsid soovijatel vererõhku. Lastetöötajad olid ette valmistanud evangeelse näidendi. Nende armastust laste vastu nähes tekkis kohalikul sotsiaaltöötajal unistus: „Kas oleks võimalik, et me tasume teile ja teie kirjutaksite, lisaks kristlikule näidendile, veel ühe näidendi sellest, kuidas inimesed tapvat Zika viirust kandvate sääskede eest ennast kaitsta saavad?” Ikka on võimalik. Nii toetab ka kohalik omavalitsus evangeeliumilaeva saabumist ja sotsiaaltöötaja räägib nüüd särades, kuidas näidendi mõjul on õnnestumas muuta jõerahva prügihoiustamise harjumusi. See vähendab aga omakorda sääsemunade teket inimeste kodude läheduses.
Naised kogunevad käsitööks ja lükivad helmeid keedele. Käevõrud ja muud ehted saadetakse edasi linna ning nende eest saadud rahaga korraldatakse kogukonnaüritusi. Kohe on algamas palju elevust pakkuvad sportmängud. Nagu kõik naised üle maailma, suudavad ka need indiaani naised samaaegselt helmeid keeks lükkida ja jälgida seejuures oma laste askeldamist. Võistlusmängud kotijooksust köieveoni on suhetes igasuguse jää sulatanud. Misjonärid ja kohalikud on suhtlemas nagu vanad sõbrad. On saabunud aeg Jumala sõna seletuseks ja vaimulikuks nõustamiseks.
Õnnis lapsepõlv Brasiilias. Mine Teekäija kodulehele teek.ee, et vaadata videosid jõe-laste rõõmudest.
Kohalik jutlustaja on kogenud ja kirglik. Minu osa on kõneleda vanemate poistega ja meie teemaks on kristlik meheroll. Räägime sellest, et kristlikku meest eristab teistest esmalt teadmine, et tema üle on Jumala valitsus, ning ainult Jumala seadusele alludes saab ta olla oma pere ja ühiskonna juht. Poisid mõistavad ja noogutavad kaasa. Tänu Jumalale hea tõlgi eest! Räägime veel isekuse mahajätmisest kui mehelikkuse ühest märgist. Uurime, mida Paulus silmas pidas, kui ta kirjutas: „Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed” (1Kr 13:11). Näen poiste nägudest, et igatsus saada jumalakartlikuks perepeaks on hakanud nende südametes idanema. Palvetame kogu südamest ja õnnistame iga noort meest. Edasi saavad kõik poisid endale Uue Testamendi.
Minu kõrval on Reinso, 22aastane teoloogiatudeng, kes pühendab ühe päeva nädalas külamisjonile. Enne seminari astumist mängis ta paar aastat profijalgpalli. Täna mängib ta paljajalu poistega. Reinso on võitnud nende tähelepanu mitte ainult laitmatu pallikäsitsusega, vaid veelgi enam oma soojuse ja avatusega. Kordamööda käivad mitmed poisid Reinsoga rääkimas. Võin vaid oletada neid pihivestlusi, mida ta kuuleb. Töö, mida ta noorte poistega teeb, on igavikuline.
Päev on õhtusse jõudnud ja mudaseks saanud lapsed hüppavad nüüd jõkke end jahutama. Jõgi on küll mudane, aga see on ainus jõgi, mida nad eales näinud ja ilmselt ka näevad. Kujuneb välja, et minust saab peakat hüppavate poiste personaalne operaator. Ilma igasuguse portugali keeleta mõistame üksteist kristalselt: mina pean nende hüppeid telefoniga aegluubis salvestama, et nad saaksid siis taas veest välja ronida ja ennast ekraanilt vaadates laginal ribadeks naerda. Oh, õnnis lapsepõlv! Ei suuda meenutada, kellel meist lõbusam oli.
Seisan tagasisõidul laeva vööris ja mõtlen oma kodulinnale – Keilale – 9205 kilomeetri kaugusel. Kas nii kaugele, Brasiiliasse, oli vaja tulla, et mõni asi Jeesuse teenimise kohta selgeks saaks? Reinso on saanud mulle õpetajaks ja eeskujuks. Ma ei usu hetkekski, et piibliseltsi teenimisvorm kuulub vaid arenevate riikide töövormide hulka. Ka Keila külaplatsidel ja paneelmajade vahelistel mänguväljakutel ootavad noored emad, teismelised noored ja koerust täis mudilased mind külla. Maailmas ei ole tehtud ühtegi nukuetendust õuehoovis, mille kohta ei leviks sõna laste seas helikiirusel. Suvi on oma saabumisega kaotamas kõik sobimatu ilma vabandused. Mul on aeg parandada meelt võltsväärikusest, mis mind kirikuseinte vahele on peitnud. Järgmiseks oodatakse mind „džunglisse” oma kodu lähedal. Äkki räägiksin poistele meheks saamisest oma tänaval? Pärast seda, kui oleme paljajalu jalkat mänginud?