11/2017 
Einike Pilli, KUSi rektor
Ega rannapuhkuski uduse oktoobri lõpus liiast poleks. Siiski otsustasime Tartu Salemi koguduse kodugrupiga, et tahaksime koos sooja ilmaga kogeda midagi harivat ja usku süvendavat. Nii sündiski plaan Kreeka-reisist. Gruppi sai kokku 26 liiget, vanuses 12–62.
Reisi trajektoor oli: Tessaloonika – Filipi – Kavala – Kalabaka (Meteora mäed) – Ateena – Korintos – Ateena. Saime maitsta ja omavahel jagada kohalikku toitu, püüdsime magada suurlinna müras ja ujusime soolases merevees. Pühapäeval pidasime Lüüdia jõe ääres jumalateenistust ja õhtuti jagasime hotelli fuajees päevamuljeid, mis läksid sujuvalt üle usuelu-teemalisteks aruteludeks. Omamoodi traditsiooniks kujunesid õhtujutud, mida ringis, lause-haaval jutustasime. 12aastane Marie alustas ühel õhtul juttu lausega: „Elas kord turvakaamera…”
Aga kõigepealt oli tegu ikkagi õppekäiguga, mille käigus õppisime palju uusi asju. Väga palju tänu meie suurepärasele giidile Voulale, kelle selgitused kasvasid üle piibli- ja kreeka keele tundideks. Lugesime, õieti käisime hoolikalt läbi Apostlite tegude 16.–18. peatüki, tublimad ka Tessaloonika, Filipi ja Korintose kirjad.
Muljeid ja infot oli palju. Panen kirja mõned asjad, mis teistest eredamad. 
Olin alati mõelnud, et lääneliku Euroopa esimene koguduserajaja, Paulusega kohtumise ajal Filipis elanud jumalakartlik ettevõtja Lüüdia oli purpurkangaste müüja. Nüüd sain teada, et ilmselt müüs ta hoopis purpurvärvi, mida tehti erilistest teokarpidest. Ja et sel ajal tohtis naine ettevõtlusega tegelda, kui ta oli Rooma riigi kodanikust lesk, kellel oli vähemalt kolm last.
Filipis nägime kaheksaküljelist varakristlikku kirikut, õieti selle alusmüüre. Hierarhilise mõtteviisi süvenedes hakkas ka kirikuehitus muutuma ja ruumiosade liigipääsetavus inimeste jaoks eristuma. Mõtlesin, kas meie kodukogudused ehk misjonaalsed kogukonnad on liikunud tagasi kristlikule mõtlemisele algselt omase egalitaarsuse juurde? Ja meenutasin ühte me sõpra, kes ütleb, et üks kogudus peab ühe laua ümber ära mahtuma.
Tessaloonikas õppisin Kreeka õigeusu ikonostaasi kohta, et selle keskel on alati Kristus, temast vasakul Maarja ja paremal Ristija Johannes. Maarjast omakorda vasakul on pühak, kellele kirik on pühendatud. Kui ruumi on rohkem, lisatakse äärtesse veel inimesi või elusituatsioone, mis on pühakuga omakorda seotud.
Ateena endisel Areopaagil istudes meenutasime Paulust, kes tunnustas ateenlaste Jumalatut jumalakartlikkust. Ehk võiks ka eestlaste suurt usulist (aga mittekristlikku) huvi näha tunnustamisväärsena?
Küsisin ka reisikaaslastelt, mida nemad õppisid. Toivo ütles: „Uue Testamendi paiku külastades muutub Pühakirja sõnum elavaks ja värskeks. See ei ole lihtsalt vana tekst, mida on kultuurilooliselt või usuliselt hea teada. See on palju rohkem – ehtne ja tegelik lugu, sündinud päris kohtades ja päris olukordades! Ja muidugi oli tore tunne, et just nendel kividel astus apostel Paulus, minnes Tessaloonikas rooma foorumile või Ateenas kreeka Areopaagile, et vestelda, arutada ja tunnistada Kristust, keda ta uskus ja teenis.” 
Sirli oli sama meelt: „Ülioluline on teada lugu. Piibel muutub elavaks, kui arutada seda lahti, kogeda algupärastes kohtades ja tajuda, et usk muudab inimese elu.”
Ines lisas: „Õppisin, et Kreeka on Uue Testamendi keele maa ja et Pauluse kirju aitab paremini mõista Antiik-Kreeka ajaloo ja kultuuriloo tundmine. Näiteks Areopaagil peeti kuueminutilisi kõnesid ehk logoseid (loe Apt 16), mis pidid vastama viiele nõudele: tarkus, väljenduslikkus, veenvus, usaldusväärsus ja põhjus. Giidi hinnangul jõudis Paulus pidada ainult pool kõnet, kolme minuti jagu.
Või et Korintose lähedal peetud sportmängudel krooniti võitjat mitte loorberi-, vaid selleripärjaga. Seetõttu viitab Paulus 1Kr 9:25 närtsivale võidupärjale. Õppisin sedagi, et kui tänapäeva kreeklane turul või poes teid tänab, öeldes oma keeles ευχαριστω, siis see on seesama sõna, mis kiriklikus liturgias tähistab euharistiat ehk Püha õhtusöömaaega.
Mare muljetes jäid aga esiplaanile kogemused kreeklaste külalislahkuse ja soojusega: „Paaril korral teed küsides (kaart ununes hotelli), sattusime ikka selliste inimeste peale, kes võtsid ruttu välja paberi ja pastaka, et täpselt joonistada teekond vajalikku punkti, ning küsisid mitu korda üle, kas nüüd ikka oskame minna.”
Triinule jäid samuti meelde inimesed: „Meil oli väga vaikne bussijuht ja väga jutukas giid. Neid jälgides sain aru, et tegemist ei ole lihtsalt töö tegemisega, vaid oma töö hästi tegemisega. Saime nende käest kogu aeg kiita. Ja tegelikult oligi meil tore grupp! Kui viimasel õhtul pidime pikalt hotelli fuajees oma öist lendu ootama, istusid järgmise päevani jäävad grupikaaslased meiega terve aja seal koos ja lõpuks oli see väga põnev aeg!” Sirli väärtustas ka sõpru väga: „Mitte millelgi pole tegelikult mõtet, kui ei ole seda kellegagi jagada.” 
Aga ikkagi vaatamisväärsused! Mare kirjutas: „Enne reisi sai vaadatud pilte Meteorast, tegelikkus on aga kordades võimsam. See imekaunis loodus, millele sügis andis veel lisaboonuse, need siledad ja püstloodis kaljude seinad, see imeline vaatepilt, mis igati õigustab oma nime – rippuvad kivid. Ülesminek mööda kivisse raiutud treppe, väike sild, mis ripub kuristiku kohal, ning klooster, kuhu lõpuks jõuad, oma suurepäraste lae- ja seinamaalingute ning ikoonidega. Lummav!!!”
Marie, üks meie nooremaid grupiliikmeid, meenutas: „Mulle väga meeldis kuulata meie giidi Voulat just ajaloost rääkimas. Seda, kuidas spartalased elasid oma igapäevases elus ja kuidas nad maid vallutasid. Sain teada Vana-Kreeka kuningate, näiteks Philippus II kohta, et tal oli palju kulda ja ta oli väga isekas, arvates end jumalate hulka. Aga ärgem unustagem Kreeka toitu – Kreekas valmistatakse suurepäraselt süüa. Sain ka taksojuhi nõuandel teada, kuidas maitseb kreeklaste lemmikroog souvlaki. Mulle väga-väga meeldis see reis. Üks probleem siiski oli – see sai liiga kiiresti läbi.”
Kui teil tekkis huvi samasuguse reisi vastu sellesama giidi juhtimisel, siis seminar planeerib õppekäiku „Pauluse jälgedel” Kreekasse ajavahemikus 22.–30. märts 2019. 
