09/2018 
Daire Tiigivee, Tartu Kolgata kogudus, tekst ja fotod
Olen koos Jumalaga käinud tänaseks 18 aastat ning õppinud järjest rohkem teda ja tema seadmisi usaldama. Olen kogenud, et Jumal on ustav ega vea kunagi alt, koos temaga minnes saan ma kogemusi, mis minu usaldust ja usku tema vastu veelgi kasvatavad.
Jumal kõnetas mind igal päeval
Seega ei olnud minu jaoks väga suur ususamm astuda, kui Jumal suve hakul ütles, et tal on mulle plaanis kahenädalane palverännak Pühale Maale. Ainult tema ja mina. Mul oli selja taga väga pingeline hooaeg töö juures ja koguduses ning vajasin aega, et saada korraks igapäevasest elust eemale. Nii ei kahelnud ma kordagi selles ettevõtmises, kui lennupileti ja majutuseasjad korda ajasin ning ühel kaunil juulikuu õhtul oma teekonda Püha Maa poole alustasin.
Reisiks ma palju ennast eelnevalt ette ei valmistanud. Ühest küljest selle pärast, et ma ei tahtnud kohustuslikku programmi, mille põhjal kõik vaatamisväärsused läbi käia, ja teisest küljest peaks Püha Maa ise piisavalt avastamisväärtuslik olema. Tegelikult, kuna Jumal mu sellele reisile kutsus, ootasin põnevusega, mis temal on mulle plaanis.
Kuna minu jaoks oli see mu esimene seljakotiga rännak tundmatule maale, püüdsin selle enda jaoks võimalikult lihtsaks teha ja ööbisin kogu aja ühes kohas ning võtsin ette päevaseid rännakuid. Peatusin Petlemmast paari kilomeetri kaugusel väga toreda palestiinlastest kristliku perekonna juures.
Sain juba paar päeva pärast seal viibimist aru, et peaaegu iga paik seal kandis on miskit moodi seotud Piibliga. Seetõttu ei olnud mulle üllatuseks, kui avastasin, et ööbisin üsna selle paiga lähedal, kus arvatavalt inglid karjastele ilmusid ja neile Jeesuse sünnist teatasid. Ilmselt oleks ma Issanda kirkuse sära ja kiituslaulu ka oma tuppa kuulnud ja näinud, kui paar tuhat aastat tagasi seal oleksin saanud viibida.
Igapäevaselt liikusin ööbimispaiga ja Jeruusalemma vahet jala ja ühistranspordiga, toitusin kohalikest andidest. Nii nagu Iisraeli rahva kõrberännakul hoidis Jumal oma rahvast, et neil ei kulunud riie seljas ega sandaal jalas, nii hoidis Jumal ka mind sel rännakul. Mul oli iga päev jaksu ja tahet kõndida, tervis oli hea, toidulaud oli piisav ning kuumus ei teinud liiga. Samuti ei tundnud ma kordagi hirmu oma turvalisuse pärast.
Jeesuse leidsin ma tihti teistest inimestest
Ma julgen öelda, et Jumal kõnetas mind iga päev ja kogu aeg, nii läbi inimeste, Püha Maa enda või läbi olukordade. Jagan paari eredamat kogemust.
Jeruusalemma müüride vahel olev pika ja huvitava ajalooga linn on tihkelt täis keerulisi, kohati räpaseid tänavalabürinte, sadades meetrites turulette kitsaste uulitsate ääres, pisikesi osmikuid moslemite ja kauneid liivakivikarva maju juutide linnaosas. Ja lõputu hulk pühakodasid – kristlastele, juutidele ja moslemitele. Pühasid hooneid on lausa nii tihkelt, et kirikust-mošeest-sünagoogist on näha ainult katus ja fassaad, sest sein seina kõrval seisab juba järgmine pühapaik.
Oma reisil ei hakanud ma teadlikult Jeruusalemma kaardil näpuga järge ajama, eesmärgiga külastada kõike, mida sel linnal pakkuda on. Küll aga olin päeva alguses läbi mõelnud, kuhu sel päeval suuna võtan. Tihti sain alles õhtul kokkuvõtet tehes aru, kuhu Jumal mu täna endaga kaasa võttis, kellega kohtusin ja mida sellest päevast õppisin või lihtsalt nautisin, ning kiitsin Jumalat kõige hea eest. Uitasin ja uudistasin. Sageli ma ei teadnud, kus ma parasjagu olen, aga seda põnevam oli end järgmisel hetkel leida kohast, mis on killuke Jumala suurest loost.
Püha Haua kirikus
Üks püha paik, kuhu kõikide kristlaste tee tavaliselt Jeruusalemmas viib, on Püha Haua kirik, mis on pärimuse järgi ehitatud paika, kus Kristus risti löödi, maha maeti ja surnuist üles tõusis. Väljast vaadates ei saa kiriku üüratutest mõõtmetest väga aimu, sest see on ehitatud sein seina kõrvale teiste hoonetega.
Külastasin Iisraeli kõige kuumemal aastaajal, mis tähendab, et turiste oli kordades vähem. Sain olla palju vaikuses. Nii võisin ka Püha Haua kirikut imetleda peaaegu järjekorravabalt, mis on sealkandis suhteliselt tavatu.
Kirikusse sisse astudes tabas mind täiesti ootamatult kirjakoht: „Mis te otsite elavat surnute juurest? Teda ei ole siin, ta on üles äratatud“ (Lk 24:5j). Seda ütlesid inglid Jeesuse hauale tulnud naistele ja nii ütles üks hääl minugi sees. Mu südant täitis tohutu rõõm ja vabadus seal kõrgete kiviseinte ja altarite vahel kõndides.
Olin mõelnud küll, et lähen teele üksi, eemale inimestest, et võtta aega olla koos Jumalaga, ent ilmselt ei mõelnud tema samamoodi. Olin Palestiinas, kus elavad suhtlemisaltid araablased. Liikusin bussipeatuse ja ööbimispaiga vahet jala ning minu tee viis läbi rahvarohke peatänava. Olin tänu oma päritolule ja liikumisviisile suhteliselt haruldane nähtus ja mul oli raske märkamatuks jääda. Samuti oli minu jaoks huvitav, et paljud siinsetest araablastest on Jeesust järgivad kristlased. Nii ma leidsingi end tihti kuulamas eakat elukogenud meest mõne poe ukse ees, kes rääkis mulle Jumalast. Iga vestlus puudutas mind. Vahel lausa ootasin, kuidas Jumal mind kellegi läbi taas kõnetab.
Nägin, kuidas sealsed inimesed elavad Jumalaga igapäevaselt, tema on neile A ja O, esimene ja viimane, algus ja ots. Elu ilma temata ei kujutata ette.
Kristuse Kiusamise kloostris
Paika, kus kurat püüdis Jeesust 40-päevase paastu ajal ahvatleda, on ehitatud Kristuse Kiusamise klooster. Seal mäe otsas ja Jeerikos mõtlesin nendele ahvatlustele, mis Jeesuse ette pandi: kivid saavad leibadeks; kukuta end templiharjalt alla – inglid püüavad su kinni; kuningriigid ja hiilgus. Meeletu palavus, väsimus, nälg, otsatu kivikõrb, kus mõningast leevendust toovad öötunnid koopas. Vaatasin enda ümber seda maalilist, ent vaenulikku loodust ja mõtlesin, mis on minu kiusatused Jeesuse kõrbekiusatuste kõrval? Kui Jeesus inimesena suutis need seljatada, miks mitte mina Jeesuse abiga? Me ei pea vastu võtma seda, mida saatan pakub, vaid pidama vastu ka kuumuses, näljas ja üksinduses nagu Jeesus, et võtta vastu seda, mida Jumal pakub – elu ja seda ülirohkelt. Sest kuumus, nälg ja üksindus ei kesta igavesti, küll aga elu koos Jumalaga.
Kogesin taas, et kui Jumal mind kutsub – olgu siis rännakule koos temaga või ka koguduses mõnes valdkonnas kaasa teenima või tänaval võõrale evangeeliumi jagama, siis ta varustab. Heldelt. Sest ta on seda lubanud. Meil tuleb see ainult usus vastu võtta ja kuuletuda. Ja siis on see aeg täis pikitud imesid ja imelisi kohtumisi – Jumala tingimusteta armastuse avaldusi.
