Aprill 2019 
Rait Tõnnori, KUSi tudeng Oleviste kogudusest
Fotod: Helina Voogne.
Kõrgem Usuteaduslik Seminar korraldas 22.–30. märtsil õppereisi „Pauluse jälgedel“ Kreekasse. Selle käigus oli võimalus omandada uusi piiblialaseid teadmisi. Kuna Pauluse kirjad moodustavad suure osa Uuest Testamendist ja valdavalt on need ju kirjutatud tänases Kreekas, kus apostel oma misjonireisidel liikus, oli ringreis heaks täienduseks tema sõnumi lähemaks mõistmiseks. Õppesõit avardas pilti ka toonasest kreeka-rooma kultuuriruumist.
Me külastasime Paulusega seostuvaid tuntud linnu, nagu Tessaloonika, Korintos, Ateena ja Filippi.
Filiplased kasutasid tekkinud võimaluse ära ja rajasid viivitamata oma jumalakoja.
Filippi
Seminaris olime just tegelenud Pauluse kirjaga filiplastele ja nüüd oli minu jaoks tõeline elamus väisata sealseid väljakaevamisi. Kuna ümbrus oli väga soine, hüljati see piirkond varsti. Seetõttu on antiikse linna varemed suures osas säilinud. Kuna regioonis on maavärinad väga sagedased, ei ole hoonetest kuigi palju järele jäänud, kuid majade alusmüürid on tänaseks välja kaevatud. Säilinud on lõik kivisillutisega Via Ignatiuse teest, mis ühendas Filippit teiste läheduses olevate linnadega ja mida mööda ka apostel Paulus siia jõudis.
Varemete juures eksponeeritakse vanglahoonet, kus peeti kinni apostel Paulust ja Siilast, kui nad olid orjatarist välja ajanud lausuja vaimu (Ap 16). Arheoloogid on küll seisukohal, et selle ruumi näol ei saanud tegemist olla siiski vanglaga, vaid see oli tõenäoliselt kasutusel hoopis veereservuaarina.
Meie pidasime ühise jumalateenistuse ja mälestasime Kristuse surma jõe ääres, kus Paulus kohtus palvepaigas purpurimüüja Lüüdiaga, kellest sai esimene kristlane Euroopas. Seda kohta tähistab täna väike kirik, kus viiakse läbi ristimistalitusi.
Algkristlased kogunesid kodudes. Meil oli seal võimalus viibida tõenäoliselt asukohas, kuhu oli jumalateenistuste pidamiseks ehitatud esimene pühakoda. Mosaiikpõrandale kirjutatud toetaja nime järgi on võimalik tuvastada, et kirik ehitati praktiliselt kohe peale Milano edikti vastuvõtmist. Sellega andis keiser kristlastele loa kogu Rooma impeeriumis oma Jumalat avalikult ja tagakiusu kartmata teenida. Filiplased kasutasid tekkinud võimaluse ära ja rajasid viivitamata oma jumalakoja. Tegemist oli kaheksanurkse hoonega. Hästi oli näha, kuidas koguduse kasvades oli ka kirikut laiendatud. Oli eriline tunne olla selles kristluse hällis, kus tekkis esimene kristlik kogudus Euroopas.
Korintos
Antiiksest Korintosest on välja kaevatud umbes viis protsenti. Töid raskendab tihe asustus ja iidse linna kohale on ehitatud uued majad. Kohalikus muuseumis tutvusime arheoloogiliste leidudega. Seejärel tõusime mööda käänulist teed linna akropoli, mis kannab nime Akrokorintos. Soovijatel oli võimalus ronida mööda vihmamärga munakiviteed üles ja imetleda vaadet mäele, kus antiikajal paiknesid mitmed templid. 
Ateena
Ateenas võisime osa saada põnevast piiblitunnist Areopaagil, kuhu Paulus veeti ja kus ta ateenlastele seni tundmatust Jumalast jutlustas. Kui üldiselt võisime kogu reisi jooksul näha Kreeka ilu, jäi pealinnas silma ka asju, mis tegid südame kurvaks. Turismigruppe heidutasid taskuvargad, pealetükkivad petised ja kerjused. Ateena on tüüpiline maailma suurlinn oma võlude ja valudega.
Seal tuleb neil elada munkadega samas rütmis, tõusta kell kolm hommikul ja järgida ranget päevakava.
Meteora kloostrid
Mulle oli suureks üllatuseks, et Kreekas on nii palju kloostreid. Põhja-Kreekas Athose poolsaarel asub eriline administratiivüksus – isejuhitav õigeusu kogukond, kus tegutseb tervenisti 24 mungakloostrit ja kuhu pääseb ainult viisaga. Naisi sellele saarele ei lubata ja võõrastel on võimalus külastada ainult ühte eelnevalt valitud kloostrit. Seal tuleb neil elada munkadega samas rütmis, tõusta kell kolm hommikul ja järgida ranget päevakava.
Sellesse piirkonda ei saa minna reisigrupiga, kuid meil oli võimalus vaadata ühte paljudest kloostritest, mis asuvad Meteora mäestiku kõrgete kaljude tippudel. Need on rajatud 9. sajandil tagakiusu eest siia põgenenud eremiitide poolt. Esialgu uuristasid nad kaljudesse koopaid, kuhu mahtus elama ainult üks inimene. Pühapäeviti ronisid nad oma redupaikadest välja ja pidasid ühise jumalateenistuse. 
Hiljem hakkasid nad ehitama juba suuremaid kloostreid kõrgete kaljude otsa, kuhu võõrastel polnud võimalik ligi pääseda. Tänaseks on ehitatud ka trepid, mida mööda saab üles minna, kuid minevikus tõmmati mungad üles korviga. Mitmetest kloostritest on jäänud järele ainult varemed. Mõned siiski tegutsevad ja osa neist on külastajatele avatud. Meteora mäed on väga populaarsed ka mägironijate seas.
Väsimatu giid Voula
Reisi muutis eriliselt meeldejäävaks meie giid Voula. Tema teadmised Piiblist, ajaloost, kultuurist ja tänase Kreeka elust olid muljetavaldavad. Kreeka on valdavalt õigeusklik maa ja enamus kristlasi kuulub kreekakatoliku kirikusse. Voula on aga evangeelne kristlane, kes tunneb väga hästi Piiblit ja oskab suurepäraselt siduda Pühakirja tekste külastatud kohtadega. Ta ei rääkinud meile lihtsalt ajaloos toimunud sündmustest, vaid pidas ühtlasi kaasahaaravaid piiblitunde. Kristlike reiside korraldamine on tema jaoks võimalus usukaaslasi teenida ja oma maad tutvustada.
Reisi lõpul oli meil võimalus külastada Kreeka Avatud Piibli Ühingut, kus meile tutvustati noorte laagrikeskust ja ühingu poolt hallatavat hooldekodu. Kuna umbes poole meie reisigrupist moodustasid koorilauljad, esitasid nad eakatele kaks vaimulikku laulu. Kuigi need olid eestikeelsed, liigutas see ometi elanike südameid ja tõi nii mõnegi kuulaja silma pisarad. Tööd juhatab seal meie giidi abikaasa Sokratis, kes jagas hämmastavaid lugusid sellest, mida Jumal praegu Kreekas teeb. 
Ristiusk jõudis Euroopasse tänu Paulusele, kes nägi öösel taevase nägemuse, kus üks mees kutsus teda Makedooniasse, ja ta ei hakanud vaidlema, vaid läks (Ap 16). Apostel ei pruukinud kohe mõista, miks teda seal vajatakse. Aga tagasi vaadates näeme Jumala suurt plaani.
Olgu see julgustuseks ka meile: kui Jumal meid kuhugi saadab, ei tarvitse meiegi kõike mõista, aga tema kava on parim.
