11/2011
Erki Tamm, Kalju koguduse pastor
Tõnu Vennikas (sündinud 1946) on purjetanud sündimisest peale. Kuid see oli tema elu pikim merereis jahiga – Itaaliast, Saluti da Niareggio linnakesest, Eestisse. Alates 1957. aastast on ta purjetamises saavutanud mitmeid auhinnalisi kohti, nii noorte kui täiskasvanute seas tulnud Eesti meistriks. Viimati 2007. aasta avamere purjetamises. Tõnu on kaheksa lapse isa. Tema abikaasa ja üks poegadest on tänaseks igavikus. Igal nädalal aitab ta vabatahtlikuna kaasa Kopli supiköögis ja Kalju kirikus Toidupanga pakke jagades.
.Hullumeelne reis
Võhiku jaoks tundub hullumeelne võtta kahekesi ette merereis Vahemerest Põhjamere kaudu Eestisse. Kuid Tõnu jaoks mitte. Muhu väina regati järel lugenud ta poeg internetist kuulutust, et keegi otsib inimesi, kes tooks ostetud jahi Itaaliast ära. Otsustamiseks oli aega vähe ja nii startisid nad 21. juulil pooleteisekuisele mereteele. „Poeg ütles mulle, et kui ma sellest keeldun, siis kahetsen surmani." Selline reis oleks üüratult kallis, kuid nüüd maksti meestele pealegi. Oma poega, Tõnu, usaldab isa täielikult. „Ta on lapsest saadik purjetanud. Ka treeneritööd teinud. Aga tõsi ta on – avamerele lõbusõitjad ei lähe," räägib Tõnu.
Binoklita teele
Nelikümmend aastat tagasi valmistatud jaht oli trossiga vaevalt veel raudaia küljes kinni. Pärast kaht päeva trimmimist, puhastamist ja proviandi muretsemist asuti teele. Mootori käivitamisel tõusis summutist metsikult tahma. Öeldi, et jaht on täiskomplektne, tegelikult polnud isegi binoklit. Kuid saadi hakkama. GPS-ist piisas. Kajaloodki ei töötanud. Vee sügavust mõõdeti vanal moel nöörist loodiga. Spinnaker ehk suur esimene puri oli 40 aastat pakituna seisnud.
Kapiuksest hai
Vahemerel seilata oli lust. Ilm soe ja meri plekk (tuult polnud). Kuid just viimast on jahiga sõitmiseks hädasti vaja, sest kütusepaak pole kuigi mahukas. Ühtäkki nägi isa Tõnu justkui palki vees hulpimas. Öelnud seda ka pojale, imestas viimane, kui palk hakkas ühest otsast vett purskama. Kuniks poeg Tõnu fotoaparaadi ära tõi ja silme ette tõstis, lõi vaal oma sabaga graatsiliselt vastu vett ja läinud ta oligi.
Kõik justkui kordus, aga seekord ujus isa arvates jahi kõrval kapiuks. Imekombel servapidi. Pealegi keskelt paindudes. Tõnust poeg tõmbus aga hirmust kaameks – see oli hai. Jube oli mõelda, et vaid mõni hetk tagasi oli ta roninud jahi külgi mööda ja puhastanud neid merekarpidest, sääred veriseks kriimustatud.
Hall mass tuli tagant sellise rajuna peale, et veepritsmed tundusid jahipüssihaavlitena. Väga valus oli.
Laevaga paralleelselt lennanud lendkalad või tunni jagu eskortteenust pakkunud delfiinide kari pakkus lihtsalt silmailu.
Mõni kala jõudis ka toidulauale, mille eest kordamööda hoolitseti. „Üldiselt oli toiduks makaronid ja nuudlid või kui need ära tüütasid, siis pasta," viskab Tõnu poissmeeste toiduvaliku üle nalja.
Lüüsisüsteem viib läbi Prantsusmaa
Esialgse plaani – sõita ümber Hispaania – rikkus ära tuulevaiksete ilmade jätkumine. Väga omapäraseks otseteeks osutusid aga Prantsusmaad läbivad kanalid – Canal de Garonne ja Canal du Midi – kokku umbes 500 kilomeetri pikkuses. Pole midagi kummalisemat, kui sõita jahiga üle kiirteede, kus all kihutavad autod. See on võimalik tänu kümnetele lüüsidele, millega kanal tõuseb Suure Munamäe kõrgusele. Omajagu nalja ja tuska tegid aga vanemad daamid, kes mõnest paadiparklast endale kaatri üürisid ja siis puhkama siirdusid, oskamata üldse sõita. Vahel juhtus ka seda, et õhtul kella kuue-seitsme ajal lahkus lüüsivaht töölt ning siis tuli jaht kanali serva kinnitada ja hommikuni ka ise puhkama heita.
Orkaan Põhjamerel
Amsterdamist välja sõites vaatasime tagasi ja nägime, kui must pilv tuli linna kohale. Ees oli taevas selge. Tõnu ütleb, et nad lootsid poisiga tormi eest pääseda, kuid ei. Hall mass tuli tagant peale sellise rajuna, et veepritsmed tundusid jahipüssihaavlitena. Väga valus oli. Jaht siples ja tõmbles. Polnud teada, mis järele annab – mast, purjed või kere. Kaks tundi järjest oli tuule kiiruseks 45-50 m/s. „See on orkaan, millist Eestis pole olnudki," jutustab Tõnu rahulikult, kuid mõtlikult. Laine kõrgeks ei tõusnud. Ainult vahutav veemass. „Südames oli täielik rahu. Mõtlesin, et viimasest südameoperatsioonist oli möödunud vaid aasta. Kui Taevaisa lubas sellise katsumuse tulla, siis küll tema teab, milleks see on."
Üle tormise Põhjamere sõideti 48 tundi järjest. Isa Tõnu oli kaks ööpäeva järjest roolis, poeg tegeles kõige muu vajalikuga. Magada ei saanud. Jube külm oli. Ainsaks söögiks taskusse varutud šokolaaditahvlid. „Selline tormine öö on nii pime, et ei näe näppu ka suhu pista. Ümberringi mühiseb meri kohutavalt. Usaldada saab ainult kompassi ja GPS-i." Lõpuks Läänemerele jõudes polnud ka kaardi puudumine probleemiks. „Siin on nii lihtne, et võib gloobuse järgi sõita," muigab Tõnu.
Meiega on kõik hästi
Merel olles helistada üldjuhul ei saa, sest levi puudub. Mõnda sadamasse jõudes võttis Tõnu kõne laevaomanikule ja oma õele. Tema teavitas ülejäänud peret, et Tõnudega on kõik hästi. Pastoriabi Vilverile saatis Tõnu aga mitmel korral tänupalve kogudusse viimiseks.
Tõnu tunneb headmeelt sellestki, et poeg sai koos isaga keerulise olukorra läbi teha. „Ja selle poisiga võin kasvõi ümber maakera sõitma minna," on isa hääles uhkusenoot.
„Jeesus käis vee peal – usku peab olema. Taevaisa näeb kõike. Mujalt seda jõudu ei saa, kuid ise ei tohi lohakaks muutuda," võtab Tõnu kogu loo kokku.
Tee Jumala juurde
Tõnu tee Jumala juurde kulges läbi südameinfarkti, millega ta 1989. aastal haiglasse sattus ning nädalajagu koomas viibis. Sõber Neeme Volli viis eestpalvesoovi Tõnu pärast Kalju kogudusse. Ühel päeval tuli koos Volliga teda haiglasse vaatama ka pastor Jüri Puusaag. Tõnu mäletab veel siiani, et mõtles teda nähes – nii suur mees! Pärast seda, kui oli omavahel pisut räägitud, põlvitasid pastor Jüri ja Volli tema voodi ette ning palvetasid, et Tõnu saaks tagasi tervise ja jõu. Et lapsed ei jääks ilma isata. Lugemiseks kingiti Uus Testament.
Kuu aega pärast juhtunut pääses Tõnu haiglast koju ning läks koos sõber Volliga esimesel pühapäeval Kalju kirikusse. Oma üllatuseks tundsid kõik teda ja soovisid õnnistust, kuigi ta polnud neist kedagi varem näinud. Küsiti tervise järele. Küllap Volli tõttu. See osavõtlikkus ja rõõmus õhkkond mõjus nii soojana. Tollest korrast hakkas Tõnule Kaljus meeldima. Ilmar Jürimäe rääkis nii ilusti ja pastor Jüri Puusaag tundus kantslis nii soliidsena. Toivo Kivi omapärane häälekõla lummas. Teenistuse lõppedes tulid mitmed juttu rääkima ja kutsusid tagasi. Nii kestab see tänini.
Operatsiooni tulemusena jäi järgi pool südant. Pikemat otsa käies ja iga kord, kui õhk otsa sai ja ta puhkehetke vajas, luges Tõnu Meie Isa palvet. Peagi sai Tõnust Gideoni vend. Jaan Reisalu kutsus Uusi Testamente jagama. „Need olid usus kindlad mehed. Mulle see meeldis," muheleb Tõnu. Haiglad, vanglad, koolid, hooldekodud – viimaste eest heaseismise võttiski Tõnu enda peale. Tunnistab, et lobisemise komme oli siin pigem kasuks. Vanainimesele Uut Testamenti ulatades pühendas ta igaühele aega.
„Esimestel aastatel käisin kirikus, nagu kontserdil," tunnistab Tõnu. Oma isiklikku usku tunnistas ta ristimises alles 1992. aasta vaiksel laupäeval, vahetult enne Ülestõusmispühi. „Soovisin, et kogu pere tuleks Jumala juurde," ütleb Tõnu. Tõesti, kaheksast lapsest mitu said õnnistatud ja kolm tulid ka pühapäevakooli, kuid kogudusega seotuks pole nad jäänud. 2006. aastal igavikku läinud abikaasa käis Tõnuga kirikus kaasas ning oli peale haigust toeks.
