04/2011 Mirjam Link, tekst ja fotod
Sõnal „vabatahtlik" on eesti keeles veidi veider kõla. Teatavasti mõeldakse selle all töid-tegemisi, mille eest tasu ei maksta ja motivatsioon tegutseda tuleb millestki muust. Kas see tähendab seda, et need inimesed, kes kuskil vabatahtlikena kaasa ei löö, teevad pea kõike kohustuslikuna ja vastu oma vaba tahet? Kas ma tahan võimatut, kui ma tahangi oma elus teha neid asju, mida ma ise tõepoolest tahan? Miks meil on kusagil kuklas teadmine, et töö peab tavaliselt olema midagi rasket ja ebameeldivat, mis „tuleb ära teha." Me ei tee eriti hästi ega südamega asju, mida tegelikult ei taha teha. Ja vastupidi. Minu jaoks on viimastel aastatel olnud võtmeküsimuseks, kuidas leida ise üles need valdkonnad, milles ma tõesti tahan tegutseda, ja aidata teistel sedasama teha.
Olen aastaid olnud vabatahtlikkusega seotud tänu Kaitseliidule. Seegi kõlab emakeeles vastuoluliselt –seotud vabatahtlikkusega. Olen püüdnud ennast kursis hoida vabatahtlikkusega Eestis laiemalt. Samuti olen osalenud vabatahtlikuna paljudes erinevates projektides ja aidanud vabatahtlikel leida töövaldkondi, milles nad tahaksid kaasa lüüa. Mõelnud ja uurinud, kuidas vabatahtlikkus teistes riikides üles on ehitatud. Mõtlemisest jõudsin välja selleni, et minna mõneks ajaks Eestist võimalikult erinevatesse riikidesse ja ise vaadata, kogeda ja õppida, kuidas vabatahtliku elu välja näeb ning mis eri ilmanurkadest pärit inimesi motiveerib. See on andnud võimaluse mõelda laiemalt aitamise tähendusele. Kahepoolsele kasule. Vaadata iseenda tegemisi distantsilt ja mõelda ausalt, mis on nende mõte ja tähendus. Sissejuhatuse aus kokkuvõte oleks – ma ei läinud eesmärgiga kedagi aidata. Läksin iseenda ja kogemuste kogumise pärast.
Olen osalenud vabatahtlikuna paljudes erinevates projektides ja aidanud vabatahtlikel leida töövaldkondi, milles nad tahaksid kaasa lüüa.
Uus-Meremaa oma mitmekesise looduse, rahvusparkide ning mägedega on olnud alati paik, kus ma olen igatsenud ringi rännata. Töötasin seal kolm kuud vabatahtlikuna vanimas ja oma kolme vulkaani ning selgete mägijärvede poolest tuntud Tongariro rahvuspargis. Meid oli kümmekond vabatahtlikku – kõik eri maadest, mõned ka kohalikud, mina tänavu ainukesena riigist, kus inglise keelt emakeelena ei kõnelda. Meid treeniti mägedes hakkama saama nii iseenda kui matkajatega ning meie tööks oli erinevate mägimajade ning rahvuspargis matkavate rändurite eest hoolitsemine. Ma pole varem elus nii lühikese perioodi jooksul nii palju erinevaid asju õppinud – lume alt inimeste päästmisest opossumite püüdmiseni, helikopterile koorma laadimisest ilmaennustamiseni. Vastuoluline oli see aeg ka ses mõttes, et minu rikkuseks said maailmapilti muutvad jutuajamised erinevaist maailma paikadest pärit ränduritega, kel näod põlenud ja uute kogemuste janu segatud seniste elukogemustega silmis; sellele vastukaaluks kujunesid pikad tunnid iseendaga mägedes rännates ja maailma äärel istudes. Ette- ja tahapoole vaadates ja mõeldes. Või mitte midagi tehes. Lihtsalt olles. Vabatahtlikkus Uus-Meremaal on seotud valdavalt loodusega – kohalikud on oma eripalgelise looduse ning floora-fauna üle äärmiselt uhked ja väga paljud kohalikud käivad nädalavahetustel loodus- ja rahvusparkides abis erinevaid jõukohaseid töid tegemas. See on heaoluühiskonna rohkem kui loomulik osa.
Teine sihtkoht, kus ma kolm kuud elasin ja töötasin, oli Keenia – südasuvine Aafrika riik, mille lääneosas, külakeses nimega Shianda (30 000 elanikku) ma algul oma sõpradega ja lõpuks üksi kohaliku organisatsiooni WEFOCO heaks midagi teha püüdsin. „Püüdsin" on õige sõna, sest aitamine nii võõras kontekstis võib lihtsalt karuteeneks osutuda. Minu sinna piirkonda mineku põhjuseks oli see, et kohalikel endil oli aasta tagasi asutatud oma kogukonda teeniv organisatsioon, mis pole sealses kontekstis üldse mitte tavaline (koduleht: www.wefoco.org). Ma tahtsin aidata neid, kes ise ennast aitavad. Tajusin päris sageli, et teatud liiki abi – asjade toomine välisriikidest, millegi ära tegemine kohalike eest õpetab neile lihtsalt abitust ja abi ootamist. Teada-tuntud kala ja õnge lugu sai minu jaoks esimest korda selgeks reaalsuseks. Kohalik organisatsioon on alles algusjärgus ning seepärast püüdsime aidata kohalikel eestvedajatel mitmeid töövaldkondi käima lükata. Neil on 23 naistegruppi, kes oma piirkonnas üritavad erinevate projektidega tegeleda – banaane või kanu kasvatada, samuti maisi ja suhkruroogu – et ühiselt endi peresid elatada. Korraldasime seminare mitmetel nende poolt soovitud teemadel – hügieen, toit, esmaabi. Aitasime organiseerida küla eri piirkondades HIV testimisi. Samuti olid organisatsiooni kohalikud juhid kaardistanud lapsed ja pered, kel kõige keerulisem eluolukord – koos kohalike abilistega käisime neis peredes ja aitasime jõudumööda toidu, kanade, riietega. Sealses piirkonnas on HIV protsent elanikkonnas ligi 15, seega paljud lapsed, kel vanemad juba surnud, elavad omapäi või vanavanematega, kes ei ole enam võimelised nende eest hoolitsema. Meie üheks põhiliseks tööks kujunes laste kooli saatmine – Keenias on koolivorm kohustuslik ja paljudel lastel jääb kooliskäimine lihtsalt selle taha, et nende lähedased ei suuda neile koolivormi ja õpikuid varuda. Seda liiki aitamine tundus mulle kõige tõhusam – laps saab võimaluse hariduse omandamiseks ja see, kas ja kuidas ta seda võimalust kasutab, on tema enda teha. Sellist koolis-käimise-tahet pole ma mitte kusagil mujal kohanud – iga laps, ka kõige väiksem ja kõige kaugemast külanurgast, teab, et õppimine on pea ainus, mis aitab tal tulevikus paremini hakkama saada. Olen haridusse ja selle muutva väe sisse uskunud ka varem, aga nüüd veel kindlamalt – suheldes samaaegselt haritud noortega, kes saavad hakkama nii iseendi kui ka oma lähedaste toitmise ja aitamisega ning nendega, kel pole olnud võimalust kooli minna, on vahe üüratult suur.
Teadmine, et pead ise hakkama saama... või siis ei saagi hakkama. Olen kõik need väärtuslikud kogemused endasse kokku kogunud ja ei vahetaks neid mitte millegi vastu maailmas.
Maailma ma muuta ei kavatsenudki, samuti mitte AIDSi ravimit leiutada, nagu mõned kodumaised skeptikud oletasid, aga mõne väikese inimese koolisaatmine on tema maailma muutumine küll ja võimalus selles kaasosaline olla muutis samaaegselt ka minu isiklikku maailma. Raske oli ka – eriti siis, kui olin ainus valge inimene paljude kilomeetrite ulatuses (Keenias, muide, mõõdetakse kaugust kas ajas – „elan 3 tunni kaugusel" – või siis rahas – „sõidan täna 50 šillingi kaugusele oma sugulasele külla"). Tunne, et keegi ei saa minust aru ja vastupidi – sealsete mõtteviis on meie omast niivõrd erinev. Pidev tähelepanu ja kaugeltki mitte alati positiivne. Oskamatus valida, mida on kõige tähtsam teha, ja arusaamine, et see võibki osutuda elu ja surma küsimuseks. Pettumine nendes, keda usaldasin. Elus esimest korda alandatusest nutmine. Loomulikult salaja (kohalikud naised käivad nutmas suhkruroos, aga nii suur mu meeleheide õnneks kordagi ei olnud, sest suhkruroos elavad mürgised mambad). Teadmine, et pead ise hakkama saama... või siis ei saagi hakkama. Olen kõik need väärtuslikud kogemused endasse kokku kogunud ja ei vahetaks neid mitte millegi vastu maailmas.
Õppisin oma ära-olemise-aja jooksul „ei" ütlema asjadele, mida ma tegelikult teha ei taha. Põhjuseks kindel arusaamine, et vastumeelselt tehtud asjad ei tule kasuks ei mulle endale ega teistele. Nina maast tõstmine ja maailma ning kaasinimeste nägemine aitab iseennast ja oma tegemisi paremini mõista. Vaba tahe on väärt relv, aga me kasutame seda liiga vähe. Ja vahel teadmatusest valesti. Aitamine on alati lubatud. Aga õnge, mitte kalaga.
