Käin teil külas, seal teises toas

12/2013 12 vanad magid-1
Janek Mäggi, fotod erakogu

Sain tänavu 40 ja võib-olla just tolle minu jaoks emotsionaalselt olulise tähtpäeva tõttu olen vaadanud palju ajas tagasi. Sellele, mis ei ole juhtunud mitte ainult minu elus, vaid ka minu vanemate, vanavanemate ja veelgi kaugemate põlvkondade eludes.
Paljud pildid on saanud seetõttu elavamaks.

Sild olnu ja oleva vahel on rada tulevikku – mis ei rohtu.

Mälestused on ärganud. Igatsus inimeste järele, kes olid, aga keda enam (siin) ei ole, on kasvanud. Olen piltide, kirjade ja erinevate vanade esemete abil rännanud ajas tagasi üle 100 aasta. Olen jõudnud mõttele, et ka siis oli muru roheline (mitte mustvalge, nagu toonastelt piltidelt võiks järeldada) ja ajalehed ei olnud kolletunud, kui uulitsapoiss neid müüs. Valged ja kirkad ikka. Kõik on sama, ainult inimesed on vahetunud.

Nüüd, oodates Jeesuse sünnipäeva, on mõistmine nähtava ja nähtamatu vahel ehk just seetõttu hägustunud. Nad olid, nad tegid. Kuid nüüd on alles vaid mõned pildid ja postkaardid, millel olijate nimesid ja allkirju mäletan võib-olla ainult mina. Ma räägin neist oma lastele, kuid nad ei olnud nendega tuttavad. Neil ei olnud isiklikku elavat sidet. Nad ei olnud nendega rääkinud ja koos lehma lüpsnud. Kõik maine kaob. Isegi mälestused. Isegi siis, kui nad talletatud on raamatusse. Maine elu on elav vaid hetkes, milles ta kestab. Mis läinud, ei tule enam kunagi samal kujul uuesti.

Mõneti kurvalt tõdesin, et kõik me oleme siin maapeal niivõrd üürikeselt. Elu on väga lühike võrreldes igavikuga. Kristlaste lootus igavesele elule on seetõttu kirgastav. On veel midagi, mis on suurem kui lõpp. Kui surma saab lõpuks nimetada.

Minu Läänemaa vanaema Elfriide (1914–2002) jõulupuid mäletan eredalt. Tema eestiaegsete ehete riismeid, kuid ma panime nad ikka puule. Või seda, kuidas me läbi lume loomadele süüa viisime. Veel 80ndate algul oli tal 2 lehma, siga, lambad, kanad. Ja ahju kütsime. Ja seda, kuidas ta rääkis, et vanaisa Kustase (1905–1959) õde ja vennad keelasid verivorsti teha ja süüa – sest veres on hing. Ning kui ta 1937. aastal tallu tuli, ei saanud ta probleemist kohe kuidagi aru. Kustase pere oli aktiivne baptistikoguduse liige, mängis viiulit. 12 pulmapiibel

Valgamaa vanaema ja vanaisa juures käisime jõulude ja uueaasta ajal harvem. Ka neil olid loomad. Suur kurbus tuli, kui vanaema Alma (1914–1982) ootamatult suri. Vanaema rääkis mulle, et ma ikka tema hauale tuleksin. Ja hakkas nutma. Nüüd ma käingi. Ainsana regulaarselt. Kui käin, olen alati väga-väga kurb. Vahel tuleb pisar silma. Ema ütles, et kui (vana)ema sureb, laguneb palju. Ja lagunes. Vanaisa Osvald (1915–1997) murdus, kuid ta saatis igal aastal meile jõuluks pikki kirju – kirjanikuannet tal oli (see oli päritud emapoolsest suguvõsast, tema ema nimi oli Emile Hurt), isa luges neid mulle vahel ette. Valgamaal olid alles vanad kuuseküünlad, ma ikka mõtlesin, et kas kuusk nendega põlema ei lähe. Aga ei läinud.

Nende jõulude ajal mõtlen rohkem nendele, kes on läinud ees. Kes on kinkinud mulle võimaluse elada. Ma olen sündinud 5. septembril. Ma olen jõulude ja uue aasta ajal tehtud. Isa Enno (1945–2003) on samuti läinud. Tema rada katkes, kuid mina jäin. Kõige olulisem ei ole see, mis oli või on või tuleb. Kõige olulisem on see, mis jääb.

Jeesus läks samuti. Nähtamatusse paika. Me teame temast vaid pühade kirjade järgi. Meie pole temaga füüsiliselt kohtunud. Kuid igatsus on püsiv. Ka temast on mälestused ja lood, kuid need ei asenda teda. Ta juttu ja tegusid. Ta ligiolekut. Ta armastust. Kuid õnneks ta jäi. Elama.

Olgu meil jõuludel ja uueaastal aega vaadata tagasi. Leida sealt üles see, mis jääb. Sild olnu ja oleva vahel on rada tulevikku – mis ei rohtu. Ilma kurbuseta ei saa, aga rõõmuta ka mitte. Lootus on parim ravim kurbuse vastu – rõõmu allikas.