10/2009 Ermo Jürma, Teekäija toimetaja
Eesti baptismi 125. juubeliaasta kulmineerus ajalookonverentsiga Oleviste kiriku Maarja kabelis 19. septembril. Programmijuht, kirikuajaloolane dr Toivo Pilli märkis juba eelinfos, et „konverents pakub võimaluse paremini mõista vabakirikliku usuliikumise arengut, ajalookogemust ja enesemõistmise väljakutseid".
Avaettekanne oli Joosep Tammolt ja kandis pealkirja: „Kuidas ajalugu meid mõjutab? - Taak või tiivustus?" Esmalt küsis ta: „Mida me tänavu tähistame?" Üksteise järel ilmusid ekraanile aastapäevade kõnekad numbrid: 144, 127, 125 ja 20.
Esimene tähistab Johannes Schwani, kes teadaolevalt esimesena seletas maarahvale eesti keeles baptistide usutunnistust ja pidas vaimulikke koosolekuid.
Järgmine meenutab priilaste iseseisva töö algul toimunud leivamurdmist Ridalas.
Kolmas märgistab organiseeritud kogudusliku võrgustiku teket (baptistikogudused Haapsalus, Pärnus, Kärdlas ja Tallinnas).
Viimane number dokumenteerib, et 9. veebruaril 1989 rajati senise liidu järjepidevusel Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit, mis tol hetkel koondas 80 kogudust 5793 liikmega.
Ilmselt ongi tänasel juubelikonverentsil korrektne rääkida meie liitvendluse kujunemisloost.
Meie usuliikumise minevik meenutab teatud mõttes Vana Testamendi Iisraeli rahva teekonda, kus üksikutel suguharudel oli eri aegadel kanda erinev roll. Ka meie ajaloos on eri etappidel tõusnud esile erinevad eesminejad.
Meie ühises minevikus on olnud:
1) Jumala sõna vaimselt uurijad, usu lapsed, „vana korra pooldajad",
2) armulapsed, kes igatsesid tundmise ja rõõmu sisse,
3) osaduse ja pühitsuse, avatuse ja allianssmeel taotlejad,
4) õpetusliku võitluslaadi järgijad jt.
Kogu selle ehitustöö juures on olnud oma prahti, mida on aidanud kuhjata eestlaste uhkus ja jonnakus, kuid seda ei pea täna korjama.
Ajaloost on teada, et mitme üldkirikliku sammu juures on olnud oma mõjutused ka riigivõimul ja välisel survel. Nii ütles Nikaia kirikukogule oma sõna Rooma keiser ja Põhjamaade kirikute ühinemisi suunas majanduslik surve.
Eesti erinevate vabakoguduste liikmed on ikka kandnud ühinemissoove, kuid murrangu tõi siin nõukogude võimu väline vits.
Ühinemise hetke aastail 1944/45 ilmestavad arvud:
Baptistid (1884) – 75 kogudust, 7500 liiget,
Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduste Liit (1905) – 16 kogudust ja 12 nelipühi kogudust, 3000 liiget,
Eesti Jeesuse Kristuse Evangeeliumi Usuühingute Liit ehk priilased (1882) – 13 kogudust, 2000 liiget.
Järgnenud kooskõndimise aastail vajas harjumist vanemate ja suuremate liikumiste „kaal", baptistidel oli olnud ka oma seminar. Tegelik katsumus saabus aga tagakiusu aegadel palvelate äravõtmise ja koguduste ühendamise näol. Probleeme kerkis avatud ja suletud leivamurdmise pooldajate vahel. Me polnud ka enam informeeritud maailmaliitude vastavate praktikate arengutest. Mitmes koguduses, eriti pärast ühendamisi, tekkis konflikte liidritest lähtuvalt. Noorem põlvkond suhtles varsti kõigi osapooltega, kust nad aga oma otsingutele vastuseid leidsid. J.Tammo tõi välja, et nad kuulsid, et on erinevusi, aga nad ise otsisid ja töötasid jagamatu nimetaja nimel.
EKB Liidu ajaloo viimase 20 aasta taotlusi on püüdnud suunata neli rõhuastust: me oleme piibellik, koguduslik, pühistuslik ja misjoni liikumine.
Põhiväärtusi on president esitanud ilmekalt ka meie pika nime EEKBKL esitähtedest lähtudes: Ehtsus, Elulisus, Kristuse-kesksus, Balansseeritud õpetus, Karismaatilisus ja Lihtsus.
Tulevikus on oluline:
- keskendumine mineviku asemel tulevikule,
- avatus erinevatele vaimulaadidele ja paljusus,
- keskendumine kohalikule kogudusele ja sellest lähtuvale misjonitööle,
- võim on hajutatud, vältima peaks võimu kontsentreerumist keskusesse,
- juhtimise ausus, läbipaistvus ja paindlikkus,
- hoonete ja struktuuride asemel inimestele ja töötegijatele panustamine,
- keskendumine vaimulikule haridusele (koguduses, seminaris, kõrgkoolides),
- reageerimise asemel proaktiivne ulatuvus kogukonda,
- keskendumine pühitsusele ja pühadusele (range isiklik moraal, kuid halastav ning andestav hoiak eksinute suhtes).
Tartu Ülikooli usuteaduskonna doktorant Priit Rohtmets kirjeldas oma ettekandes, milline on Eesti EKB Liit kõrvaltvaataja tähelepanekutes. Tema nägi, et 125-aastane sünnipäevalaps oli omas ajas ka rahvuslik liikumine. Samas kui senistest rahvakirikutest vaadati õigeusu kirikule kui venepärasele ja luterlust nähti saksa asja ajajana. Baptismi esmased mõjutused tulid küll väljast, aga edasi töötasid eestlased juba ise.
Pärast käärkambri hubast kohvipausi ja kirjanduslaudadelt oma raamaturiiuli täiendamist oli konverentsi kavas meeleolukas slaidiprogramm liidu ajaloost ja tänapäevast.
Kuna Kõrgemal Usuteaduslikul Seminaril on tänavu samuti täitunud 20 tööaastat, siis ulatas vastne rektor Margus Kask järgnevas osas tänukirju mitmele tublile inimesele, kes on seminari töö eest hea seisnud.
Toivo Pilli analüüs tõi esile, et vabakirikute teoloogiline haridus on nii võimalus, vajadus kui ka vältimatus ja ta on seda igal ajal.
Järgnenud rahvarohkel tänujumalateenistusel teenisid oma talentidega EKB Liidu lähiajaloo presidendid.
