06/2014
Toivo Pilli, Tartu Salemi baptistikogudus
Käesoleval aastal täitus 130 aastat sellest, kui uue kalendri järgi 23. veebruaril (vana kalendri järgi 11. veebruaril) ristiti Läänemaal Ungru jões vee alla kastmisega rühm ärganud usklikke.
Ristimise viis läbi Peterburi saksa baptisti koguduse jutlustaja Adam Reinhold Schiewe.
Moodustati Haapsalu baptistikogudus, vanim kogudus Eesti EKB Liidus.
Teen järgnevalt väikese mõtteharjutuse. Kui see liikumine osutus elujõuliseks ja on seda tänapäevani, siis millised mõtteseosed tekivad, kui öeldakse „Eesti baptism 130"? Õpetamisetöös nimetatakse seda mõttekaardi loomiseks. Järgnev on minu harjutuse tulemus. Sinul, hea lugeja, võivad tekkida teistsugused seosed. Igatahes, selline harjutus tasub tegemist.
Omad juhid
Kõigepealt meenub mulle, et baptistide algus oli üsna nõrgake. Esimesed kogudused kogesid vastuseisu tugevama struktuuriga kirikutelt. Sisemist elu pingestasid mõned äärmusilmingud. Varsti tuli tegelda isikutevaheliste arusaamatustega. Esimese 25 aasta jooksul rajati vaid kümmekond kogudust, ja osa neist olid algselt priikogudused.
Kohe alguses kerkisid esile omad, eestlastest juhid.
Arvan, et tulevikuvaates sai liikumine tugevust sellest, et kohe alguses kerkisid esile omad, eestlastest juhid. Mitmed neist oli saanud kõnelemise-jutlustamise ja teiste juhtimise julgust vennastekoguduslikus kontekstis. Andres Tetermann, Peeter Kaups, Jüri Mill, August Johannson – nemad vahendasid usulisi välismõjusid ja aitasid mõtestada liikumise arenguid kohalikes oludes.
Oskus anda vabadust
Mitte ainult EKB Liit, mis moodustati 1945–1947 nelja vabakoguduse baasil, vaid ka varasem baptism meie kodumaal on olnud üsna mitmepalgeline nähtus. Priilaste rõõmukogemuse mõjud. Õppinud meeste püüdlused. Lihtsa talumehe usk. – Siiski on see usuliikumine suutnud, mõnedest vastuoludest hoolimata, või just nende pärast, säilitada elujõu. Olen kindel, et põhjuseks on oskus hoida kinni peamisest – tegelikust Kristuse-kesksest usust, ja anda vabadust teisejärgulistes küsimustes, nagu muusikastiil, jumalateenistuse laad, vaimuilmingud ja isegi piiblitõlgenduse rõhuasetused. Mitte ühtlustatud dogmaatikas ja praktikas, vaid just ühtsuse taotlemises keset erinevusi seisneb EKB Liidu koguduste tugevus.
Elujõu säilitamise põhjuseks on oskus hoida kinni peamisest – tegelikust Kristuse-kesksest usust.
Ma kuulen aeg-ajalt soove, et EKB koguduste elu oleks rohkem reguleeritud mingite ülaltpoolt tulevate otsuste abil. Kas see ikka on nii hea asi? Sel juhul jääb ära üksteise mõistmise vaevanägemine, armastuse ja vastastikuse austamise väljakutse, mis püüab ületada erijooni. Aga just see jüngriksolemise õppetund on tähtis, just see loob viimaks suurema usalduse ja kokkukuuluvuse, sest peamine, mille ümber koonduda, joonistub siis paremini välja.
Haridus on tähtis
Baptistidele ja hiljem EKB Liidule andis elujõudu hariduse väärtustamine. Enne Teist maailmasõda oli Eesti vabakogudustest ainsana just baptistidel 1922. aastal avatud usuteaduslik seminar. Sealt võrsusid teoloogid, näiteks Osvald Tärk ja Robert Võsu, kes oskasid Piibli sõnumit seostada nii laiema mõtteraamistikuga kui ka koguduseliikmete argipäevaga. Nad muutusid mõjukateks usutegelasteks, kes olid tuntud üle Eesti piiride.
Nende usumeeste puhul rõhutaksin veel midagi. Nad panid oma mõtted kirja. Kirjalik pärand elab kauem kui inimene ise. Selleski seisnes Tärgi ja Võsu tarkus! Kui tänapäeval seisame küsimuse ees, millises vormis anda vaimulikku haridust, ja veel enam – millised on selle töö eesmärgid, siis üks on kindel: ühes või teises vormis, aga haridus on tähtis. Kirjapandud tekst on tähtis! Keegi teine ei tee meie eest ära Piibli uurimise ja ellurakendamise tööd, samuti kultuuri prohvetlik-kriitilise hindamise tööd, mis toetab kogudusi ja üksikkristlasi kristliku usu praktikas.
Tänased väljakutsed
Millised on 130aastase liikumise tänased ülesanded? Jätkates alustatud harjutusega, panen kirja kaks asja, mis kõigepealt pähe tulevad. Esiteks, usuelu ja koguduste õpetuslikku fooni mõjutab tänapäeval suuresti interneti vahendusel omandatud teave. See teave aga vajab mõtestamist. Kas tasub otse üle võtta näiteks uuskalvinistlikke rõhuasetusi, mis on Eesti kontekstis võõrad? Isegi kui Mark Driscoll on inspireeriv jutlustaja ja hiljutise raamatumüügi sahker-mahker tuleks talle mõistagi andeks anda.
Küsimus on sisulisem. Kuhu suunab Püha Vaim meid Pühakirja valgel siin, Eestimaal? Milline on meie olukorras peamine usuelu väljakutse? – Elada vastu-kultuurilise kogukonnana? Otsida Kristuse meelt ja keelt suhetes ühiskonnaga, see tähendab mõtestada värskelt misjonit? Süvendada vaimulikku elu nii, et tõeline, vabastav ja rõõmus pühadus peegeldub kogudusest ja iga kristlase elust? – Ja veel on mul isiklik igatsus. Et Eestis sünniks rohkem üldlaule koguduse jumalateenistusel laulmiseks. Et ei peaks kogu aeg tõlkima kellegi teise kogemusi.
Üks asi veel. Olen veendunud, et EKB koguduste jätkuv ülesanne on elada usku välja nii ja tunnistada Kristusest sellisel viisil, et see seostub mõistetavalt ja uut usku loovalt inimeste igapäevase eluga. Inimesed ei otsi teoreetilist kristlust, nad ei otsi ka emotsionaalset kristlust, vaid sellist, mis toob muutuse ja näitab Jumala väelist ja päästvat kohalolekut tegeliku elu keskel. See on olnud meie 130aastase ajalooga koguduste tugevus. Jäägu see tugevuseks ka tulevikus!
