02/2017 
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige
Algus jaanuari Teekäijas
Varajast reformatsiooni võib iseloomustada ka jutlustamis- või lugemisliikumisena.
Reformatsioon (ld uuendamine) on kirikuajalooline liikumine, mis hiliskeskaja kiriklikus õpetuses ja praktikas leiduvate puudujääkide ning pahede vastu suunatuna soovis piibellikult rajatud kiriku uuendamist, lähtuvalt selle peamisest alusest – Pühakirjast. (Leopold von Ranke) Reformatsioon pole seega: revolutsioon, riigipööre, plahvatuslik üleminek vanalt ühiskondlik-poliitiliselt korralt uuele, ajaloolise järjepidevuse ja traditsioonide lõhkumine ega restitutsioon ehk kitsamas mõistes algkristluse või piibelliku õpetuse taastamine selle ajaloolises kujus.
Reformaatoritena mõistetakse neid teoloogilisi peaosatäitjaid, kes selle protsessi sisse juhatasid. Oma aktiivse osaluse, jutluste ja publitsistika abil kujundasid nad asjakäiku nii, et tulemuseks oli paavstivõimu alla koondunud kristlaskonna kiriklik-institutsioonilise ühtsuse lagunemine ning oma usutunnistuste, riituste ja kirikukordadega iseseisvate evangeelsete kirikute ning usukogukondade teke. Selline tulemus ei vastanud sugugi algsele kavatsusele, uuendada olemasolevat kirikut tervikuna, lähtuvalt Pühakirja mõõdupuust. Kuna reformaatorite kõrge nõudmine – anda hinnanguid kirikliku õpetuse ja praktika kohta üksnes piibellikult – oli ellu viidav üksnes neis linnades ja territooriumitel, mis reformatsiooniga ühinesid või kus võimud reformatsiooni n-ö läbi surusid, oli nende algne üldkiriklik eesmärk peatselt karile jooksnud.
Reformatsioon, linna- või maakogukondades, vürstide või rüütlite territooriumitel, ei olnud siiski üksnes reformaatorite teene. Sotsiaalsete ja ühiskondlike jõudude omavaheline seotus ning nende ühine suunavõtt reformatoorse teoloogia kesksele sisule määratles konkreetse reformatsiooniprotsessi ajendi, kulgemise ja kuju. See, et vastavalt oma poliitilisele võimupädevusele oli ilmalikel või vaimulikel maavürstidel territoriaalsel tasandil ja linnavõimudel kommunaalsel tasandil ühtlasi otsustav roll reformatoorse protsessi käivitamisel või selle takistamisel, on „saksa rahvuse Pühas Rooma riigis” reformatsiooniloo üks olulisi aspekte.
Piibel sai kõige aktuaalsemaks, erutavamaks ja elavamaks raamatuks, milles Jumal praegu inimestele kõneleb.
Kuigi reformatsiooniprotsessid võisid vormilt ja sisult olla üsnagi eriilmelised, oli nende kulgemises siiski oluline tähendus just reformaatoritel. Sest enamasti algasid kohalikud ja piirkondlikud usupuhastused reformatoorselt meelestatud vaimulike tegevusega, mida toetas jutlustatud või trükitud sõna. Varajast reformatsiooni võib seega iseloomustada ka jutlustamis- või lugemisliikumisena. Jutlused levisid lendlehtede kujul, äratades elavat huvi linna- ja ka maapiirkonna lugemisvõimelises või siis haritud vahendajate juhendatavas elanikkonnas. Lendlehtede lugejatest said ise autorid, kes uuendust taotlevat sõnumit edasi kandsid. Umbes 1520. aasta paiku tekkis reformatoorne avalikkus, mis reageeris elavalt kõikide loetavate uudiste peale ja esmakordselt ajaloos mõjutas sel määral mõõtuandva tegurina otsuste käiku. Kuigi valdavalt kuulusid lendlehtede autorid vaimulikku seisusesse, osales protsessis ka arvukalt ilmikuid, koguni naisi.
Selle publitsistliku stsenaariumi keskne tegelane – subjekt ehk iseseisev autor, ja objekt ehk avaliku huvi keskne teema – oli Martin Luther Wittenbergist. Tõsiasi, et Luther kerjusmunga ja ülikooli professorina kuulus keskaja auväärseimate institutsioonide ridadesse ning neid omamoodi ka kehastas, oli peamine eeldus tähelepanule, mida ta leidis, ja reputatsioonile, mis talle osaks sai. 
Sellist avalikku huvi ja kajastamist kirjasõnas ja pildis (gravüürid, maalid) pole peale Lutheri ilmselt pälvinud ükski teine Saksa ajaloo tegelane. Keegi enne teda polnud avalikkusele mõjunud niivõrd polariseerunult – kas lootuse kandja või demoniseeritud isikuna. Ja ühelegi ketserile enne Lutherit pole kiriklik ja riiklik hukkamõistmine mõjunud sedavõrd populaarsust suurendavalt ning kasvatanud avalikkuse huvi tema sõnumi vastu. Trükikunst tegi Lutherist n-ö ajaloo esimese meediatähe, trükimeedia võimaldas ühtlasi seda, et tema sõnumi autentne sisu levis ja leidis kiiresti toetajaid. Üleüldist elevust, mida Luther põhjustas, ei saa lahutada kirglikkusest asja vastu, mille eest ta võitles – Kristuse evangeelium ja inimest Jumala ees õigekstegev usk.
Luther on primus inter reformatores. Kõik temaga samal ajal ja ka pärast teda tegutsenud reformaatorid on vahetult või kaudselt saanud Lutherilt olulisi impulsse, mida nad siis sageli suure iseseisvusega edasi arendasid, viies osa neist seetõttu ka Lutheriga vastuollu.
Irooniaga pooleks võiks öelda, et oma teoloogilises mõtlemises ja sellest tulenevas kirikukriitikas oli just Luther kõige enam rooma-katoliku kiriku toonaseid valupunkte tabanud radikaalseim teoloog. Ilma tema põhimõttekindla radikaalsuseta poleks ükski radikaalne reformaator avalikkuse ees mõjule pääsenud ja enamik poleks neile omast radikaalsust ilmselt avastanudki.
Reformatsiooni ajalooline tähendus on suunatud ettekujutusele Jumala õndsusloolisest sekkumisest oma kiriku ajaloosse, mida mõistetakse fundamentaalse muutumisprotsessina. 1518. aastal tõdes Luther: „Kirik vajab reformatsiooni. See ei ole siiski üksiku paavsti asi, samuti mitte paljude kardinalide asi…, vaid kogu maailma, tegelikult üksnes Jumala asi. Selle reformatsiooni aega teab aga vaid see, kes on ajad loonud.” Selle reformatio ootust kandsid Luther ja nn reformatoorne liikumine, lähtuvalt peatselt saabuva ajaloo lõpu teadvusest. Puhta evangeeliumi taastamine ja eksegeetilisel teel saadud arusaam lõpuaegsest ilmutusest, mis paljastab paavstliku antikristuse, näis olevat viimne kutse meeleparandusele. Apokalüptilised ootused ja spekulatsioonid mängisid olulist rolli ka reformatsiooni peatsel radikaliseerumisel.
Ent peatugem veel põgusalt reformaatorite juures. Nende sotsiaal-hariduslikus profiilis on huvitavaid seaduspärasusi. Nad olid tavaliselt linnakodaniku päritoluga, kuuludes sel moel ajastu kõige dünaamilisemasse sotsiaalsesse rühma. Nende mentaliteet ja sotsiaalsed ning kiriklikud elukogemused pärinesid linnakeskkonnast. Aadlikud ja talupojad ei mänginud reformaatorite sotsiaalse taimelavana mingit rolli. Reformaatorite isad olid tavaliselt jõukad käsitöölised ja ülespoole trügivad ettevõtjad. Avaramad karjäärivõimalused, mida pakkus kõrgem haridus, motiveerisid reformaatorite perekondi rahastama pikkade aastate vältel oma poegade haridusteed. Võrreldes oma kaasaja linnavaimulike haridustasemega, olid reformaatorid omandanud keskmisest kõrgema kvalifikatsiooni. Sest enamik neist, sealhulgas ka nn radikaalsed reformaatorid, olid õppinud ülikoolis ja saanud pärast kaunite kunstide õpingute lõpetamist magister artium’i kraadi. Mõned reformaatoritest olid õpinguid jätkanud või koguni kraadi kaitsnud teoloogide või juristide juures. Samuti ei olnud reformaatorite seas harulduseks teoloogiadoktori kraad, mis võimaldas neil hiljem taotleda mainekamat linnajutlustaja kohta või professuuri ülikoolis. Humanismi mõjul toimunud pöördumine ladina, kreeka ja ka heebrea keele õpingute juurde mõjutas sügavalt pea kõigi reformaatorite hariduslugusid juba enne kokkupuutumist Lutheri isiku ja tööga, ajendades neid tegelema piibellike kirjadega algteksti vahendusel.
Isiklik ja raamatute vahendusel kokkupuude Lutheri teoloogilise tööga, eriti tegelemine Lutheri varajaste piiblikommentaaridega, oli enamikule reformaatoritest põhjapanev, vaimne ja eksistentsiaalne elamus. Lutherilt saadud impulsside kaudu said neist enneolematu intensiivsusega Piibli lugejad ja tõlgendajad. Piibel sai neile kõige aktuaalsemaks, erutavamaks ja elavamaks raamatuks, milles Jumal praegu inimestele kõneleb. Omaenese eksistentsi põhjendamine üksnes Pühakirjale toetudes ja soov määratleda kiriku olemust ja seisundit üksnes sõnast lähtuvalt, muutis reformatsiooniliikumisega ühinemise ühtlasi nende isiklikuks elupöördeks.
Järgneb märtsi Teekäijas
