05/2017 
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige
Algus jaanuari Teekäijas
Reformatoorne ühtsus mõranes juba 1520. aastatel ja õpetuslikud vastuolud süvenesid. See tõi kaasa iseseisvate konfessioonikirikute tekke. Siiski aktsepteerisid peavoolu reformaatorid keskaegset corpus christianum'i (kristliku tervikühiskonna) ideed ja tahtsid seda uuendada vaid seesmiselt. Nende kõrval eksisteerisid ka niisugused usuosaduskonnad, kes suunasid oma tähelepanu üksikisikule ja eitasid kristliku ühiskonna, osaliselt koguni kristliku ülikkonna võimalust ning kujutasid uuendatud kristlust ette vaid radikaalse alternatiivina.
Luther hoidis kramplikult kinni rahvakiriku mudelist, püüdes ilmselt säilitada ajaloolist järjepidevust.
Seega olid arusaamad kristluse uuendamisest erinevad. Teatud reformaatorite silmis ei toimunud inimese muutumine ehk uussünd Vaimu läbi, sh ka kiriklikud uuendused algkoguduslikus mõttes, piisavalt kiiresti ja sügavuti. Lutheri teoloogiline tunnetus, et inimene on „ühtlasi õige ja patune”, ei sobinud kokku nende nägemusega pühade kogudusest.
Seepärast tekkis reformaatorite ridades nn radikaalne-spiritualistlik rinne, mis pidas end takerdunud reformatsiooni tegelikuks tegijaks ja edasiviijaks. Siin püüti reaalse muutmise programmi laiendada kõikidele inimestevahelistele suhetele, st kogu maailmale, et valmistada ette (vajaduse korral ka vägivaldselt) Jumala riigi peatset läbimurdmist.
Kõige markantsemalt kohtame seda Lutherilt teoloogilise äratuse saanud Thomas Müntzeri tegevuses. Lutheri jaoks oli talurahvarahutuste üheks ideoloogiks tõusnud Müntzer usumäratseja, kes võltsis evangeeliumi, kaotas ära reformatoorse käsu ja evangeeliumi eristamise, kuulutas uut käsumeelsust, hakkas vastu ülikkonnale ja ohustas avalikku korda. Paraku ahendas Müntzerist eemaldumine ka Lutheri teoloogilisi arusaamu ning häälestas teda hiljem kergekäeliselt „ketserite ja usumäratsejatena” hukka mõistma kõiki neid, kelle vaated ei ühtinud tema arusaamadega. Kuigi ristijateliikumise rahumeelsed rühmad eraldasid end otsustavalt Thomas Müntzeri soovist valitseda maailma evangeeliumi abil ja näidata üles täielikku sallimatust „jumalatute” vastu, on selle mehe vastuoluline tegevus heitnud püsivalt varju ka ristijatele.
Radikaalsus on seotud alternatiivide otsimisega, näiteks ka inimosaduse ühiskondlike ja koguduslike vormide puhul. Ristijad (ehk anabaptistid) võib samuti paigutada radikaalse reformatsiooni ridadesse ja ühiskondlike alternatiivide hulka. Protestides kiriklik-ühiskondlike puuduste vastu ning pettudes ametlikus reformatsioonis, otsisid nad kristlikule ja sotsiaalsele osadusele uusi, piibellikke vorme. Radikaalset alternatiivsust väljendab nende endi keelekasutuses olnud mõiste „väär ja võlts maailm”, mille vastu seisti põhimõttekindlalt ja millest püüti kohati lausa haiglaslikult eralduda. Sellest suhtumisest olid teadlikud ka ajastukaaslased: ühes Straßburgi linnanõukogu otsuses on öeldud: „Et taasristijad – niisuguseid kodanikke leidub – lasevad kuuldavale trotslikke sõnu, sellepärast on teised kodanikud kaevanud. Nüüd, nii nad ütlevad, peab teisiti edasi minema, sellest peab midagi teistsugust saama.” 
Ristijad (sks Täufer) olid oma radikaalsuse saanud reformatsiooni algusaegade antiklerikaalsest miljööst ega tahtnud enam loobuda parema ühiskonna ja kiriku visioonist. Nad otsisid alternatiive nii reforme vajavale rooma-katoliku kirikule kui ka juba reformeeritud kirikutele, kes polnud valmis läbi lõikama või lõdvendama tihedat sidet kiriku ja ülikkonna, kristliku koguduse ja kodanliku kogukonna vahel. Ristijad tegid Pühakirjast saadud tunnetuse alusel ja ka olude sunnil (kui ilmnes, et laiaulatuslikud reformiplaanid ei teostu) põhimõttelise sammu vabakirikliku, riiki ja kirikut teineteisest lahutava kontseptsiooni poole.
Luther hoidis aga kramplikult kinni rahvakiriku mudelist, püüdes ilmselt säilitada ajaloolist järjepidevust. Seetõttu jäid tal üleüldise preesterluse õpetusest tegemata kiriku struktuuri jaoks olulised järeldused, nagu see toimus ristijateliikumises. Mitmed vanad puudused, nagu kirikuliikmete usuline ükskõiksus, madal kõlbelisus ja kiriku sõltuvus riigist, olid reformatsiooniga kaasa läinud kirikutele nende nähtavas vormis jätkuvaks koormaks.
Samas leidis reformatoorsele teoloogiale algselt üsna võõras idee vagade inimeste puhtast kirikust üha laiemat kõlapinda. Oldi veendunud, et üksnes seal, kus tegelikult järgitakse Kristuse reegleid, on tõeline kirik – ja see on nähtav ning kogetav, nagu kord algkoguduse päevil. Tõelise kiriku üle ei otsusta õpetus, vaid elu. Ja tõelise kiriku välised märgid olid ristijate arvates selgelt äratuntavad juba Uues Testamendis: lahutatus riigist, sõna kuulutamine, veeristimine isikliku usu peale, Kristuse tunnistamine oma suuga, püha õhtusöömaaeg, vennalik hingehoid ja vajaduse korral ka põlu alla panek.
Algkoguduslikku osadusideaali taotlenud ja järginud kristlasi võibki reformatsiooni ajal tähistada koondnimetusega „ristijad”, kuigi nimi ise viitab vaid välisele märgile, mis neid ühendas. Nomen est omen ehk „nimi on märk” või tänapäevasemalt väljendudes „programm”. Seepärast pöörame järgmises osas põgusalt tähelepanu küsimusele, miks oleks üldlevinud terminite „taasristijad” ja „anabaptistid” asemel nii teoloogiliselt kui juriidiliselt korrektsem kasutada meie keeleruumis suhteliselt vähelevinud keelendit „ristijad“.
Täiskasvanute usuristimise mõte oli seotud teadliku vastupanuga rahvakirikule. Lasteristimisele rajanev rahvakirik, mis ei pööra tähelepanu isiklikule usuotsusele, oli ristijate arvates tõe kaotamise hinnaga sõlmitud kompromiss maailmaga, allakäinud kristluse üks põhilisi tundemärke.
21. jaanuaril 1525 toimus Zürichi lähistel Zollikonis esimene „usuristimine”, milles osalesid Zwingli endised kaastöölised. See ei olnud küll veel teadlik vabakoguduse rajamine, kuid tähendas igatahes märgilist vastupanu ülikkonnale ja riigi toetust nautivale rahvakirikule ning dramaatilist murrangut kogu reformatsiooni arengus. Esimese vabakiriku institutsionaalset sündi tähistab 24. veebruaril 1527 Michael Sattleri koostatud usutunnistuslik tekst „Vennalik ühendus”, mida tuntakse ka „Schleitheimi artiklite” nime all.
21. jaanuaril 1525 toimus Zürichi lähistel Zollikonis esimene „usuristimine”, milles osalesid Zwingli endised kaastöölised.
Üha rohkem sai ristijateliikumise suurtele rühmadele, nagu Zürichist lähtunud Šveitsi vendadele kui ka veidi hiljem välja kujunenud hutterlastele ja mennoniitidele, omaseks reformatoorset, kahe-valdkonna-õpetust eitav range dualism maailma ja koguduse vahel: kes elab maailma käskude kohaselt, ei saa täita Kristuse käsku. Loodeti, et küll Jumal leiab ka need inimesed, kes hoolitsevad üldise rahu eest. Ise aga taheti olla vaba rahvas, järgida tingimusteta vaid Jumala sõna, seda ühiselt uurides ja tõlgendades, võtta, oma usku avalikult tunnistades, vastu võltsimata ristimine, eraldada end igasugusest kurjast, hoidudes ka vandeandmisest ja relvakandmisest, lahendada oma probleeme ilma ülikkonna vahelesegamiseta ning elada ilmikjutlustajate juhatuse all vabatahtlikkuse alusel moodustatud kogudusena.
Ristijate taotlused olid põhimõttelises vastuolus keskaegse arusaamaga kristlikust ühiskonnast. Kes aga ründas corpus christianum'i vaimulik-ilmalikke segavorme, oli skismaatik ja sektant, keda tuli taga kiusata. Vähemalt selle ülesande täideviimisel kadusid kiiresti erimeelsused katoliiklaste, luterlaste, zwingliaanide ja kalvinistide vahel. Sellisel pinnal kasvasid pinged „reformatsioonipartei” ja „restitutsioonipartei” vahel, mis viisid viimaks pöördumatu konflikti ja vaenamise alguseni.
Maailma põlgajad olid nüüd sunnitud kogema maailma põlgust. See, et ristijad tõstsid esile just kristlikku elu ja esitasid sellele kõrgeid nõudmisi, oli peavoolu reformaatorite jaoks märk uuest „tegudevagadusest”, mis ohustas väidetavalt reformatoorset, üksnes usust õigeksmõistmise õpetust. Asjatult püüdsid ristijad end selliste süüdistuste eest kaitsta: kõlbeline elu Kristuse järgimises polnud nende jaoks vahend, et päästet saavutada, vaid Kristuses õigeksmõistetud patuse inimese uue elu hädavajalik väljendus. Nende sellekohast toetumist Pühakirjale aga näha ei tahetud.
Järgneb juunikuu Teekäijas
