Otsing

07-08.2017 19 anabaptism
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari Teekäijas

Eestikeelses erialakirjanduses on ristijad üsna harjumatu sõnakasutus, mida ei leia teatmeteostest ega enamikust kirikuloo käsitlustest. Käibelolevad terminid on anabaptistid ja taas- või ümberristijad. Anabaptist on ladina variant kreeka sõnast anabaptizó (kastan uuesti vee alla, ristin uuesti) ja selle eestikeelne vaste on taasristija. Nii ütleb „Võõrsõnade leksikon” (2000) anabaptistide kohta: „…taasristijad, mitmest ristiusuvoolust pärinenud lahkusulised reformatsiooniajastul (eriti Saksamaal), eitasid lapseristimist ja nõudsid uut ristimist täiseas; anabaptistide dogmaatika alusel kujunes mennoniitide ja baptistide usuvool”.

Täiskasvanute usuristimises ilmnes kõige selgemini erinevus kahe kirikukorralduse, rahva- ja vabakiriku vahel.

Eesti keelde on anabaptist tulnud inglise keeleruumist. Seal on tuntud küll baptistid, kuid kindla konfessiooni tähisena, mis pole vahetult seotud 16. saj radikaalse reformatsiooniga. Samas pole terminil anabaptist inglise keeles ka tuntavalt negatiivset varjundit, nagu seda on Wiedertäufer saksa keeleruumis. Neutraalne termin ristijad on meile niisiis suhteliselt tundmatu, anabaptistid aga üldjuhul negatiivse varjundi ja tendentsliku tähendusega keelend. Oluline on teada, et nimetus anabaptistici pärineb ametliku reformatsiooni esindajatelt, kes nimetasid niimoodi neid, kes eraldusid suurte kirikute rüpest ja moodustasid koguduslikke alternatiive.

Sellest lähtub ka teine Eestis levinud nimetus „lahkusulised”, mis on tuletatud „sekti” eestikeelsest vastest „lahkusk”. Sekt on mitmetähenduslik termin. Inglise keeles on sel tunduvalt neutraalsem (isegi positiivsem) tähendus kui näiteks saksa või eesti keeles. Seal on sect samatähenduslik vabakirikuga, vabatahtliku kogudusega (gathered church). Saksa keeleruumis on die Sekte pigem sõimusõna kiriklikus poleemikas, mis viitab ühekülgsusele, eraldatusele ja fanatismile. Ederberg arutleb sekti ja hereesia mõistete üle ning jõuab järeldusele, et „sekt on üldkiriku kehast väljalõigatud usuline üksus” ja „… kirikuloos on tehtud vahet kirikliku ühtluse lõhkumise (skisma) ja õpetusliku lahkumineku (hereesia) vahel. Sõna „sekt” ühendab neid mõlemaid ja „lahkusk” on „sektiga” identne.” Kuid seda analoogiat järgides võiks ka suuri protestantlikke kirikuid, nii luteri kui ka koguni anglikaani kirikut „lahkusuks” nimetada, sest rooma-katoliku kiriku silmis on nendegi puhul tegu nii „skisma” kui ka „hereesiaga”, rääkimata veel ortodokssete kirikute eksklusiivsest enesemõistmisest.

Reformatsiooni radikaalse suuna usutunnistustest on näha, et nemad nimetasid endid lihtsalt „vendadeks ja õdedeks”, ning nad lükkasid tagasi igasugused parteinimed. Kinnistumine üksnes ristimisriitusele ja enese identifitseerimine selle kaudu ei olnud nende esmane ja peamine tunnus. Ka Zwingli poolehoidjad nimetasid end reformatsiooni esimeses faasis „ristimisvendadeks” (Taufbrüder). Täiskasvanute usuristimine muutus tähtsaks alles seetõttu, et selles toimingus ilmnes kõige selgemini erinevus kahe kirikukorralduse, rahva- ja vabakiriku vahel.

Kuid ülikkond ja kirikujuhid kasutasid terminit anabaptistici üsna meelevaldselt, sest niisugune sõnakasutus andis neile võimaluse suruda pead tõstnud alternatiivne liikumine maha ka vägivallaga. Teistsuguses ristimispraktikas nähti põhimõttelist rünnakut corpus christianum’i vastu. Sisuliselt oli ristijateliikumise vastu suunatud vaenu motivatsioon soov välja astuda ühe ja ainsa kristliku ristimise ning sellest tuleneva eklesioloogia kaitseks. Ja anabaptistici nimetus andis juriidilise õigus(tus)e karistada asjaosalisi surmanuhtlusega.

Ristijate teoloogia keskmes asub õpetus kogudusest, soov taastada õige osadus, mis on lahutatud riigist ega tunnusta koguduseülest õiguslikku organisatsiooni.

Ristijate küsimusega tegelev ajalooteadus on näinud palju vaeva, et kõrvaldada käibelt sisuliselt eksitav termin anabaptistici. Nende püüdlused rajanevad järgmistele argumentidele: 1) terminiga ei saa seletada nende inimeste usulist identiteeti, sest nende jaoks polnud ristimine ühe riituse kordamine, vaid esmakordne usuline kuulekusakt, mida tehti veendumuses, et nende lapsena ristimine ei olnud legitiimne piibellik ristimine; 2) termin on sisult ebatäpne, sest nii need grupid, kes praktiseerisid täiskasvanud inimese teadliku usu peale ristimist, kui ka need, kes lasteristimist lihtsalt mingil põhjusel kritiseerisid või spiritualistlikult üldse sakramentidest ei hoolinud, nimetati tolleaegse riigiõiguse alusel vahet tegemata „anabaptistideks” ning selliselt kuulusid nad tagakiusamisele ja hukkamisele; 3) anabaptist on inkrimineeriv termin, millele rajati riiklik süüdistus ja mis kuulus tagakiusajate sõnavara hulka. Nii ei saa harjumuslik kinnihoidmine traditsioonilisest ja tollast sallimatust peegeldavast terminist olla tänapäeval enam tõsiseltvõetav argument. Nüüdisaegses uurimises on seetõttu üha enam läbi löömas neutraalne ja tolerantne termin „ristijad” (die Täufer). Seda teed on läinud ka näiteks Hollandi ja Soome teoloogid, kasutades vastavalt termineid „ristijad” (dopers) ja „ristimismeelsed” (doopsgezinde) ning „ristijad” (kastajat).

Küsimusi tekib ka terminiga „ristijad”, sest seegi nimi tähistab vaid välist märki, mis neid inimesi (valdavalt) ühendas. Siiski oli täiskasvanute ristimise mõte seotud teadliku vastupanuga rahvakirikule, sest lasteristimise praktika, mille tulemusena väike laps automaatselt kiriku liikmeks sai, oli ristijate jaoks allakäinud kristluse üks põhilisi tundemärke.
Ristijate teoloogia tegelikus keskmes asub silmnähtavalt õpetus kogudusest, nende soov oli taastada õige osadus, mis on lahutatud riigist ega tunnusta koguduseülest õiguslikku organisatsiooni. Kuigi Luther ja Zwingli olid kirikliku keskaja teoloogiliselt küsimärgi alla asetanud ning üritanud kiriku alguaegade juurde tagasi minna, ei suutnud ega tahtnudki nad ületada hilisantiigist saati eksisteerinud kiriku ühiskondlikku vormi – rahvakirikut. Nad üritasid küll teha vahet nähtava ja nähtamatu kiriku, välise ja tegeliku liikmeskonna vahel. Kuna aga senised ühiskondlik-poliitilised suhted jätkusid ja isegi kindlustusid (mõeldes näiteks maaisandalikule kirikukorraldusele luterlikus kirikus), olid mitmed põlised nähtavad puudused (liikmete usuline ükskõiksus, kõlblusetus ning kiriku sõltuvus riigist) uuele reformatoorsele kirikule selle nähtavas vormis jätkuvalt koormaks.

Nii tärkas reformatsiooni ridades varakult soov taastada algkristlus selliselt, et kiriku õigeusklikkust toetaks ühtlasi kiriku ja selle liikmete pühadus. Mitmed toonased spiritualistlikud ja müstilised grupeeringud läksid sellest eklesioloogilisest keskmest individualistlikult kõrvale ja neid ei saa seetõttu „ristijate” hulka lugeda.

Mennoniit Cornelius Krahn väidab, et piibelliku koguduse taastamine oli ristijate keskne teema, nimetades ristijate mõttelaadi eklesiotsentriliseks. Ristijad olid seega need, kes apostliku eeskuju järgi kutsusid üldjuhul vabatahtlikkuse alusel kokku „tõelise koguduse” ja viisid selle kindlasse süsteemi (lahutatus riigist, teadlik ristimine, piibellik kirikukari, usulisest eneseteadvusest lähtuv valmidus märterluseks). Ristimine oli selles kontekstis lahutamatult seotud eklesioloogiaga – täiskasvanute usuristimine asetas ristitavad konkreetsesse õndsussündmusesse, kogudusse kui nähtavasse Kristuse ihusse. Ilma koguduseta oleks nende ristimine olnud tähtsusetu. Ristimist käsitleti seega nii märgi kui ka sündmusena: märk, et see näitas ristitavale, kust leida päästet ning troosti, ja sündmus, et see liitis ristitava Kristuse ihuga. Ristimise juures oli oluline just vaimulik uuenemine, mida Kristus oma Vaimu läbi teostas.

Ristimine oli ristijate jaoks initsiatsiooniakt, mis avas ristitavale Jeesuse Kristuse koguduse kui tõelisuse, milles tema usk kasvab ja säilib ning tema elu saab pühitsetud. Ristijad üritasid säilitada ristimise ühtsust ja seejuures välja arendada teoloogiliselt ning eklesioloogiliselt diferentseeritud eneseteadvust. Sealjuures ei olnud ega muutunud ristimine nende jaoks kunagi „eesmärgiks iseeneses”, sellest saab kõneleda üksnes seoses eklesioloogiaga. Kuid termin „ristijad” oleks ilmselt neidki rahuldanud, sest sellega on silmas peetud enamat kui vaid parteilist kriitikat ühe sakramendi aadressil.

Järgneb septembrikuu Teekäijas

Uudised

2023-2-veebruar

07 Märts 2023
2023-2-veebruar

SISUKORD  Sõbralt Sõbrale meeskond rõõmustab Jumalas Merle Kotiesen Paranda meelt juba täna! Mihkel Nõlvak Igatsus olla ehtne Ermo Jürma Hanna Kaptein – naine täis usku ja armastust Mari-Vivian Ellam Orus...

Kõige andekam on Jeesus

07 Märts 2023
Kõige andekam on Jeesus

Veebruar 2023 Kaarel B. Väljamäe, Allika koguduse pastor Tema on see, kes on pannud mõned apostleiks ja mõned prohveteiks ja mõned evangelistideks, mõned karjaseiks ja õpetajaiks, et pühi inimesi valmistada abistamistööle...

Jumala käekiri Samaaria Hiiumaa osakonnas

07 Märts 2023
Jumala käekiri Samaaria Hiiumaa osakonnas

Veebruar 2023 Ülo Kikas, Hiiumaa osakonna juhataja Samaaria Eesti Misjon alustas Jumala kutsel tööd augustis 1991. Soome vendade Krister Lindbergi ja Rynar Nylundi initsiatiivil asutati koos Jüri ja Toomas Nõlvakuga (tolleaegse...

Mõtisklus rahust muusikas

07 Märts 2023
Mõtisklus rahust muusikas

Veebruar 2023 Marek Talts, Viljandi baptistikogudus Lõuna-Eesti palvushommikusöögi keskmes olid suhted, mis ühendavad erinevate elualade juhte üldinimlikus ja üleinimlikus tähenduses. Kujutan neid suhteid horisontaalsel ja vertikaalsel teljel, millest lähtuvalt avasin mõtteid...

Pastor Rando Kangro ametisseseadmine Moostes

07 Märts 2023
Pastor Rando Kangro ametisseseadmine Moostes

Veebruar 2023 Hele-Maria Kangro, Mooste kogudus Liidu ainus kogudus Põlvamaal sai endale noore pastori.Veebruari esimesel pühapäeval oli Mooste koguduses meeleolukas pidupäev. Palvela saal oli puupüsti rahvast täis, nende seas üle kümne...

„Tartu rahu oli õiglane rahu.“

07 Märts 2023
„Tartu rahu oli õiglane rahu.“

Veebruar 2023 Meego Remmel, 3D koguduse õpetuspastor Sõnad „Tartu rahu oli õiglane rahu“ kõlasid Tartu linnapea Urmas Klaasi Lõuna-Eesti palvushommikusöögi tervituskõnes. Küünlapäeva eel vahetult enne Tartu rahu aastapäeva toimunud kokkusaamine leidis...

Ebajumalad või elav Jumal? Künkad või Siioni mägi?

07 Märts 2023
Ebajumalad või elav Jumal? Künkad või Siioni mägi?

Veebruar 2023 Joosep Tammo, EKB Liidu vanematekogu esimees Käesoleval kuul tähistame Eesti Vabariigi 105. ja Eesti baptismi 139. aastapäeva. Pidasin 2018. aasta veebruaris Kõrgemas Usuteaduslikus Seminaris ettekande „Quo vadis, vaba kogudus?“Selle...

Viis isamaalist fuugat

07 Märts 2023
Viis isamaalist fuugat

Veebruar 2023 Marten Meibaum, 3D kogudus Fuuga on muusikaline mõtisklus, kus valitud meloodiat (nt neli esimest takti mõnest isamaalisest laulust) kindlate reeglite järgi esitatakse, arendatakse ja illustreeritakse. Fuuga võib olla nii...

Diakonite ülesannetest vabakogudustes

07 Märts 2023
Diakonite ülesannetest vabakogudustes

Veebruar 2023 Toivo Pilli, Tartu Salemi koguduse pastor Diakon on kristlikus koguduses kaastööline ja teenija. Diakonite ülesanded on eri kirikutes erinevad. Mõnes kirikus ordineeritakse diakonid teenimistöösse ja edaspidi võidakse neid seada...

Ristija Johannese meeleparandusristimine

07 Märts 2023
Ristija Johannese meeleparandusristimine

Veebruar 2023 Peeter Roosimaa, Uue Testamendi õppejõud See on midagi imelist, mida Jeesus ütles Ristija Johannese kohta: Tõesti, ma ütlen teile, naisest sündinute seast ei ole tõusnud suuremat Ristija Johannesest (Mt...

Linke