09/2017 
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige
Algus jaanuari Teekäijas
Ristijad ei lõiganud sidemeid kiriku ja ühiskonnaga radikaalselt läbi vahetult pärast esiletõusmist, vaid alles pärast nende kogu ühiskonda hõlmavate reformplaanide purunemist. Nii tekkis reformatsiooni kaasnähuna usklike vabatahtlikkuse alusel kokkutulnud ja oma probleeme, ilmaliku ülikkonna vahelesegamiseta, ise lahendav ning keskaegse corpus christianum’iga põhimõttelises vastuolus olev osaduskond, mida hiljem on tähistatud mõistega vabakirik.
Üksnes seal, kus järgitakse Kristuse reegleid, on tõeline kirik – see on kindlate väliste märkide põhjal nähtav ja kogetav nagu algkoguduse päevil.
Ristijates elas evangeelne protest, ja seda nii aktiivselt, et uurija H. Fast on nimetanud seda „reformatsiooniks provokatsiooni kaudu”. Baptisti kirikuloolane W. Rauschenbusch on ristijaid nimetanud reformatsiooni „Plats-puhtaks-parteiks”. Rootsi kirikuloolane T. Bergsten kasutab nende iseloomustamiseks termineid „protest” ja „korrektiiv”. Eklesioloogiliselt olid ristijad suur alternatiiv nii katoliiklikule kui ka protestantlikule rahvakirikule. Kirikuloolane J. M. Stayer on öelnud, et radikaalsest reformatsioonist välja kasvanud ristijateliikumist võib käsitleda kui üht osa 16. saj autentsest reformatsioonist.
Toetudes ristimise ja eklesioloogia lahutamatule seotusele, tuleb teha veel üks ääremärkus. R. J. Smithson tõdeb: „Tegelik tüliküsimus ristijate ja teiste reformaatorite vahel puudutas kiriku vormi, mis pidi astuma vana kiriku asemele”. Kirikuajaloolane Ph. Schaff on öelnud: „Reformaatorite eesmärgiks oli reformeerida vana kirikut Piibli järgi; radikaalid üritasid aga moodustada Piibli järgi uut kirikut.”
Suurkirikutel ja ristijatel oli radikaalselt erinev lähenemine koguduse kui Kristuse ihu ühtsusele. Konflikti tuumaks oli küsimus, kellel on õige koguduslik käsitus ja sellest johtuv õige kultuslik praktika. Juba Zwingli ja Bullinger tegid Zürichis tegutsenud nn Šveitsi vendadele etteheiteid kiriku ühtsuse lõhkumise pärast. Ristijad aga pöörasid süüdistuse teraviku ümber ja väitsid, et mitte nemad, vaid hoopis suurkirikute reformaatorid on Kristuse ihu ilmaliku ülikkonna kaasamisega „laiali jaganud”. Mõlemad pooled tahtsid säilitada kiriku ühtsust, kuid mõlemal oli selle kavatsuse juures erinev sisu.
Luterlikul ja zwingliaanlikul kirikul õnnestus oma rahvakiriklik ja ülikkondlik reformatsioon ellu viia ning ühtsuse mõte leidis oma väljenduse corpus christianum’is, mis jäi ka reformatsiooniga liitunud aladel püsima kui „üks territoorium ja üks usk (alamatele)”. Ristijad seevastu nägid Kristuse ihu ühtsust kõige selgemalt usklike püha õhtusöömaaja osaduses. Siiras soov säilitada kiriku ühtsust ei saa seni killunenud kiriku ühinemist kaasa tuua, kuni kumbki pool on klammerdunud oma eksklusiivselt „õige” kirikumõiste külge ega ole valmis teist tunnustama.
1538. a Bernis toimunud kõnelusel zwingliaanide ja Šveitsi vendade vahel käsitleti Kristuse ihu ühtsust just küsimusena „tõelise” kiriku kohta. Reformeeritud rahvakiriku esindajad väitsid, et põhiline hoop paavstikiriku ja selle missa pihta on tulnud nendelt, ja ristijad, kes algul samuti nende ridadesse kuulusid, olid ju isegi arvamusel, et selline murrang saab „üksnes Püha Vaimu kaudu esile tulla”. Ristijad on sellega tunnistanud, et „Püha Vaim on meie juures ja et meil on õige tõeline kirik”, kuid nad ise, kes sellest õigest kirikust eraldusid, pole üldse mingi kirik, vaid „sekt ja jõuk”.
Ristijad selle põhjendusega ei nõustunud: kui õige kirik oleks tõepoolest olnud reformeeritute juures, poleks neil olnud mingit põhjust sellest „lahku lüüa”. Reformeeritud võivad kirikust rääkida palju tahavad, kuid tõelise kiriku üle ei otsusta õpetus, vaid piibellik elu. Üksnes seal, kus järgitakse Kristuse reegleid, on tõeline kirik – see on kindlate väliste märkide põhjal nähtav ja kogetav nagu algkoguduse päevil. Kiriku ühtsuse taastamise püüdlus tähendab apostliku kiriku taastamise soovi. Ristijad on küll lahku löönud (suur)kiriklikust traditsioonist, aga kiriku ajaloolise järjepidevuse lõhkumises ei saa neid süüdistada, sest nad jätkavad Kristuse rajatud koguduse algupärast traditsiooni.
Ristijad soovisid rohkem kiriku restitutsiooni ehk algse seisundi taastamist kui reformatsiooni.
Primitiivse ajalookäsitluse kohaselt tähendas kiriku ja riigi omavaheline koostöö ühtlasi allakäigu algust. Ka protestantlikud rahvakirikud, mis teevad riigiga koostööd, peavad sõdu ja survavad eraldujaid, kuuluvad samamoodi „allakäigu perioodi” nagu rooma-katoliku kirik. Kiriku ühtsust, mida ajaloolises keelepruugis nimetatakse apostlikkuseks, sai ristijate arvates toonastes corpus christianum’i tingimustes säilitada vaid eraldumise ja algkoguduse elunormide taastamise teel. Seega soovisid ristijad rohkem kiriku restitutsiooni ehk algse seisundi taastamist kui reformatsiooni. 
Apostlikkuse vaatepunktist võis ristijate eraldumist tõlgendada oikumeenilise sammuna. Aga ei tohi unustada, et kiriku ühtsus ei realiseeru üksnes apostlikkuses, vaid ka katoolsuse ehk üleüldisuse ajaloolises kujus, mis kätkeb endas aja(loo)list ja ruumilist mõõdet. Katoolsuse ajaloolises mõõtmes leiab väljendust arusaam, et tõeline kirik on säilinud ka läbi aegade eksisteerinud kiriku väärkujudes; ruumilises mõõtmes aga see, et inimesed asetsevad oma usuliste ja ihuliste vajadustega Jumala valitsuse all.
Reformatsiooni ajal tunnetati väga sügavalt kiriku ühtsuse vajadust. Kuigi ehk just seepärast ei õnnestunud ühelgi kirikul kristluse jagunemist takistada või ületada. Teoloogiliselt ei olnud ükski toonane kirik – ei katoliiklik, luterlik, zwingliaanlik ega ristijate „puhas kogudus” – võimeline teostama üheaegselt kiriku ühtsust nii apostlikkuse kui ka katoolsuse kaudu. Kui ehk õnnestus üks taotlus, siis teine jäi hea tahtmisegi puhul realiseerimata. Oikumeenia püüdlused lõppesid varem või hiljem separatismis – ja seda mitte ainult ristijate, vaid ka suurkirikute puhul! 16. saj ei suutnud kiriku kui Kristuse ihu ühtsus võtta mingit kindlat kuju.
Ühtsust pole põhjust otsida ka ristijateliikumise alguse, arenguloo ega vormi ja sisu juurest. Oluline on tõdeda, et siin ei ole tegu monogeneesiga, kus kogu paljusus lähtub ühestainsast liikumisest, mida võiks nimetada „tõeliseks”, „evangeelseks”, „normatiivseks” või „algupäraseks” ristijateliikumiseks. Tegemist on mitmete eri suundadega, mis tekkisid üheaegselt eri paikades.
Alustrajav on olnud 1970. aastate keskpaiku J. M. Stayeri, W. Packulli ja K. Deppermanni uurimistöö ristijateliikumise polügeneesist. Ristijateliikumise eri suundade algus ulatub reformatsiooni „metsiku kasvu aega” 1520. aastatel. Pikaajaline rahulolematus allakäinud kleeruse vastu oli paisunud nii suureks, et ajendas pea kõikjal reformide elluviimist. Kuid sel kriitilisel tegutsemisel polnud veel kindlat kontseptsiooni. Korrumpeerunud vaimulikkonna ja kiriklike väärnähtude vastu suunatud protest koondas eri vagadustraditsioonidest ning sotsiaalsetest olukordadest pärit inimesi. Neil oli väga erinev vaimsus ja visioon eelseisvatest praktilistest ülesannetest ja nende ulatusest (nt Luther vs Müntzer ja Karlstadt või Zwingli vs Grebel ja Mantz).
Erilaadsete arusaamade tõttu purunes reformatoorse leeri nõrk ühtsus peagi ja lagunes paljudeks reformiliikumisteks, mis sattusid üksteisega vastuollu ja võtsid reformatsioonilt esialgse hoo. Suures jagunemises tekkisid eri paikades ja üldjuhul üksteisest sõltumatult liikumised, mis lähtusid rahulolematusest reformatsiooni ebamäärase käigu üle ning tahtsid, nii vaimulikele kui ka ilmalikele autoriteetidele julgeid väljakutseid esitades, viia ellu radikaalseid reforme. Siinkohal võib näitena tuua radikaalsete reformaatorite katseid otsida 1525. a talurahvarahutustes kontakte revolutsiooniliste jõududega. Tänapäevased uurijad on üldiselt ühel meelel, et mitmepalgelise ristijateliikumise käsitlemisel ei tohi tähelepanuta jätta neid kiriklikke ja ühiskondlikke kogemusi, mis saavutati varase reformatsiooniaja antiklerikaalses võitluses.
Järgneb otoobrikuu Teekäijas
