Otsing

09/2017 18 reform 1
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige

Algus jaanuari Teekäijas

Ristijad ei lõiganud sidemeid kiriku ja ühiskonnaga radikaalselt läbi vahetult pärast esiletõusmist, vaid alles pärast nende kogu ühiskonda hõlmavate reformplaanide purunemist. Nii tekkis reformatsiooni kaasnähuna usklike vabatahtlikkuse alusel kokkutulnud ja oma probleeme, ilmaliku ülikkonna vahelesegamiseta, ise lahendav ning keskaegse corpus christianum’iga põhimõttelises vastuolus olev osaduskond, mida hiljem on tähistatud mõistega vabakirik.

Üksnes seal, kus järgitakse Kristuse reegleid, on tõeline kirik – see on kindlate väliste märkide põhjal nähtav ja kogetav nagu algkoguduse päevil.

Ristijates elas evangeelne protest, ja seda nii aktiivselt, et uurija H. Fast on nimetanud seda „reformatsiooniks provokatsiooni kaudu”. Baptisti kirikuloolane W. Rauschenbusch on ristijaid nimetanud reformatsiooni „Plats-puhtaks-parteiks”. Rootsi kirikuloolane T. Bergsten kasutab nende iseloomustamiseks termineid „protest” ja „korrektiiv”. Eklesioloogiliselt olid ristijad suur alternatiiv nii katoliiklikule kui ka protestantlikule rahvakirikule. Kirikuloolane J. M. Stayer on öelnud, et radikaalsest reformatsioonist välja kasvanud ristijateliikumist võib käsitleda kui üht osa 16. saj autentsest reformatsioonist.

Toetudes ristimise ja eklesioloogia lahutamatule seotusele, tuleb teha veel üks ääremärkus. R. J. Smithson tõdeb: „Tegelik tüliküsimus ristijate ja teiste reformaatorite vahel puudutas kiriku vormi, mis pidi astuma vana kiriku asemele”. Kirikuajaloolane Ph. Schaff on öelnud: „Reformaatorite eesmärgiks oli reformeerida vana kirikut Piibli järgi; radikaalid üritasid aga moodustada Piibli järgi uut kirikut.”

Suurkirikutel ja ristijatel oli radikaalselt erinev lähenemine koguduse kui Kristuse ihu ühtsusele. Konflikti tuumaks oli küsimus, kellel on õige koguduslik käsitus ja sellest johtuv õige kultuslik praktika. Juba Zwingli ja Bullinger tegid Zürichis tegutsenud nn Šveitsi vendadele etteheiteid kiriku ühtsuse lõhkumise pärast. Ristijad aga pöörasid süüdistuse teraviku ümber ja väitsid, et mitte nemad, vaid hoopis suurkirikute reformaatorid on Kristuse ihu ilmaliku ülikkonna kaasamisega „laiali jaganud”. Mõlemad pooled tahtsid säilitada kiriku ühtsust, kuid mõlemal oli selle kavatsuse juures erinev sisu.

Luterlikul ja zwingliaanlikul kirikul õnnestus oma rahvakiriklik ja ülikkondlik reformatsioon ellu viia ning ühtsuse mõte leidis oma väljenduse corpus christianum’is, mis jäi ka reformatsiooniga liitunud aladel püsima kui „üks territoorium ja üks usk (alamatele)”. Ristijad seevastu nägid Kristuse ihu ühtsust kõige selgemalt usklike püha õhtusöömaaja osaduses. Siiras soov säilitada kiriku ühtsust ei saa seni killunenud kiriku ühinemist kaasa tuua, kuni kumbki pool on klammerdunud oma eksklusiivselt „õige” kirikumõiste külge ega ole valmis teist tunnustama.

1538. a Bernis toimunud kõnelusel zwingliaanide ja Šveitsi vendade vahel käsitleti Kristuse ihu ühtsust just küsimusena „tõelise” kiriku kohta. Reformeeritud rahvakiriku esindajad väitsid, et põhiline hoop paavstikiriku ja selle missa pihta on tulnud nendelt, ja ristijad, kes algul samuti nende ridadesse kuulusid, olid ju isegi arvamusel, et selline murrang saab „üksnes Püha Vaimu kaudu esile tulla”. Ristijad on sellega tunnistanud, et „Püha Vaim on meie juures ja et meil on õige tõeline kirik”, kuid nad ise, kes sellest õigest kirikust eraldusid, pole üldse mingi kirik, vaid „sekt ja jõuk”.

Ristijad selle põhjendusega ei nõustunud: kui õige kirik oleks tõepoolest olnud reformeeritute juures, poleks neil olnud mingit põhjust sellest „lahku lüüa”. Reformeeritud võivad kirikust rääkida palju tahavad, kuid tõelise kiriku üle ei otsusta õpetus, vaid piibellik elu. Üksnes seal, kus järgitakse Kristuse reegleid, on tõeline kirik – see on kindlate väliste märkide põhjal nähtav ja kogetav nagu algkoguduse päevil. Kiriku ühtsuse taastamise püüdlus tähendab apostliku kiriku taastamise soovi. Ristijad on küll lahku löönud (suur)kiriklikust traditsioonist, aga kiriku ajaloolise järjepidevuse lõhkumises ei saa neid süüdistada, sest nad jätkavad Kristuse rajatud koguduse algupärast traditsiooni.

Ristijad soovisid rohkem kiriku restitutsiooni ehk algse seisundi taastamist kui reformatsiooni.

Primitiivse ajalookäsitluse kohaselt tähendas kiriku ja riigi omavaheline koostöö ühtlasi allakäigu algust. Ka protestantlikud rahvakirikud, mis teevad riigiga koostööd, peavad sõdu ja survavad eraldujaid, kuuluvad samamoodi „allakäigu perioodi” nagu rooma-katoliku kirik. Kiriku ühtsust, mida ajaloolises keelepruugis nimetatakse apostlikkuseks, sai ristijate arvates toonastes corpus christianum’i tingimustes säilitada vaid eraldumise ja algkoguduse elunormide taastamise teel. Seega soovisid ristijad rohkem kiriku restitutsiooni ehk algse seisundi taastamist kui reformatsiooni. 19 reform 2

Apostlikkuse vaatepunktist võis ristijate eraldumist tõlgendada oikumeenilise sammuna. Aga ei tohi unustada, et kiriku ühtsus ei realiseeru üksnes apostlikkuses, vaid ka katoolsuse ehk üleüldisuse ajaloolises kujus, mis kätkeb endas aja(loo)list ja ruumilist mõõdet. Katoolsuse ajaloolises mõõtmes leiab väljendust arusaam, et tõeline kirik on säilinud ka läbi aegade eksisteerinud kiriku väärkujudes; ruumilises mõõtmes aga see, et inimesed asetsevad oma usuliste ja ihuliste vajadustega Jumala valitsuse all.

Reformatsiooni ajal tunnetati väga sügavalt kiriku ühtsuse vajadust. Kuigi ehk just seepärast ei õnnestunud ühelgi kirikul kristluse jagunemist takistada või ületada. Teoloogiliselt ei olnud ükski toonane kirik – ei katoliiklik, luterlik, zwingliaanlik ega ristijate „puhas kogudus” – võimeline teostama üheaegselt kiriku ühtsust nii apostlikkuse kui ka katoolsuse kaudu. Kui ehk õnnestus üks taotlus, siis teine jäi hea tahtmisegi puhul realiseerimata. Oikumeenia püüdlused lõppesid varem või hiljem separatismis – ja seda mitte ainult ristijate, vaid ka suurkirikute puhul! 16. saj ei suutnud kiriku kui Kristuse ihu ühtsus võtta mingit kindlat kuju.

Ühtsust pole põhjust otsida ka ristijateliikumise alguse, arenguloo ega vormi ja sisu juurest. Oluline on tõdeda, et siin ei ole tegu monogeneesiga, kus kogu paljusus lähtub ühestainsast liikumisest, mida võiks nimetada „tõeliseks”, „evangeelseks”, „normatiivseks” või „algupäraseks” ristijateliikumiseks. Tegemist on mitmete eri suundadega, mis tekkisid üheaegselt eri paikades.

Alustrajav on olnud 1970. aastate keskpaiku J. M. Stayeri, W. Packulli ja K. Deppermanni uurimistöö ristijateliikumise polügeneesist. Ristijateliikumise eri suundade algus ulatub reformatsiooni „metsiku kasvu aega” 1520. aastatel. Pikaajaline rahulolematus allakäinud kleeruse vastu oli paisunud nii suureks, et ajendas pea kõikjal reformide elluviimist. Kuid sel kriitilisel tegutsemisel polnud veel kindlat kontseptsiooni. Korrumpeerunud vaimulikkonna ja kiriklike väärnähtude vastu suunatud protest koondas eri vagadustraditsioonidest ning sotsiaalsetest olukordadest pärit inimesi. Neil oli väga erinev vaimsus ja visioon eelseisvatest praktilistest ülesannetest ja nende ulatusest (nt Luther vs Müntzer ja Karlstadt või Zwingli vs Grebel ja Mantz).

Erilaadsete arusaamade tõttu purunes reformatoorse leeri nõrk ühtsus peagi ja lagunes paljudeks reformiliikumisteks, mis sattusid üksteisega vastuollu ja võtsid reformatsioonilt esialgse hoo. Suures jagunemises tekkisid eri paikades ja üldjuhul üksteisest sõltumatult liikumised, mis lähtusid rahulolematusest reformatsiooni ebamäärase käigu üle ning tahtsid, nii vaimulikele kui ka ilmalikele autoriteetidele julgeid väljakutseid esitades, viia ellu radikaalseid reforme. Siinkohal võib näitena tuua radikaalsete reformaatorite katseid otsida 1525. a talurahvarahutustes kontakte revolutsiooniliste jõududega. Tänapäevased uurijad on üldiselt ühel meelel, et mitmepalgelise ristijateliikumise käsitlemisel ei tohi tähelepanuta jätta neid kiriklikke ja ühiskondlikke kogemusi, mis saavutati varase reformatsiooniaja antiklerikaalses võitluses.

Järgneb otoobrikuu Teekäijas

Uudised

SAATEKS

21 Juuni 2022
SAATEKS

Juuni 2022 Mikael Raihhelgauz, Kõrgema Usuteadusliku Seminari (KUS) arendusjuht Paistab, et on hakanud kujunema murettekitav seaduspära: Kõrgema Usuteadusliku Seminari kogukonna mahukamate tekstikogumike ettevalmistusaeg langeb kokku tõsiste kriisidega. 2021. aasta suvel ilmunud...

2022-4-juuni

21 Juuni 2022
2022-4-juuni

SISUKORD  SAATEKS Mikael RaihhelgauzTarkuse omandamine: mõtteid kristlikust haridusestTARKUS hüüab tänavail Mikael RaihhelgauzNoorte juhtide arenguprogramm: Euroopa ja Eesti versioon Einike PilliMinevikukogemusele, olevikule või tulevikule keskendumine? Koguduse arenguprogrammi arenguteest ja õppimiskogemustestEinike Pilli,...

Sõnaväänamise anatoomia

21 Juuni 2022
Sõnaväänamise anatoomia

Juuni 2022 Tõnu Lehtsaar, religiooni- ja suhtlemispsühholoog Uskliku inimesena usun, et Jumala sõna ehk Piibel on Jumala vaimust inspireeritud tõde. Jumalakartliku inimesena püüan oma elu elada Jumala sõna järgi. Selleks et...

Lepituse and ja ülesanne

21 Juuni 2022
Lepituse and ja ülesanne

Juuni 2022 Michael Kißkalt, Elstali Teoloogilise Kõrgkooli rektor, jutlus Olevistes 6. märtsil 2022 Niisiis, kui keegi on Kristuses, siis ta on uus loodu, vana on möödunud, vaata, uus on sündinud. See...

Jumala õunaaed

21 Juuni 2022
Jumala õunaaed

Juuni 2022 Einike Pilli, KUSi rektor, jutlus Keilas, 6. märtsil 2022 Seda suurt Keilast alanud kooli juubelisünnipäeva peame nii keerulisel ajal (Venemaa on koos Valgevene sõjaväega ründamas Ukrainat), kus isegi ei...

Miks me teeme seminari?

21 Juuni 2022
Miks me teeme seminari?

Juuni 2022 Erki Tamm, EKB Liidu president Jeesus aga, vaadanud talle otsa, tundis armastust ta vastu ja ütles talle: „Üks asi puudub sul. Mine müü kõik, mis sul on, ja anna...

Jumal on kõnelnud – mis siis edasi?

21 Juuni 2022
Jumal on kõnelnud – mis siis edasi?

Juuni 2022 Stefan Gisiger, Euroopa Baptistiföderatsioon president Järgmisel päeval me lahkusime sealt, jõudsime Kaisareasse ja astusime sisse evangelist Filippuse kotta, kes oli üks neist seitsmest, ja jäime tema juurde. Temal oli...

Tarkus hüüab TÄNAVAIL

21 Juuni 2022
Tarkus hüüab TÄNAVAIL

Juuni 2022 Michael Kißkalt, Saksamaa Elstali Teoloogilise Kõrgkooli rektor Tarkus hüüab tänavail, annab oma häält kuulda turgudel, kisendab lärmakates paikades, kõneleb oma sõnu linnaväravate suus (Õp 1:20–21).Eelmised kaks ettekannet käsitlesid selle...

Olla helilooja vabakirikus

21 Juuni 2022
Olla helilooja vabakirikus

Juuni 2022 Toivo Pilli, KUSi kirikuloo õppejõud On 2011. aasta hilissügis. Pärast väikest ekslemist leian Vääna-Jõesuu männimetsas õige teeotsa ja pööran kitsamale rajale. See viib Anne Metsala manu. Suvilast elumajaks ümber...

Vabakirikliku kõrgkooli „eksperiment“ 1989–

21 Juuni 2022
Vabakirikliku kõrgkooli „eksperiment“ 1989–

Juuni 2022 Einike Pilli, KUSi rektor Kui ma 16. oktoobril 1989 „koolimajja“ jõudsin, oli EKB Liidu presbüterite nõukogu koosolek Pargi tänaval Tallinnas juba alanud, kuid kooli avamise otsust ei olnud veel...

Linke