10/2017
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige
Algus jaanuari Teekäijas
Kriitiline uurimistöö on andnud ristijateliikumise taustast, algusest ja kujunemisest üsna mitmetahulise pildi. Ristijad pole välja kasvanud ühest nn normatiivsest algjuurest, neid on olnud mitmeid: 1) Zürichi zwingliaanlik reformatsioon, 2) Kesk-Saksamaal tegutsenud Thomas Müntzeri radikaalne reformatsioon, 3) Määrimaa hussiitlikult kujundatud religioonimaastik, 4) Straßburgi spiritualistlik-apokalüptiline miljöö.
Õiget väitlust ei toimunudki, piiskoplik delegatsioon püüdis mõista anda, et teoloogiliste küsimuste üle peaksid väitlema ülikoolide doktorid või kirikukogu.
Katsed ristijaid grupeerida on kinnitanud polügeneetilist tekketeooriat. Seda ilmestavad ristijate omavahelised vastuolud ja etteheited, et esindatakse „eksitavat ja mässulist õpetust”. Waldshuti ristijast reformaator Balthasar Hubmaier on ühe olulise erinevuse sõnastanud lühidalt ja tabavalt: „Seepärast on ristimine, mida mina õpetan, ja ristimine, mida Hans Hut on esile toonud, üksteisest nii kaugel kui taevas ja maa, Orient ja Oksident, Kristus ja Belial.”
Siinkohal on võimatu anda ristijateliikumise tekke ja suundade kohta ammendavat kronoloogilist ja sisulist ülevaadet, mistõttu tutvume artikliseeria lõpus ülevaatlikult vaid mõne iseloomulike tunnustega rühmitusega. Sarnaselt teiste usuliste liikumistega on ka ristijateliikumisel üldjuhul kaks poolust: konservatiivne ehk alalhoidev ja radikaalne ehk energilist edasiliikumist propageeriv suund.
Šveitsi vennad
Tavapäraselt alustatakse käsitlust varaseimast, Šveitsi vendade liikumisest, mis kasvas välja Zwingli reformatsioonist Zürichis. „Kristuse palgasõdurina” suunas Zwingli oma protestantliku sõnumi kaasaja sotsiaal-poliitilisse konteksti, väites erinevalt Lutherist, et „Kristuse kuningriik on ühtlasi ka välispidine”. Usuline ärkamine tähendas samal ajal poliitilist reformi: „Jumala sõna teeb teid vagaks, Jumalat kartvateks inimesteks. Nõnda te hoiate ka oma isamaad.”
Zwingli aktiivsus, poliitiline intelligentsus ja paindlikkus ning tahe ühendada kiriku ülesanded riigi omadega on ühtlasi eriomased tunnusjooned sellele reformeeritud traditsioonile, mille lätteid võib otsida Šveitsi linnadest ja Lõuna-Saksamaalt. Ta austas Lutherit kui julget väljaastujat katoliku kiriku pahede ja skolastilise teoloogia vastu ning õppis Lutheri kirjutiste valgel paremini mõistma pauliinlikku õigeksmõistusõnumit, kuid eitas sõltuvust Wittenbergi reformaatorist: „Ma ei õppinud oma doktriini Lutherilt, vaid Jumala enese Sõnast.”
Šveitsi saksakeelsetes kantonites tugevdas reformatsioon sotsiaalset ja poliitilist solidaarsust, suurendas kodanikuühtsust ja aitas tsunftides teostada mõjuvõimsa keskklassi vastuhakku välistele (piiskopid) ja sisemistele (aristokraadid) oponentidele. Zürichis olid just käsitöölised ja lihtne linnarahvas Zwingli tulihingelisemad toetajad. Samas olid nad avatud erinevatele usulistele ja sotsiaalpoliitilistele mõjutustele ning püüdsid Zwinglit pidevalt survestada reformatsiooni kiiremaks ja radikaalsemaks elluviimiseks.
Zwingli ei leppinud sellega, et radikaalid lõhuvad „tema” kiriku ühtsust.
Nii kuulutas endine preester Simon Stumpf, et Zwingli juhitud reformatsioon on edukas vaid siis, kui „kõik papid surnuks löödaks” (5Ms 13). Zwingli endine kaastööline Felix Mantz levitas Lutheri kunagise sõbra, Andreas Karlstadti koostatud lendlehte, kus too kritiseeris „nõtrade säästmist” ja kutsus üles ebajumalateenrite kui „vaimulike abielurikkujate” hukkamisele. Neid üleskutseid ei pea küll võtma sõna-sõnalt, kuid neis väljenduvat raevukat antiklerikaalsust ei tohi alahinnata. Zwingli ümber oli juba 1521. a paiku koondunud hulk munki, õpetlasi, käsitöölisi ja preestreid, kes olid rahulolematud katoliku kleeruse ja kultusega ning soovisid teostada põhjalikke uuendusi, käivitades ühiselt protsessi, mille tulemuseks oli reformatsiooni ametlik elluviimine linnavõimude poolt.
Mitmed Zwingli sõpruskonnast eraldusid aja jooksul ja panid aluse Šveitsi vendade liikumisele. Zwinglil tuli korduvalt lahendada oma entusiastlike kaastööliste konflikte linnavõimudega, kuid targa tegutsemisega õnnestus tal see alati enda kasuks pöörata, korraldades edukalt mitu kohalikku disputatsiooni ja võites linnavõimude usalduse. Järgmiseks sammuks oli avalik väitlus katoliku kiriku esindajatega, et selle abil kinnistada Zürichis alguse saanud reformatoorne areng.
Väitlus leidis aset 29. jaanuaril 1523. Zürichi raekotta kogunes ligi 600 inimest, nende seas magistraadi liikmed ja kantoni vaimulikud. Zwingli nõudel oli väitlusele ilmunud ka linnarahvas „avalikuks diskussiooniks saksa keeles.” Õiget väitlust ei toimunudki, piiskoplik delegatsioon püüdis mõista anda, et teoloogiliste küsimuste üle peaksid väitlema ülikoolide doktorid või kirikukogu. Sellisele venitamistaktikale vastas Zwingli: „Ma ütlen, et siin, selles ruumis, on kahtlematult koos kristlik kogudus; pole mingit põhjust, miks me ei võiks arutleda nende küsimuste üle, kõnelda ja otsustada tõe üle.” Zwingli kuulutas koosoleku nende sõnadega lausa evangeelseks sinodiks, võrdväärseks katoliikliku kirikukoguga, mis on pädev autoriteetselt otsustama usu ja jumalateenistuse küsimuste üle. Väitlusest enam asja ei saanud ja linnanõukogu tegi peagi teatavaks oma otsuse: isand Zwingli võib „jätkata nagu ennegi püha evangeeliumi ja õige jumaliku Pühakirja kuulutamist koos Jumala Vaimuga ning vastavalt oma võimetele.” Nõnda sai Zürichist esimene protestantlik (linn)riik linnavõimude initsiatiivil.
Esimese väitluse ajal olid Zwingli ja ta radikaalsed sõbrad veel „ühe mütsi” all. Zwingli isegi tervitas sisemiselt sõprade radikaalseid aktsioone, sest need lõid talle alati soodsaid võimalusi lasta kõhkleval linnavalitsusel oma reformatoorseid samme kinnitada. Kuid Zwingli ei leppinud sellega, et radikaalid lõhuvad „tema” kiriku ühtsust. Kui nood käivitasid kampaania kirikukümnise vastu, väites, et see on võõrandunud algsest eesmärgist ja on selliselt vastuolus Pühakirjaga, siis asus Zwingli toetama kümnist säilitada soovinud linnavõime. Ta ei arvanud, et ülikkond tohiks otsustada Jumala sõna tõlgendamise üle, kuid peaks siiski reguleerima kirikukorra probleeme.
Zwingli ei tahtnud lubada Zürichi kiriku – mida ta nägi suuremas plaanis kui maakoguduste pastorid – ühtsuse lagunemist, vaid soovis jätkata reformatsiooni Pühakirja põhjal ning Zürichi magistraadi toetusel. Kiirete puritaanlike reformide edasilükkamiseks oli kaks põhjust. Zwingli radikaalsed kaastöölised, eelkõige Conrad Grebel, hakkasid avalikult kritiseerima Zürichi reformide kulgu, nimetades Zwinglit „viletsaks lobasuuks” ja „ülemkirjatundjaks” ning olid solidaarsed üha enam maakogudustega. Magistraat kartis tormaka tegutsemise tõttu avalikke rahutusi ning „nõrga südametunnistuse” kahjustamist. Teiseks põhjuseks oli linnavalitsuse mure, et Zürich isoleeritakse sel moel teistest kantonitest. Šveitsi Liit hakkas usu pinnal lõhenema ja Zwingli valitud rada viis Zürichi 1531. a Kappeli lahinguväljale.
Grebel ja Stumpf soovisid, et just kiriku- ja jumalateenistuse korda reformeeritakse, lähtuvalt Jumala sõnast, „ilma viivitamiseta kellegi pärast”. See põhjustaski Zwingli leeris lõhenemise: antiklerikaalselt meelestatud olid valmis minema oma teed, sest Zwingli juhitud reformatsioon ei tundunud piisavalt tõhus.
Pärast palvet läks endine preester Georg Blaurock Grebeli juurde ja palus, et too teda ristiks. 
Zwingli ja radikaalide vahele tekkinud lõhe sügavam põhjus peitus maakoguduste soovis saavutada Zürichist suurem iseseisvus ning teatud omavalitsus. Kümnise kaotamise ja vabade pastorivalimistega said maakogudused luua suletud kogukondi ja kaitsta nii oma autonoomsust. Magistraat ja Zwingli asusid ühiselt niisuguse mässumeelsuse vastu, kartes Zürichi maine pärast. Grebeli sõpruskond aga oli oma antiklerikaalse (usu)võitluse juba saatuslikult sidunud maarahva sotsiaalrevolutsiooniliste nõudmistega.
Zwingli jäi selle juurde, et jätta magistraadile reformatsiooni tegeliku teostamise pädevus, radikaalid tahtsid selle anda aga kogudustele. Tegemist ei ole lihtsa mustvalge eklesioloogilise erinevusega, et Zwingli tahtis rahvakirikut, radikaalid aga vabakirikut. Mõlema suuna soov reformimise puhul oli üks, aga lähtepunktid erinevad. Zwingli lähtus Zürichi linna kui kantoni poliitilise keskuse ülimuslikkusest, radikaalid aga maakogukondade tasandilt, kus tollal ei olnud veel autonoomset poliitilist omavalitsust. Nii vastandas Zürichi magistraat ennast radikaalidele ja seega ka kogukonnale. Tüli ei käinud enam kirikuõigusliku küsimuse üle, kas ülikkond üldse tohib reformatsioonis sõna sekka öelda, vaid puhkenud oli võimuvõitlus.
Just maakogudustest tuli impulss lasteristimisest loobumiseks. Sellega anti antiklerikaalne hoop vana kiriku sundolemusele. See on iseloomulik, et lasteristimise kriitika ja usuristimise taotlused kasvasid välja just Zwingli lähikonnast. Grebel oli ju Zwinglilt õppinud, et „oleks palju parem, kui lapsukesi ristitaks alles siis, kui nad vanemaks saavad”, kuna sakrament ei ole armu vahendaja, vaid vajab toimimiseks usku, mida imikutel teadupärast veel pole. Grebel oleks lasteristimisega nõustunud, kui ta oleks uskunud uuestisündi ristimise kaudu. Lähtudes Zwingli õpetusest ristimise sümboolse tähenduse kohta, sai ta piibellikult mõista vaid nende vastutusvõimeliste isikute ristimist, kes olid pöördunud evangeeliumi mõjul. Grebel jäigi selle seisukoha juurde, Zwingli pöördus aga hiljem tagasi lasteristimise praktika kui kogudusliku sündmuse juurde: „see eksitus (lapsi mitte ristida) ahvatles mindki mõne aasta eest”. Zwingli väitis hiljem ise, et mõistis radikaalide taotlusi ristimise puhul nii, et ristimine oli neile vaid instrument „eraldumiseks” või „uue kiriku” loomiseks.
Grebel ja Mantz heitsid Zwinglile pidevalt ette, et reformatsioon on liialt leebe. 17. jaanuaril 1525 jäid radikaalid ristimisküsimuses toiminud väitluses Zwinglile ja linnanõukogule alla. Järgmisel päeval kuulutas magistraat, et kõik vanemad, kes oma lapsi kaheksa päeva jooksul ristida ei lase, peavad linna „naise, lapse ja varaga” maha jätma. 21. jaanuaril kuulutas linnanõukogu, et Grebel ja Mantz peavad lõpetama oma piiblitundide pidamise ja seal Pühakirja üle vaidlemise. Põlu alla pandi need radikaalid, kes ei olnud Zürichi kodanikud.
Samal päeval kogunes rühm põlu alla panduid Felix Mantzi kodus Zollikonis olukorra üle järele mõtlema, mis lõppes spontaanse usuristimise talitusega. Jutustus sellest on säilinud kroonikaraamatus „Ältesten Chronik der hutterischen Brüder”. Kroonika ütleb, et „hirm algas ja tuli nende peale”, ja et nad „muutusid südame poolest rõhututeks”. Palvetati, „et Jumal saaks neile anda tarkust talitada jumalikku tahtmist mööda”. Pärast palvet läks endine preester Georg Blaurock Grebeli juurde ja palus, et too teda ristiks. Ta põlvitas Grebeli ette ja teda ristiti. Seejärel ristis Blaurock ülejäänud koosolekust osavõtjad. Ja siis „andsid nad suure jumalakartusega üheskoos end Issanda nimel üle, et kinnitada üksteist evangeeliumi teenistuses”. Nii ei surunud magistraadi mandaat vaba kiriku, st usklike koguduse pooldajaid mitte maha, vaid andis hoopis edaspidiseks impulsi rajada vabakiriklikud kogudused. Kuigi ristimisaktiga veel otseselt vabakirikut ei rajatud, tõi see institutsiooniliselt kaasa lõpliku lõhe Zürichi ametliku reformatsiooniga. Radikaalidest said nüüd ristijad nii linnas kui ka maal, kes kuulutasid energiliselt oma tõekspidamisi.
Ristijate kuulutuse tõttu vallandusid ristimisalased segadused: vastsündinud lapsi ei toodud enam ristida, ristijate jutlustajad segasid ametlike pastorite jutlusi, kirikutes lükati ümber ja mõnikord ka purustati ristimisnõusid. Linn kutsus kokku uusi väitlusi ja püüdis igati seaduslikult ristijate vastu välja astuda. 27. mail 1525 ilmus Zwingli terav teoloogiline kirjutis „Ristimisest, taasristimisest ja lasteristimisest”. Kaks aastat hiljem koostatud teoses „Taasristijate sepitsuste ümberlükkamine“ väljendas Zwingli oma hirmu ristijate ees nõnda: „Nad pööravad kõik pea peale!” Ta jõudis selgusele, et ristijate hädaohtlikkus ei seisnenud nende õpetuslikus erinevuses, vaid just skismaatilisuses ja mässumeelsuses.
Lasteristimine sai tugipunktiks, millest sõltusid nii kiriku ühtsus kui ka tsiviilkord. Juba 1526. a veenis Zwingli magistraati koostama igas kirikukihelkonnas ristimisregistreid. Koos otsusega heita kogudusest välja kõik kodanikud, kes keelduvad oma lapsi ristimast, sai see samm magistraadile poliitiliseks sunnivahendiks. Taoline poliitika käis käsikäes Zwingli reformiprogrammiga, mis eeldas nähtava kiriku ja kristliku kogukonna identsust: „Kristlik linn ei ole miskit muud, kui kristlik kirik.” Corpus christianum’i idee pääses taas võidule. Kristlik civitas võib olla tallede ja sikkude corpus permixtum (segatud ihu) ning Jumal üksi teab, kes on kes. Kuid see ei või olla üheaegselt ristitute ja ristimata inimeste kogukond, muidu oleks ohustatud tsiviilkord ja sellest sõltuv evangeeliumi kuulutamine.
Järgneb novembrikuu Teekäijas
