11/2017 
Andres Saumets, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste peatoimetaja ja Elva baptistikoguduse liige
Algus jaanuari Teekäijas
Grebeli ja ta sõprade energilise misjonitöö tulemusel tekkinud ristijategrupid püüdsid organiseeruda algkristliku kogudusepildi järgi. 9. aprillil 1525 ristis Grebel St. Gallenis arvukalt inimesi, nii et sealne kogudus kasvas ligi viiesajaliikmeliseks. Jumalateenistuse keskpunktis oli kutse patutunnetusele ja meeleparandusele ning pöördumise märgiks oli täiskasvanute ristimine. Välise surve all ja kogudusliku „puhtuse” säilitamise nimel eralduti üha enam muust kogukonnast. Grebeli viimane säilinud kiri oli adresseeritud tema õemehele Vadianile St. Gallenis, kes oli sealse ametliku reformatsiooni juht ja kodanikkonna liider. Kiri sisaldas tungivat manitsust, et ristijaid ei üritataks maha suruda rahatrahvide, vara konfiskeerimise, vangistamise või hukkamise teel. Grebeli sõnul on kogu valatud veri süütu: „… tõesti süütu on see, kas sa seda tead või mitte.” Ristijate kannatused ja „nende elu lõpp ja Issanda suur päev” tõendavad nende süütust. Kuid verd oli juba valatud ilma Grebeli teadmata. 29. mail 1525 põletati Schwyzi katoliiklikus kantonis ristijate jutlustaja Bolt Eberli.
Üksnes seal, kus järgitakse Kristuse reegleid, on tõeline kirik – see on kindlate väliste märkide põhjal nähtav ja kogetav nagu algkoguduse päevil.
Ka Grebeli ülejäänud elukuud möödusid kiiresti. Juunikuus viibis ta lühidalt Waldshutis, külastades sealset ristijast reformaatorit Balthasar Hubmaierit. Juulis sai ta kohtukutse Zürichisse, sest ta olla laimanud Zwingli raamatut ristimise kohta. Kuna linn talle kaitset ei taganud, keeldus Grebel kohtusse ilmumast. Siiski ta arreteeriti, samuti Blaurock ja Mantz. 6. oktoobril 1525 kuulas Zwingli Grebeli ja Mantzi isiklikult üle, paari nädala pärast mõisteti nad süüdi ning keelustati ka nende külastamine vanglas. Märtsi algul 1526 peeti uus protsess, kus meestele määrati eluaegne vanglakaristus. Samal protsessil andis Zürichi magistraat välja ristijatevastase mandaadi, milles oli öeldud, et „meie linnahärrade /.../ tõsine nõue, käsk ja hoiatus on, et /.../ mitte keegi /.../ ei tohi teist uuesti ristida. Sest kes nii edaspidi teisi ristida kavatseb, seda ründavad meie härrad ja nende praegu langetatud otsuse põhjal lasevad ilma igasuguse armuta uputada. Sellele vastavalt vaadaku igaüks ette ja pangu tähele, et keegi ise oma surmale põhjust ei annaks.”
21. märtsil tekkis vangidel soodne võimalus põgenemiseks, kuid see vallandas ägeda vaidluse, sest osa ristijatest ei pidanud õigeks põgeneda seaduslikult väljakuulutatud otsuse eest, teised aga nägid selles köies, mis nende akna taga rippus, Jumalast ettemääratud põgenemisvahendit. Peale vaidlusi otsustati siiski koos põgeneda. Sellega võideti kuulutustööle veidi aega juurde. Grebel, kelle tervis oli juba väga põdur, ei elanudki seda suve enam üle ning suri 1526. a suvel kõigest 28-aastaselt katku.
Kuidas ristijate nn märtriteoloogiat ettevalmistanud Grebelit hinnata? Ilma psühholoogilise tõlgenduseta jääks pilt ühekülgseks. Allikate põhjal võib arvata, et ta oli üsna konfliktse iseloomuga mees. Grebel ei tundnud magistraadi hulka kuulunud isa vastu austust ja püüdis üha suurema vastandumise teel „isa varjust” välja pääseda. Tudengipäevil Pariisis oli ta elanud üsna tormilist elu, kuid Zürichisse naastes pöördus ta teise äärmusesse. Kõige hämmastavam oli aga eriline „surmatung”, millest tunnistavad selgelt ta kirjad. Oma tulevikku nägi Grebel 1520. a selliselt: „Mul saavad olema ühe keskmise tragöödianäitleja tunded ja harjumused.” Viis aastat hiljem kirjutas ta oma õemehele Vadianile: „Kui sa järele annad, annan mina oma elu sinu eest. Kui sa järele ei anna, annan ma oma elu vendade eest /…/ Ma annan tunnistuse vangla, põlu ja surmaga.” Ja kui Grebel arreteeriti, oli Zwingli see, kes ütles: „Kurjaendelisi märke selgelt nähes otsis ta alati tragöödiat; nüüd on tal see käes.”
Kas Grebeli märtriteoloogia, tema kannatusvalmidus evangeeliumi nimel, tüli Zwingliga ja ennastohverdav panus uuetestamentliku koguduse rajamise nimel oli eelkõige tema psühholoogiliste iseärasuste tulemus? Lihtsat vastust siin ei ole. Teisalt oli tal tähelepanuväärne mõju. Kiriku ja riigi lahutatuse esindajana oli ta ülemaailmse vabakirikluse üks eelkäija, kuigi tema kannatusteoloogia pole üldiselt vastukaja leidnud ja kaasaegne vabakiriklus elab ilmalike võimudega märksa kohasemates suhetes. Kindlasti mõjutas Grebeli kogudusemõiste Schleitheimi usutunnistuse teket, mille koostas 1527. a Michael Sattler, andes sellega Šveitsi vendade liikumisele eklesioloogilise baasi.
Ristijad soovisid rohkem kiriku restitutsiooni ehk algse seisundi taastamist kui reformatsiooni. 
Zürichi toomhärra poeg Felix Mantz oli samuti innukas jutlustaja, kes oma töö pärast sageli vangis istus. Juba 1525. a kevadel kuulati ta põhjalikult üle ja siis väitis ta, et pole kunagi tõusnud inimliku valitsuse vastu ega õpetanud ka kümnisemaksmisest loobumist. Ta nõustus, et on surmanuhtluse ja „mõõgameelevalla” vastane, ent eitas „varaühisuse” õpetamist, st seisundit, kus kristlastel on algkoguduse eeskujul (Ap 4:32) „kõik asjad ühised”. Zürichi võimud olid seletustega rahul ja lasid tal minna. Seejärel liitus Mantz Blaurockiga ja töötas Graubündeni kantonis. 18. juulil arreteeriti ta uuesti ja saadeti tagasi Zürichisse. Kaaskirjas oli kommentaar, et „kangekaelne ja tõrges” Mantz ei loobunud isegi surmaähvardusel jutlustamisest ja ristimisest. Mantz sattus uuesti vanglasse eeluurimise alla ja vabastati seejärel, siis vangistati uuesti. See vägikaikavedu linnavõimudega kestis kogu talve, kuni ta 7. märtsil 1526 eluks ajaks vangi mõisteti, kust tal aga koos teistega põgeneda õnnestus. 3. detsembril 1526 vangistati ta uuesti, seekord lõplikult. 5. jaanuaril 1527 mõistis Zürichi magistraat ta surma uputamise teel ja kohtuotsus viidi täide 7. jaanuaril. See oli eriti häbiväärne hukkamisviis, mida kasutati tavaliselt naiste puhul. Kohtuotsus kõlas nii: Mantz tuleb oma mässumeelse oleku, ülemuste vastu suunatud tegevuse ning kristliku valitsuse ja kodanliku ühtsuse vastu sooritatud kuritegude pärast anda timuka kätte, „kes ta käed seob, ta paati asetab, allavoolu paikneva Hütly [jõe keskel saarekesel asuv kalurionn] juurde viib ja tal seotud käed üle pea tõmbab, pulga käte ja jalgade vahelt läbi tõukab ning ta nii seotult vette peab viskama, et ta nõnda kohtu ja õiguse järgi karistust kannaks.” Mantz oli esimene märter Zürichi ristijate seas.
Varajane ristijateliikumine Šveitsis oli dünaamiline ja mitmetahuline radikaalne usulis-sotsiaalrevolutsiooniline liikumine, mis taotles vabadust kiriku ja ühiskonna sees. Liikumine ei tekkinud üksnes protestist ülikkonna läbi surutud reformatsiooni vastu, vaid olulist rolli mängisid ka sotsiaalsed, majanduslikud, poliitilised, kiriklikud ja teoloogilised tegurid.
Teoloogilises mõttes on Šveitsi ristijad enim tänu võlgu Zwinglile, nii et neid võiks õigustatult nimetada tema õpilasteks. Zürichi reformatsioon koondas algselt suure toetajaskonna, kuid pettumine Zwinglis ja võimudes sundis radikaale viimaks katkestama vahekorra ametliku kirikuga. Kui Grebeli ring veendus, et „Pühakirjas on enam vaja tarkust ja nõu selle kohta, kuidas kõiki seisusi, kõiki inimesi õpetada, valitseda, targaks ja vagaks teha”, siis ei võtnud nad veel ilmaliku valdkonna suhtes tüüpilist vabakiriklikku-separatistlikku hoiakut – elada siin maailmas edasi kannatava vähemusena.
Kuigi linnas levisid patsifistlikud hoiakud, lasid maakogudustes tegutsenud ristijad end talupoegadel relvade abil kaitsta. Kuid pärast talurahvasõja verist lõppu ei nõutud ristijatelt enam talupoegade nõudmiste teoloogilist õigustamist ja nii kaotas ristijateliikumine rahva seas kiiresti oma algse kõlapinna. Ristijate „eraldumine” oli esialgu pigem ristijate vaenlaste etteheide kui ristijate algne eesmärk. Olude muutumisel oldi sunnitud tagasi tõmbuma väiksematesse ringidesse ja otsima kriitilises olukorras uut identiteeti. Vabakiriklikud kontuurid muutusid aegamööda vabakiriku kontseptsiooniks. Identiteediotsingute tulemusena fikseeriti uued põhimõtted 1527. a Schleitheimi usutunnistuses „Vennalik kokkulepe või ühendus”, mille põhjal võib rääkida esimese vabakiriku tekkest.
Järgneb jaanuarikuu Teekäijas
