06/2018 
Vilja Lige, Oleviste kogudus
EKB Liidu suvefestival jõudis 2018. aastal oma rännuteedel taas Hiiumaale – väikesele vetest ümbritsetud ja palvemaju täis pikitud saarele. See tänu merele veidi eraldatud paikkond on üks Läänemaa, aga ka kogu Eesti kirikuloo olulisi majakaid, „...mis on andnud meile kaasa elava ja soojasüdamelise usu“. Nii tõdeb filmi „Ärkamine usu vabadusele“ avanedes pastor Osvald Tärk (1904–1984), Nurstest pärit ja Ameerikas usuteadust õppinud jutlustaja.
Ligi tunniajane dokumentaalfilm Läänemaa ärkamisest on valminud Meedia Misjoni ja Kõrgema Usuteadusliku Seminari koostöös. Vaatajana ei oska arvata, kui suur võis olla Timo Lige, Toivo Pilli ja nende meeskonna töötundide arv ning mida see loomeprotsess nõudis, kuid väärtusliku tulemuse eest oleme tänulikud. Loodud on soe ja emotsionaalne ning samas hariv, mitmekülgne ja väärikas film meie usuliikumise algusaegadest.
Ühelt poolt on ekraanil vanu ilmekaid lugusid edasi rääkimas Läänemaa tänased jutlustajad Aare Tamm, Enno Tuulik ja Enn Veevo, teiselt poolt kommenteerivad kontrollitavaid fakte teoloogiadoktor Toivo Pilli ja Hiiumaa muuseumi teadusdirektor Helgi Põllo. Viimase, neutraalse pilguga ajaloolase kaasamine on eriti tervitatav, sest ekraanile tulevad arvukad pildid saarerahva argielust.
Niisiis näeme dokumentaalset, aga ka mängulist lugu, kus linastes põlvpükstes külapoiss ja tema vanaisa aeg-ajalt pildile ilmuvad. Filmis arutlevad nad 19. sajandi Eesti ühe olulisema märksõna – „vabaduse“ – üle. Vana mees tunnistab: „Väljast oled nagu vaba, aga seestpoolt... ah, ma ei tea.“ Ta jääb kimpu oma mõtetega, mõistes, et midagi on ikka viltu selle seesmise vabadusega, hing on ikka kammitsates.
Tollane vaimne ärkamine võttis Lõuna-Eestis rahvusliku, Läänemaal aga usulise, vaimuliku vormi. Seetõttu oli meie vabakirikute algus just seal – Vormsis, Noarootsis, Paldiskis, Hiiumaal – Eesti läänepoolsemas osas, kuhu 1870ndatel aastatel tulid mere teiselt kaldalt rootsi luterlikud misjonärid L. J. Österblom ja T. E. Thoren. 
Vormsi lapsed kartsid algul uut koolmeistrit, sest õpetamisega oli varem kaasnenud sageli karistamine. Österblom aga kohtles lapsi armastusega ja võib öelda, et esimesed Hea sõnumi kuuljad olidki lapsed. Koolihariduse kaudu jõuti mõne aastaga Piibli iseseisva lugemiseni, mis tekitas paljudes huvi. Inimesed muutusid, nende eluviisid ja mõtted said uue suuna: algas vaimulik ärkamine. Enam ei vajatud kõrtse, sest sinna ei jätkunud kliente. Muutusid usule ärganud külapillimeeste laulud. Need olid elurõõmsamad kui vanad kirikulaulud, ehkki kõrvalseisjate hinnangul „tralli viiside peal“. Hakati kogunema talutaredes, hiljem ehitati palvemaju. Ärkamise levimine Haapsallu tähendas selle külakeskkonnast linna jõudmist.
Oluliseks peeti meeleparandust, elu korrastamist ja jumalakartlikke eluviise. Priilased rõhutasid spontaanset rõõmu kogemist hüpates, plaksutades ja vahel ka ekstaasi langedes. Mõõdukad baptistid järgisid Peterburist saabunud saksa baptistijutlustaja A. R. Schiewe juhatusi.
Nüüd elustuvad need südamelähedased lood filmilinal, kus me rändame läbi vanade palvelate, kuuleme ärkamisaja laule, sirvime ajaloolisi dokumente, vaatame koltunud ristimisfotosid.
„Meil on vabadus neid inspireerivaid lugusid jutustada ja nende järgi edasi elada,“ lõpetab filmi meie liidu president Erki Tamm.
