4/2009 Peeter Võsu, Oleviste kogudus
Pärast Billy Grahami erakordset teenistust Tallinna Oleviste kirikus 1984. aasta sügisel viidi video sellest üle Eesti – enamus soovijaid ju kirikusse ei mahtunud.
Toivo Räni salvestas Oleviste õhtu oma videokaameraga. Lihtsa teleri kaudu sai seda rahvale näidata. Tol ajal olid videoseadmed haruldased. Minul oli isiklik auto, mis oli noore mehe kohta samuti üsna erandlik. Koopereerusime, et näidata kuulsa evangelisti sõnumit kirikutes ja palvemajades. Lisaks meile aitas korraldusliku poole pealt Toivo ema Magda.
Nädalavahetustel olid saalid täis. Olime käinud juba Rakveres, Tapal, Harjumaal, Tartus, Elvas jm. See tegevus lõpetati aga KGB terrori ja ligi aasta kestva kohtuasjaga.
Pühapäeva, 17. novembri hommikul lõpetasime video näitamise Paides ja asusime teele Pärnu poole. Linnast väljas peatas meid liiklusmiilits. Pärast esimest pilku tagaistmele lausus ta: „Teie autos on varastatud teler!" Vaidlesime vastu, kuid meil tuli minna jaoskonda asja selgitama.
Mind kamandati miilitsaauto trellitatud kongi ja kästi oma autovõtmed loovutada. Ütlesin, et auto on eraomand ja võtmeid ma ei anna. Jaoskonnas lükkasid kaks meest mind ülekuulamisruumi ja lukustasid ukse seespoolt ning ähvardasid peksta nii kaua, kuni saavad mu auto võtmed. Mul ei olnud valikut.
Meid kuulati üle kuni varahommikuni. Siis eskorditi meid Tallinna, kus korraldati läbiotsimine. Minu kodu oli esimene. Lisaks miilitsatele ja KGB töötajatele Paidest tuli neid ka Tallinnast, kokku umbes 15 meest.
Ootamatult avastati, et meil oli kodus kaks soomlast, kes olid abikaasa õega läbi öö vestlema jäänud. Soomlastel oli keelatud ööbida väljaspool hotelli. Kuid läbiotsijad olid hullema probleemi ees kui soomlased. Teostada läbiotsimine välismaalaste juuresolekul tundus ka nendele liig. Pärast põgusat nähtaval olevate asjadega tutvumist lahkus seltskond teisi kodusid läbi otsima.
Meile jäi päev kodu ülevaatamiseks ja üleliigse peitmiseks. Järgmiseks hommikuks oli kutse Paidesse. Pärastlõunal eskorditi mind koju ja algas uus läbiotsimine, mis kestis kogu öö. Seekord vaadati läbi iga sahtel, riiul ning kapialune, ka kelder ja majatagune õu. Välja jäi ainult koht, kuhu olime suure osa asju peitnud.
Vaimuliku sisuga kirjanduse ja muusikakassettide kohta küsiti: „Kust see on saadud? Kes selle kirjutusmasinal kirjutas? Kes tõlkis? Kes levitas? Ja palju muud." Vastused olid sarnased: „Ei mäleta! Keegi vanaproua, kes on juba igavikus, andis jne."
Kaasa võeti auto pagasiruumitäis esemeid. 8aastasele tütrele jäeti Piibel kätte, kuna ta selle äravõtmisel karjuma hakkas. Inglite pildid kuulusid aga konfiskeerimisele. Ära viidi ka masinkirja paber, et vältida hilisemaid kuritegusid. Defitsiitset kraami ei tohtinud palju olla, seetõttu konfiskeeriti osa tualettpaberit ja kohvipakid.
Läbiotsimistele järgnesid ülekuulamised. Iga nädal tuli kord või paar sõita Paidesse. Otsisin abi sõpradelt. Proua Marje Põder, kes oli juristiks Lõuna-Eestis, andis laenuks kommentaaridega kriminaalprotsessi koodeksi, kuigi ka see oli lihtinimesele keelatud kirjandus.
Nad kasutasid väsitamismeetodit: kui üks küsitleja väsis, saadeti teine. Ähvardati lapsed ära võtta ja mind vangi panna. Esitati küsimusi teiste aktiivsete kristlaste kohta. Loomulikult ei öelnud ma midagi. Pinge, väsimus ja hirm olid sageli nii valdavad, et tajusin, et kaua nii vastu ei pea. Ainsaks lootuseks oli Jumal.
Mäletan, kuidas üks kord sulgesin silmad ja palvetasin, misjärel ülekuulaja karjus, et kas ma magan. Jumala rahu oli nii valdav, et tegin midagi tavatut: küsisin näha, mida ta oli mu kohta protokolli kirjutanud. Tegin sinna parandused ja teatasin, et mul pole enam midagi lisada ja et nüüd lähen koju. See oli minu jaoks vaimulik läbimurre. Pärast seda olid ülekuulamised lühemad ja harvemini.
Aasta pärast viidi asi kohtusse. Et välismaalased ei saaks osaleda, peeti see Paides. Esimesel istungil polnud kõiki asjaosalisi kohal. Teisel katsel protsess toimus. Tulemuseks oli minu hoiatamine ja Toivo Räni aastaks tingimisi vangi mõistmine. Midagi meilt äravõetut ei tagastatud. Kohtu sekretär ütles koridoris: „Kas sa arvad, et meil on lihtsam kui teil? Ka meilt võeti kaasa dokumente ja esemeid ning kästi hoolitseda, et kõik paistaks „seaduslik"."
Hiljem tegi töökoha personaliosakond mulle noomituse. Abikaasat ei lastud enam üksi trükiruumidesse. Tütre klassijuhataja küsis, kas mul on midagi nõukogude võimu vastu. Tänavanurgal seisis demonstratiivselt pikki tunde must auto, kust jälgiti meie pere liikumisi. Kui Eesti poleks varsti vabanenud, oleks meie pere elu jätkunud läbi raskete katsumuste.
