7-8/2009 Aldur Vunk, Pärnu Immaanueli kogudus
Tartu keiserliku ülikooli usuteaduskonna ajakirja „Theologie und Kirche" 1865. a lõpuvihikus avaldati ilmselt sinna erakorraliselt lisatud kaastöö esimene osa. Mustjala koguduse õpetaja Theodor Hesse oli oma kirjutise pealkirjastanud "Taasristija Saaremaal". Artiklis on jutt Saaremaa kirikujuhtides suurt ärevust tekitanud mehest, kes maarahvale eesti keeles baptistide usutunnistust seletas ja vaimulikke koosolekuid pidas.
Ennast tutvustas see kuulutaja luteri pastorile kui "Johannes Schwan, oma kutsumuselt Evangeeliumi teener, oma erialalt maamõõtja" ja oma kuulutamise põhjusena viitas Ap 4:19–20 ja 5:29-42. Virumaal maamõõtja kutse omandanud 41-aastane Schwan saabus Saaremaale talude päriseksostmise laine hakul. Ta asus korterisse Mustjala kihelkonna Võhma külas. Selles piirkonnas elas 800 inimest ja asus vennastekoguduse Lauri palvemaja. Seal Schwan pühapäeviti ka kuulutas. Hesse sõnul oli Schwani tervitatud ka Mustjala kihelkonna ülejäänud kolmes hernhuutlaste palvemajas ja temast teati kõigis Saaremaa 20 palvemajas.
Ta seletas maarahvale eesti keeles baptistide usutunnistust ja pidas vaimulikke koosolekuid.
Kes oli Lorenz Johannes Schwan? Riho Saard ja Jaanus Plaat on teda nimetanud "eesti [teadaolevalt esimeseks] baptistiks" ja "eestlasest baptistiks". Schwani maarahva seast pärinemise kohta siiski tõendeid leida ei õnnestunud, küll oli aga tema ema – Järvamaa Anna kihelkonna köstri Johann Martini tütar Catharina Schwan – saksastunud eestlane. Kuivõrd rahvus polnud tol ajal veel samas tähenduses kui praegu, on isegi olulisem, et tegu oli haritlase seisuses sündinud mehega. Just seisus ja sugulased avasid võimalusi. Kooliõpetaja Jacob Heinrich Schwani pere kolis Rakverest viis aastat peale Lorenz Johannese sündi Viru-Jaagupisse, kus vajati köstrit. Kui poiss oli 10-aastane koliti ajutiselt Tartusse, kus isa noorem vend Michael Gerhard Schwan oli kreiskooli juhataja. Köstripere vanemad lapsed said hea hariduse just tänu vene teenistusaadli tabelis kõrgele astmele tõusnud onule. Tartus saadi olla üheksa aastat. Onu ootamatu surm 1841. a lõpus sundis köstripere järgmisel kevadel Viru-Jaagupisse tagasi pöörduma. Lorenz Johannes oli oma haridustee Tartus aga lõpetanud ja asus esialgu pidama koolmeistri ametit Järva-Jaanis. Kui 1850. a lõpus algas talude päriseksostmine Järvamaal, sooritas ta maamõõtja eksami. Ta tutvus Vahu poolmõisa omaniku õe Amalie Christine Martinseniga ja nad laulatati 1858. a Olevistes.
Just nendel aastatel jõudsid Vene impeeriumi piiridesse esimesed kohalikku päritolu baptistid. Esimeseks on traditsiooniliselt peetud 1855. a Memelis (tänapäeval Klaipeda) ristitud Liepāja laevapuusseppa Jakobsohni. Põhiliselt baltisaksa taustaga ristitute arvu kasvades hakkas Memeli baptistikoguduse vanem F. Niemetz käima Kuramaa kubermangus koosolekuid pidamas, millele oli peagi järgnenud tagakiusamine võimude poolt. Balti kubermangude baptismiliikumise dokumenteeritud algus on 1861. a, kui Liepājas on ristitud Susanne Johansohn, kes kanti esimesena Liepāja baptistikoguduse nimekirja. Schwan on baptistiks saanud ajavahemikus 1862-64. Peale 1861. a lõpus toimunud tütre ristimist Olevistes, kiriku registrid sellest perekonnast vaikivad. Kas toimus baptistidega liitumine Hamburgis, Memelis või kusagil mujal, pole õnnestunud veel välja selgitada. Oma eesnimedest kasutas ta just sel perioodil vaid teist – Johannes, jättes kõrvale mittepiibelliku Lorenzi. Schwan kasutas dispuutidel luteri pastoritega Onckeni poolt koostatud baptistide usutunnistust "Glaubenbekenntnis..." ja oli ilmselt tuttav ka uuema baptistliku teoloogiaga. Tema kuulutamise aluseks olid Onckeni ja Niemetzi poolt 1864. a Peterburgis siseministeeriumis saavutatud kokkulepe, et Vene impeeriumis võib kasutada baptistide hümnide kogumikku "Glaubenstimme" ja isegi keiserlik ukaas 1864. a suvest, nagu ta oma kirjas Mustjala pastorile nimetab. Viimatinimetatud sallivuskirja alusel oli lubatud kuulutada oma usutunnistust pühapäeviti kella 10–12 oma ruumides. Schwanil oli selleks Võhma külas üüritud rehealune, mis mahutanud kuni 200 inimest.
Püsivaid baptistikogudusi Saaremaal siiski veel ei asutatud ja ilmselt suudeti tema tegevust kirikuvõimude poolt takistada. Vene impeeriumis legaliseeriti baptistide tegevus otseselt alles märtsist 1879 ja sedagi esialgu kuni 1884. a, mil algas uus tagakiusamiste laine. Ka Liepāja koguduse nimekirja kanti teine liige alles 1865. ja kolmas 1868. a, mis näitab baptistide marginaalsust omas ajas. Johannes Schwani ja tema perekonna edasine saatus tahab veel selgitamist, küll on aga selge, et tegemist oli tollases kontekstis esimese laine baptistiga. Tema kuulutamise jõulisus ületas uudisekünnise ja uus usutunnistus leidis vaagimist siinse kõige mõjukama teoloogilise ajakirja veergudel. Võimalik, et nendel aastatel tegutses Eesti- ja Liivimaal teisigi baptiste, kuid nendest jäänud jälg pole võrreldav sellega, mis jäi Johannes Schwanist. Tema kuulutustöö ei olnud samuti määratud kaduma, see suundus vennastekoguduste liikumisse.
