Aprill 2023 
Vanematekogu esimehe Joosep Tammo ettekanne vaimulike töötegijate päeval Nuutsakul 18. märtsil 2023.
Alustan Pühakirja tekstiga, mida Osvald Tärk kasutas Tallinna vabanemise 2. aastapäeval, 29. augustil 1943. aastal. Too Jumalale tänu ohvriks ja tasu ära Kõigekõrgemale oma tõotused. Ja hüüa mind appi ahastuse päeval, siis tahan ma sind sest välja kiskuda, ja sina pead mind austama (Ps 50:14j). Vend lisas loetule mõtte: „Sageli avaldub meie usuelu just selles, kuidas me mõtleme oma mälestustele.“ (Tärk, O. Raskete päevade rõõm. Allika, 2023, lk 88)
Täna püüan avada raskete mälestuste laegast. Minu ettekanne on puht praktiline ja toetub kahele päevaraamatule ning Pärnu I Baptistikoguduse kroonikale, mis peegeldavad koguduse elu Esimese ja Teise maailmasõja keerises.
Esimese sõja aega kirjeldab koguduse teine pastor (1910–1923) Hendrik Tuttar oma päevaraamatus aastatest 1914–1916. Teise sõja ajast kõnelevad õde Hilda Leppmets „Pärnu Baptisti Koguduse Kroonikas“ ja vend Andrei Jõgi oma päevikus. Nende fookuses on 1944. aasta sügis. (Artiklis on säilitatud nende käsikirjade kirjaviis.)
Sageli avaldub meie usuelu just selles, kuidas me mõtleme oma mälestustele.
H. Tuttari märkmeid Esimese maailmasõja ajast
14. juuli 1914
Jumal tänatud! Ta aitas õnnelikult ka mu naese ja lapse koju; just imede läbi. Missugust vaeva nad on pidanud teel kannatama. Rongid olid kõik põgenejatega ja sõjaväelistega täidetud ja nende päralt tihti ka kinni peatud. … Kõik on ärevel! Sõda ähvardab suureks minna. Paljud riigid on sõjasse juba kaasa kistud. Lehed toovad lõpmata uusi hirmutöösid, mida iseäranis sakslased teha. Issand vaigista ja rahusta Sa usklikude südamed!
26.–29. aug 1914
...aina korjatakse mehi ja hobuseid. Jumal teab, kuidas asjad lähevad. Temale on kõik teada, kuidas asjad lähevad. Temale on kõik teada, miks see nii peab olema. Katsun rahustada südant, enesel ja teistel.
30. aug 1914
Ikka ärevamaks need ilma asjad lähevad. Jumal teab, mis neist viimaks välja tuleb. Mu omaksedel ei ole tarvis minna sõjaväljale. Oleks vend Jüri (Mill) alles olnud, siis oleks tema pidanud nüüd esimene olema; ta on aga rahumaal. Tänu Issandale. Vend Goodwillmann kutsuti Tartu poole Elva Rahukohtusse, miks Kuikatsis kõneles?
19. sept 1914
Rahvas tahab isamaaline vaimustus väga võimust võtta. Imelik see on. Olen eneste rahvastki niihästi kõnedes, näiduseks noori – hoiatanud, et mitte mingisugune võõras tüli ei salliks südame-altaril Issanda ees. Muidu on kõik vaimustatud ja hinges vaenlaste peale täis. – Jumal, sa üksi tunned ilma kurjust. – Pahandused peavad käima, kuid häda sellele, kelle läbi pahandus tuleb, ütleb Issand. Täna nõudis pristav allkirja, et ma ei tohi väljaspool oma kogudust jutlustada. Allkirja, et see keeld on mulle tuttav.
22. sept 1914
Jakob Taats kutsuti sõjaväkke. Jumal on mind vaiksel viisil kannud.
24.–26. jaan 1915
Rudolf Remmel meil. Kaunis armsad tunnid olid meil. Rahvast käis rohkeste koos ja oleks peaaegu ärkamisi tulnud, oleks kauem peetud. Eks nood asjad ole Issanda käes.
7. veebr 1915
(väike ärkamine) USULE TULEB LEENI KIRCHFELD. Rahu leiavad Ernst Mill, Jakob Thomson, Woldemar Jantson, Adele ja Jaan Taets. Arnold Mitt otsib veel. Jumal õnnista oma kallist tööd!
28. veeb 1915
Möödaläinud päevad olin hoopis kottunt ära, käisin Valgas, Pukas, Aakres, Kuigatsis, Rõngus, Viljandis ja Mõisakülas. … Sain seal ja teal vendi ja õdesid näha, neid kinnitada ja mõndagi nendega läbirääkida.
7. apr 1915
Täna kutsuti mind jälle priistav Hahni ette. See küsis ja uuris meie asja, usupõhimõtteid ja koguduse hingede arvu ning elukohta. Tuli ka jutt ta küsimise peale kirjandusest … Tema arvas, et meile neid Saksamaalt saadetakse, nagu adventistidele. Kui ära seletasin, kuidas asi on, tegi enesele märkusi ja lasi mind minna. – Tihti on ta neid samu asju minult uurinud. Iseäranes seda, mis meie baptistid väeteenistuse kohta arvame ja mis seisukohta selles võtame? Olen temale ikka vastanud: Tänini oleme meie annud keisrile, mis keisri kohus ja Jumalale, mis Jumala kohus on. Sellega on mees mind rahule jätnud. Kuid saab näha, mis meie Issanda asjast tuleb, sest ajad ähvardavad kitsamaks ja kardetavamaks minna.
17. juuli 1915
Narvas keelas valitsus 1914. a maikuu ukaasi põhjal igale vennale, peale kinnitatud jutlustaja, kuulutamise hoopis ära…
Jagasin neile, kasarmus, uulitsal ja ärasõidul jaama ees vagunitesse väikeseid Matteuse, Markuse ja Luka evangeeliumid. 
10. aug 1915
Täna oli pühapäev. Ja niisugune suur muudatus minevase pühapäevaga võrreldes. Siis oli meil kogudusepüha; oli meid kaunis rohkeste koos. Oli võeraid ja omasid. Lähipõgenejatest olid meil mitmed vennad ja õed. Mõned palusid ja tänasid oma keeltel. Teised laulsid koos pärast jumalateenistust. Otsustasime veel, et järgmisel pühapäeval nagu täna, lätlased ise oleksid ende keskel meie kabelis Jumalateenistuseks kokku tulnud. – Aga kes oleks võinud arvata, et asi korraga muutus; ja mis moodi?
7.ndal tuli, s.o. möödal reedel hommiku kell 9–11 Saksa laevastik Pärnu alla ja hakkas meie patareidega äge suurtükkide ja granaatide võitlus. Olin just mereküla all misjonireisul, kui sattusin tuleliini. Kuid Issanda käsi hoidis, et ma mitte haavatud ega surma ei saanud. Jooksin koju ehmatanud perekonna keskele ja jäingi rahulikult ootama, kuni torm umbes 2–3 ajal päeval vaikis. Aga kuidas põgenes rahvas ja häbi on öelda, et meiegi omad mitmed perekonnad olid nagu peata ja nõuta. Mitmed kolisid kohe sama päev linnast ära, teised öösel või järgmisel päeval. Mõned sain ikka kinnitada ja paigale sundida. Täna oli üsna vähe rahvast kabelis. Siis meie omad laulsid ja mängisid rõõmsalt.
13. aug 1915
Täna oli rahvast kabelis juba üsna rohkeste. Elu hakkab vähehaaval endistele roobastele libisema. Annaks Issand! Siiski on rahvas ikka veel ära ja kõikuval alusel. Sest meie sõjaväe käsi ei käi mitte hästi. Rumeenia rajalt kuni Kuramaa rannani – taganeb meie vägi austerlaste ja sakslaste eest. Saab näha, mis sellest viimaks tuleb. Mis mõtleb Jumal meie suure, kuid pimeda ja tagurlisel, pudeval alusel oleva riigiga… Meil on küll hea keiser, kuid halb valitsus; sakslastel on hea valitsus ja kord – kuid halb keiser, kes oma rahva on sõjakaks kasvatanud ja nüüd ahnuse ja uhkuse pärast selle sõjakaks muutunud saksa rahva tulle viis, mis ähvardab rahva ära hävitada ja riigi hukatusse viia… Isegi saksa usklikud mehed olid tänini enda keisrit jumaldanud. Mul on ikka tõsine hirm olnud sealsete baptistide pärast.
10. sept 2015
Vene Evangeelsed Baptistid pandi hoopis kinni selle kuu hakul, nii Venemaal kui ka Soomes, nagu Soome lehed räägivad. Saab näha, millal tuleb kord meie kätte…
16. sept 2015
Esmaspäeval 14.-ndal läks jälle üle tuhande noore rahvast sõjaväkke. Jagasin neile, kasarmus, uulitsal ja ärasõidul jaama ees vagunitesse, väikeseid Matteuse, Markuse ja Luka evangeeliumid. Enamiste võtsid tänuga vastu, kuid paljud pilkasid siiski. Kui aga mõned täpsed sõnad ütlesin, võtsid häbelikult vastu. Issand, anna sa oma Vaimu läbi õnnistusi, kui nad neid lugema hakkavad. Ka meie vend Thomas Luterus sõitis samal päeval ära.
19. jaan 1916
Vene lehtedes on ühtelugu ähvardusi muuusuliste kohta, iseäranis aga baptistide üle, kes olla „Saksamaa tütar“, nagu Eesti lehed neid kordavad, saada nimelt otsekohe „Willemi“ käest abiraha ja Saksamaal peatavat leht sellega üleval jms.
13. märts 1916
Maris Rehepapp võetakse kogudusse ja tahab saada ristitud. Üks põhjuseid on see, et Tallinnas on kogudus kinni pandud. See asi tuli sellepärast iseäranes tähtsaks, kui teatasin, et Tallinna venadadel ja õdedel pole enam võimalust kogudusse tulla, ei vastu võtta ega ristida. Sest Tallinna Baptisti Kogudus pandi Palvepäeval kinni, sõjakestuse ajani, nagu neile öeldud. Ja nagu olen kuulnud, olla mõned vennad äraavamata kombel sõjast rääkinud.
21. apr 1916
Tulin eile Viljandist koju. Kastsin seal ühes veikeses jõekeses 4 hinge alla veehauda ja tulin siis ka kohe Pärnu poole teele. Kodused olid olnud vahepeal suures hirmus. Öösel, pühapäeva õhtul 18.-mal oli käinud Saksa Zepelin Pärnu ümbrusesse ja lahte pommisi loopimas, õnnetusi vähe, kahjud veikesed. Aga rahvast see kohutas ja ärritas Vene vägesid, kelle ohvitserid parajasti pallipidul olnud.
23. apr 1916
Täna olin siinse pristavi kantseleis, kus üks võõras ametnik Peterburist mind ülekuulas. Ja mispärast? – Saatsin mõne kuu eest inglise keelse kinnitatud kirja Ameerikasse, milles palusin sealseid vendi mulle raha saata. Kiri oli nähtavasti Peterburis lahti võetud, väärasti arusaadud ja tõlgitud, mis läbi minu üle hakati kahtlema. Uuris hoolega järele, kes olen ja mis ühendus mul on ameeriklaste ja sakslastega. Vastasin otsekohe ja näitasin, et mu kiri on valesti tõlgitud. Mees imestas ja kutsus priistav Koffri ligi, küsis kas asi tõesti nii on. See ei tunnud ju ka ingliskeelt, küsis ikkagi minult. Viimaks jäi ametnik uskuma, lõi käega ja lausus. Mine Domoi! – Mine koju! – Tulin koju süda sügavat tänu täis Issanda vastu, kes mind seekord läbi aitas.
Kokkuvõtlikud tähelepanekud:
• Pastor säilitab oma evangeelse innukuse, hoolimata sõjaaegsetest piirangutest.
• Ta püüab rahutut rahvast rahustada. Külastab liikmeid ja viib läbi hingehoidlikke vestlusi.
• Kogudus jätkab evangeelseid teenistusi.
• Noorte hulgas on ärkamist ehk „rahu leidmist“. On ristimisi ja kogudusega ühinemisi.
• Kuid on ka pihtimisi ja mitmed varjatud patud ujuvad pinnale.
• Läti põgenikele antakse võimalus omaette jumalateenistusteks.
• Korduvad väljakutsed kordniku juurde ja ülekuulamised.
Just noor vend Andrei oli see, kes järgneval pühapäeval uksed avas ja jumalateenistuse läbi viis.
Teise maailmasõja rinne liikus Pärnust üle 23. septembril 1944. 
Koguduse kroonikas kirjutab õde Hilda Leppmets selle aasta motoks: Katsu, et sa oma hingega pääsed! (1Ms 19:17). Uut aastat alustati lauluga: „Jeesus, meie eel käi sa eluteel!“ Tõesti Issand oli meie ligi! Mitte ainult sel uueaasta hommikul, vaid ka kogu aasta! Hoidis ja varjas meid sõja koleduste keskel. Lahing käis üle linna. Linn kannatas suuri purustusi. Palju maju põletati. Palvelast lendasid pommid üle, mis üsna ligidal lõhkesid ja purustasid, tapsid… Aga meie hoone seisis kui ime!
Olgu öeldud, et Saksa väed hakkasid linnast lahkuma juba nädal varem. Sild lasti õhku. Kasarmud ja staap süüdati põlema. Nõukogude väed (või inglased?) olid veel 23. septembril vahetult enne Pärnusse jõudmist linna pommitanud. Linna süda põles maha.
10. sept 1944 (kogudus pühitses 60. aastapäeva).
Laulis Saalemi koguduse koor. Jumala õnnistus oli ligi. Eriti neil raskeil sõjapäevil tundus, et Jumal on eriti ligi, võiks nagu käega katsuda… Südamed olid hellad ja avarad.
Säilinud on ka Andrei Jõgi päevaraamat, milles ta kirjeldab punavägede sissetulekut. Ta käis veel viimasel hetkel Kilingi-Nõmmes sugulasi vaatamas ja jäi isegi sõjaväekolonni vahele, kuid pääses siiski eluga. Kuna teised vennad, sealhulgas ka Mihkel Raide, olid perega maal sõjapaos, siis oli just noor vend Andrei see, kes järgneval pühapäeval uksed avas ja jumalateenistuse läbi viis. Õnneks oli palvemaja terve, vaid osa aknaklaase olid purunenud.
Hilda Leppmets võtab aasta kokku: Aasta lõpetame siiski kurbadena! Tunneme suurt puudust oma armastatud koguduse vanemast v. Orest Saarest! Palume kõik, et Jumal teda ka kaugel võõrsil õnnistaks ja hoiaks! Vend Mihkel Raide asendab koguduse vanemat, kuni uue valimisteni. Tänu Jumalale selle venna eest. On mees, kelle sarnast vist küll teist enam ei leita. Alati valmis abiks ja toeks kõigile, kellel abi vaja…
Orest Saar peidab põgenemisel koguduse protokolliraamatud ja nimekirjad kuhugi ära. Ja neid pole tänini leitud. Alul arvati, et need võisid Kihnu jääda. Hiljem on kahtlustatud ühe koguduse venna maja, mis on ammu võõraste käes. Seni pole midagi leitud.
1946. a. märtsi kuu viimastel päevadel pani oma reisikepi maha ja läks viimsele puhkusele palju rännanud vend HENDRIK TUTTAR (Tallinnas). Üks meie endine koguduse vanem vend J. Milli väimees. Maeti Pärnu Alevi kalmistule v. Milli kõrvale.
Kokkuvõtlikud tähelepanekud:
• Palvela hoone säilimine on tähtis.
• Dokumentide hoidmine ja asukoht tuleks enne kokku leppida, et ühe inimese põgenemisel või hukkumisel oleks teada, kus need asuvad.
• Oluline on ka, kes pastori äraolekul viib läbi jumalateenistusi.
• Oleks soovitav, et iga koguduse töötegija mõtleks oma tegevuskava läbi ka kõige raskema kriisi jaoks, milleks on sõda.
• Kuid üle kõige usaldagem oma Issandat, kes käib meie eel! Täitku tema rahu ja tarkus meid nii headel kui kurjadel aegadel!
