9/2008 Jaan Bärenson, Oleviste kogudus
Liidu suvefestivali raames korraldatud ajalookonverents tutvustas meie vendluse mitmetahulist pärandit. Selle toimumine Hiiumaal andis ka oma värvi.
Varasematel puhkudel oleme tähelepanu pööranud koguduste ja liikumiste tekkele sageli siis, kui on mingi ümmargune tähtpäev. See on ehk nii mõneski tekitanud arvamuse, et ajalugu on ainult pidupäevade osa. Lõppenud suvefestival andis võimaluse mõista, et ajalugu ja pärand on üks osa meie igapäevasest elust.
Vabakoguduslikud äratusliikumised on tegutsenud Eestimaal enam kui sajand. Igaüks neist on andnud oma osa. See pikk aeg on andnud võimaluse näha erinevate liikumiste ühisjooni ja vastuolud ehk ei paista enam nii olulised.
.Esimese ettekandja, Palade Priikoguduse pastor Enn Veevo, teemaks oli: „Priikogudused – eraldumine ja ühinemine". Selle kokkuvõte ilmus ajakirja eelmises numbris.
Teisena kõneles Pärnu Muuseumi direktor Aldur Vunk, kes oli oma etteaste pealkirjastanud „Providence – Pernau". See esitas väga huvitava jutustuse, kuidas baptism jõudis Pärnu. Aga võimaldagem nüüd jutustajal endal oma lugu rääkida.
Pärnu I baptistikoguduse esimesel pitseril on kujutatud karikat, risti ja ankrut. Sama sümboolikat on kasutatud teisteski kogudustes. Kuivõrd risti ja karika tähendust on lihtne seletada huvitas mind eriti just ankru tähendus. See viis Mandri-Euroopa baptistide allikateni Uues Ilmas, täpsemalt Providence'ist alguse saanud kolooniani, kus tänini on osariigi vapiks ankur ja kiri "Lootus (Hope)", mis pidi meenutama Jumala kinnitust neile, kes on rutanud "kinni haarama antud lootusest, mis on meile nagu hinge ankur, kindel ja kinnitatud" (Hb 6:18-19).
1609. aastal inglise vabakogudusliikumisest Amsterdamis mennoniitide mõjul esimesteks baptistikoguduseks kasvanud grupil oli järgijaid nii Inglismaal (kus nad jäid siiski vaid oma saarel kasvanud liikumiseks) kui ka hoopis suuremaks kujunenud misjonipõllul ookeani taga Uus-Inglismaal, täpsemalt Plymouthi kolooniast alguse saanud asustusalal. 1636. aastal saadeti endine anglikaani preester Roger Williams Massachusettsist tema liiga uudsete ja printsipiaalsete religioossete veendumuste pärast välja ja ta liikus lõuna poole teise suurde jõesuudmesse, kus ostis maad narragansettide pealikult. Koos talle järgnenutega rajas ta "kaheteistkümne sõbraliku naabri" koloonia, kus hooliti headest suhetest indiaanlastega. Koloonia nimeks sai Providence ehk ettehooldus, sest Williams oli kindel, et tema ja kaaslased juhatas sellesse paika Jumal. 1639. aastal alustati seal juba kaks baptistide kogudust, esimesed Ameerika mandril.
Teise baptistikoguduse juht John Clarke veetis üle kümne aasta Inglismaal, et taotleda kolooniale põhiseadust ja tutvus inglise baptistide uuemate suundumistega. Lõpuks saavutas ta koloonia täieliku usuvabadusega põhiseaduse kinnitamise Charles II poolt 1663. aastal. Koloonia baasil tekkis ka Põhja-Ameerika 6-põhimõtte baptistide liit, mille sümboliks on tänini ankur.
Lõppenud suvefestival andis võimaluse mõista, et ajalugu ja pärand on üks osa meie igapäevasest elust.
1764. aastal asutati Providence'is esimene religioosset vabadust järgiv kolledž Uus-Inglismaal. Baptistide rõhuv enamus nii esindajate kojas kui akadeemilises nõukogus hoidis koolist eemal teoloogilist sektantlust ja kaitses akadeemilist vabadust. Just selle ülikooli kasvandikul (hiljem kooli viies president) Barnas Searsil oli suur osa ka Mandri-Euroopa baptistide ajaloos. Kui Sears valiti piibliteoloogia professoriks Hamiltoni kirjanduse ja teoloogia instituudis, pidi ta minema ennast täiendama Euroopasse. 1833–35 tegi ta seda Prantsusmaal ja Saksa Liidus. End Halle ülikoolis täiendades läks ta 1833. aasta sügisel Hamburgi vabalinna, kus kohtus kaupmees Johann Gerhard Onckeniga, kellest sai Saksa ja teiste Mandri-Euroopa maade "apostel". Oncken on ristinud ka esimese Liivimaa ja Eestimaa kubermangudest teadaoleva baptisti, Lorenz Johannes Schwani, kes 1865. aastal Saaremaal jutlustama ja baptistide usutunnistust kuulutama asus. Oncken ja Preisimaa esimese baptistikoguduse rajaja Gottfried Wilhelm Lehmann on need, kelle äratusel said baptistideks 1880. aastatel Liivimaal ja Eestimaal kogudusi seadma kutsutud Julius Herrmann ja Adam Reinhold Schiewe. Nii on Providence'i ankru lugu ühtlasi ka baptismi Eestisse jõudmise lugu.
Viimane kõneleja, KUSi rektor Toivo Pilli, oli oma ettekande pealkirjastanud:
„Andres Tetermannist ja "Armsast Wennast"". Tetermanni elu lühiülevaates tuli esile tema mitmekülgne tegevus muusiku, pastori ja kirjanikuna. Edasi tutvustas Pilli Tetermanni poolt välja antud ringkirja "Armas Wend". Suurem osa konverentsil osalejatest ei olnud sellenimelisest väljaandest midagi kuulnud. Ettekandja arvates tingisid Eesti varajase baptismi kasv ja areng vajaduse tegevust organiseerida.
"Oli tarvis kirjalikku teksti, mis püsiks kauem kui kogudusi külastanud jutlustajate suulised kõned". Ringkirjast on säilinud ainult 1897. aasta nr 3, mis asub KUSi arhiivis Tartus. „Armas Wend" liikus kogudusest kogudusse ja võibolla kirjutati teda ka ümber. See ringkiri aitas käepäraste ja odavate vahenditega tugevdada koguduste kokkukuuluvust.
Ettekandja lõpetas: "Andres Tetermann oli mees, kes tõusis kõrgemale oma saatusest ja kes aitab meil tõlgendada, mida tähendab vaimulik töö ja Kristuse järgimine. "Armas Wend" on teadaolevalt esimene "ajakiri", mida eesti baptistid "välja andsid". See tagasihoidlik katse sillutas teed hoopis väärikamale "Teekäijale"."
Konverentsi väga erineva temaatikaga ettekandeid ühendas meie ühine ajalugu – ärkamise aja lood.
