2/2010 Aare Tamm, Ridala baptistikoguduse pastor
24. veebruaril tähistame Eesti iseseisvuse kehtestamise 92. aastapäeva. See on meie kodumaa üks tähelepanuväärsemaid tähtpäevi. Meie kohus on meenutada möödunut. Üldtunnustatud tõetera ütleb: kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta! Usurahvana oleme just tuleviku inimesed. Seepärast meenutame tänutundes möödunut Jumala ees. Sest midagi pole juhtunud ilma Jumala teadmata ja loata. Kasuks tuleb aga kõik, kui me Jumalat armastame.
Piibel ütleb, et „Tema (Jumal) on teinud ühestainsast terve inimkonna elama kogu ilmamaa peal ning on neile seadnud ettemääratud ajad ja nende asukohtade piirid." (Ap 17:26)
Jumal on ka meie rahvale kinkinud need kaks suurt väärtust – ettemääratud ajad ja asukohtade piirid. Meile on seatud aeg. See liigub edasi. Liigub Jumalast seatud lõpumärgi poole. Kell käib, kuid numbrilauda ja seierite seisu näeb ainult Jumal. Piibliraamat annab suuna ja ülesanded, mida Jumal meilt selles ajas ootab. Meie kohuseks on neid Jumala ootusi hoolsasti täita. Seda enam, et me ei tea, kui palju meil veel aega on.
Nii nagu meie kellal täitub mõni ajalõik, nii täitus ka meie rahva võimalusteaja üks ajalõik 92 aastat tagasi. Meie ajaarvamise järgi oli siis 1918. aasta. Keset väga keerulisi sündmusi I Maailmasõjast räsitud maailmas avas Jumal meile vabaduse ukse. Suurel Venemaal vaheldus ühe aastaga mitu valitsejat. Keiser Nikolai II oli 1917. aastal sunnitud võimust loobuma. Ajutise valitsuse eesotsas olid teineteise järel Georgi Lvov ja Aleksander Kerenski ja peale oktoobrirevolutsiooni juba Vladimir Uljanov „Lenin". Just keset seda naabrite segadust kuulutas eesti rahvas oma kodumaal kogu maailmale – meie tahame olla iseseisev riik! Tahame ise määrata oma aja kasutamist. Samas võtta ka täieliku vastutuse Jumalalt ettemääratud aja kasutamiseks.
23. veebruaril 1918 kell 20.00 luges Pärnus Hugo Kuusner „Endla" maja rõdult ette „Manifesti kõigile Eestimaa rahvastele". 24. veebruaril 1918 avaldas Eesti Maapäeva Vanemate Nõukogu sama manifesti Tallinnas. Sellega kuulutati Eestimaa tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides iseseisvaks demokraatlikuks vabariigiks.
Teine pool meie loetud tekstist rääkis Jumala määratud „asukohtade piiridest". Ja see määramine on olnud eestlastele võrratu. Eestimaa on tõesti imeline paik Läänemere kaldal. Kaunis oma talvise karge pakase ja erkvalge lumevaibaga. Kaunis ka oma suveroheluse ja sinetavate vetega. Viljakandvate põldude ja rikkaliku metsaga. Meie kodumaa. Suur tänu Jumalale selle eest! Samas tähendab Jumala kingitus ka seda, et see imekaunis maa on eesti rahva oma. Maa on antud meile, et me seda hariksime ja hoiaksime. See on meile Jumala poolt määratud. Meie vastutame selle eest. Eestimaa, meie üks ja ainus. Meie kodumaa.
Jumalik asukoha piiride määramine on olnud eestlastele võrratu – meie kodumaa on tõesti imekaunis paik Läänemere kaldal!
Juba meie maa vabaduse koidikul tuli asuda seda kaitsma. 28. novembril 1918 algas Narva all Eesti Vabadussõda. Bolševistlik Venemaa tungis Eestile kallale. Ma ei hakka ümber jutustama meie väikese rahva suurt sõda. See oli Taaveti võitlus Koljatiga. Bolševike Koljatile astusid vastu alguses peamiselt kaitseliitlased ja koolipoisid. Kuid see oli algus. Edasi sai Vabadussõjast kogu rahva sõda vallutaja vastu. Tahan siinjuures osutada huvitavale paralleelile. Meie Eesti ja Iisraeli, Taaveti kodumaa, vabadussõdade vahel. Eesti Vabadussõda kestis 431 päeva (28.11.1918–02.02.1920). Iisraeli vabadussõda 432 päeva (15.05.1948–20.07.1949). Bolševike väed peatati 35 km enne pealinn Tallinna. Iisrael peatas vaenuväed 32 km enne pealinn Tel Avivi. Ka inimjõu kaotused on mingil määral võrreldavad. Eesti kaotas 5000 langenut ja 12000 haavatut, Iisrael 6000 langenut ja 15000 haavatut. Mõlemad nimetatud riigid võitlesid kordades suurema väe vastu. Nii nagu vanal ajal – väike Taavet võitis suure Koljati. „Kui Jumal on meie poolt, kes võib olla meie vastu?" (Rm 8:31)
Jumal on meile „seadnud ettemääratud ajad" ja meie „asukohtade piirid". Selles ettemääratuses on Jumal andnud meile kohustuse tema teenimiseks. Teenimiseks nii nagu see Uues Testamendis Jeesuse õpetusest välja paistab.
Keegi saksa vend ütles kord oma jutluses väga kujukalt, et Jumala teenimiseks on kolm tähtsat „g" tähega mõistet: ganz, gern ja gleich. Jumalale kuulub täiesti kõik (ganz). Nii meie ise kui meie kallis Maarjamaa. Jumal armastab rõõmsat andjat ja seda, kes kõike teeb otsekui Issandale. Seega teenib teda meelsasti (gern). Ja kõik, mis Issandale anda või teha, seda tuleb teha kohe (gleich). Selliselt kasutame kõige paremini endile ettemääratud aega ja hoiame Jumala abiga oma asukohtade piirid puutumata.
Õnnistatud tähtpäeva teile, mu kallid kaasmaalased, õed ja vennad Kristuses!
7_Kohila promenaad, Foto Argo Luik: Eestimaa lumerohke talve täisilu tuli tänavu kõikjal esile.
