12/2008 Kärt Einlo, Vormsi kogudus
Vormsi saar oma vaikuse, merekohina ja salapäraste metsadega elab pealtnäha kõigest puutumatut, kohati isegi eluvõõrast elu. Suured laenusummad, inkassofirmad, poodlemine ja kiirustamine pole siin teema. Isegi kinnisvara hinnad püsivad paari aasta tagusel tasemel. Vormsi ujuks nagu vastuvoolu.
Siia on eksootiline sõita puhkama, võtta korraks aeg maha, et siis järgmine hetk tavapärasesse oravarattasse tagasi astuda. Aga pikemalt peatuda, loobuda kiirest elutempost, korterist kesklinnas ning krediitkaartidest? Ei, kindlasti mitte! Maaelu pole linnainimese jaoks.
Teisitimõtlemine ja -tegutsemine ei ole kunagi populaarsed. Ometi on sellel määrav tähendus väga paljude eludele. See on sisemise ärkamise – väärtuste taasleidmise eelduseks.
Läbi ajaloo on Vormsi elanud teistsugust elu
Legend räägib Islandi viikingist Ormist, kelle nime järgi olevat Vormsi oma nime saanud. Alates 13. sajandist on saar olnud koduks rannarootslastele. Seda saart on valitsenud kuninganna Kristiina suur soosik ja diplomaat Hollandis ja Prantsusmaal Magnus Gabriel De la Gardie ja Rootsi sõjahärra Stakelberg. Vormsi rootsi verd talupojad pole kunagi kaotanud vabadust. Nende valduses on alati olnud nn kuninga priiusekirjad.
Pöördepunkt saare elus
1873. aastal saabus Vormsile Rootsi Evangeelse Alliansi misjonär Lars Johan Österblom. Efraim Taal kirjeldab oma raamatus „Vormsi ärkamine" tolleaegset elu: „ Inimesed elasid hurtsikutes. Majadel polnud korstnaid. Kohalikku elu iseloomustas joomine ja kaklused viina pärast."
Österblomi tegevuse tulemusel algas saarel vaimulik ärkamine nii rootslaste kui eestlaste seas, millel oli suur mõju ka kohalikule elule laiemalt. Rajati esimene kool, suitsutaredest said suurte akendega elamud. Kõrtside asemele kerkisid palvemajad. Ärkamine levis Läänemaale ja sealt edasi Tallinna ning Pärnu. Nii sai Vormsi saarest Eesti vabakogudusliku liikumise üks lähtekohti.
Vaimuliku ärkamisega lõppes varastamine Suuremõisas ning suhtumine talupoegadesse muutus.
Rannarootslaste ligi 700aastase asustuse ajalugu katkes 1943-1944, kui põgeneti Rootsi. Teise maailmasõja eel elas Vormsil rohkem kui 2500 inimest.
Ärkamise lapselaps
Lasse Lindström on sündinud Vormsil Smes talus. Tema pere põgenes Teise maailmasõja ajal Rootsi. Täna asub ta kodu Stockholmi lähedal. Vormsi rannarootsi päritolu on andnud Lassele kaasa pärandi kogu eluks. Vormsi vaimuliku ärkamise lapselaps Lasse Lindström meenutab:
„Olen kasvanud usklikus kodus. Isa oli tegev Rälby palvemajas. Ta sündis 1896. Smes talus. 19aastasena pidi ta tsaari sõjaväkke minema. Ta teenis Kesk-Soomes, mis siis kuulus veel Venemaa alla. Sealt saatis ta jõuluks emale kingituseks pildi – vaata, milline uhke poeg sul on. Siis tuli Eesti Vabadussõda, kus ta võitles kaks aastat. Kui ta tagasi tuli, ehitas purjelaeva, mille kapten ta pikka aega oli. 1944. aastal põgeneti Rootsi.
Üldiselt teati Vormsil vähe, mis maailmas toimus. Õnneks mu isa sõitis merd ja tõi kaasa Rootsist ja Soomest ajalehti.
Lapsepõlve talved olid külmad. Kui meri oli külmunud ja tuul mere poolt, siis tuli hiigla palju lund. Lumehang meie sauna ja maja vahel oli neli meetrit kõrge. Tegime sealt tunneli läbi. Jõulud olid üks rahulik aega. Umbes paar nädalalt enne seda tehti korjandus neile, kes olid vaesemad. Neile koguti toitu ning lastele küpsetati pannkooke. Isa tõi metsast kuuse ja ema tegi saunas suitsutatud odravorsti sealihaga. Peale saunas käimist riputati vorstid kerisele. Jõuluõhtul läksime palvemajja."
Mälestused misjonär Österblomist
„Iga kord, kui saksa parunid tegid midagi, mis oli priiusekirjadega vastuolus, põgenesid talupojad Rootsi, et tuua kuninga käest uuesti kinnitus vabadusele. Parun aga ei vastanud talupoegade soovidele enne, kui Österblom tuli saarele. Vaimuliku ärkamisega lõppes varastamine Suuremõisas ning tema suhtumine talupoegadesse muutus. Igas talus, eriti pühade ajal, räägiti Österblomi tegevusest," meenutab Lasse.
Lasse ainulaadne leiutis
„Mul on olnud huvitav elukutse. Töötasin Rootsi sõjaväetööstuse heaks. Iga kord kui seal tekkis probleem, helistati mulle ja küsiti, kas olen huvitatud lahenduse väljatöötamises kaasa aitama. Muidugi olin. Kord tuli ühe suure tööstuse juhataja minu juurde koju ja pakkus tööd. Minu ülesanne oli välja mõelda, kuidas luua satelliidiantennide vahel ühendus nii, et tagada selle kiirus. Spetsialistid olid neli aastat järjest töötanud ega osanud probleemi lahendada. Ühel öösel ärkasin kell 2 ja nägin vaimusilmas kolmedimensioonilistelt, kuidas seda lahendada. Tõusin üles ja panin selle köögis paberile. Läksin tööle ja näitasin direktorile. Ta ei saanud aru ja ütles, et ma ehitagu prototüüp. Tegin seda ja proovisime ja see töötas. Siis ütles direktor, et see pole võimalik. Nemad on katsunud seda lahendada neli aastat järjest ja sina teed selle kolme kuuga. Siin peab midagi valesti olema. Vihastasin, võtsin oma mütsi ja läksin ning ütlesin, et nõuan vaid patendi õigusi sellele. Kolm aastat võitlesin selle suurfirmaga patendi pärast. Hiljem tuli direktor minu juurde ja ütles, et on selle firmaga lõpetanud ja avab Šveitsis uue ettevõtte. Ta kutsus mind oma kontori juhatajaks. Mina ei soovinud, sest siis kui oli aeg, ei uskunud tema minusse, nüüd ei usaldanud mina. 13 aastat hiljem kirjeldas üks professor Toronto Ülikoolis sedasama satelliidiantennide ühendamise skeemi, mille olin kunagi välja töötanud. Mõni aasta tagasi tahtsin idee maha müüa Saabile. Nad tegid taustauuringu ja leidsid, et NASA oli selle idee juba endale võtnud ning salajaseks kuulutanud."
Ühel öösel ärkaisn kell 2 ja nägin vaimusilmas kolmedimensiooniliselt, kuidas seda lahendada.
Ajatu väärtus
Lõpetuseks ütleb ärkamise lapselaps Lasse Lindström, et oluline on osata oma kiires elus aeg maha võtta ja ka tagasi vaadata: „Meie asi on üksteist aidata. See rõõm, mis inimene tunneb, kui ta aitab oma naabrit, on parem kui kõik varandus maailmas."
Lasse Lindströmi intervjueeris Margus Einlo
