02/2011 Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli baptistikoguduse pastor
127 aastat Eesti baptismi
"Rohkem kui minevik huvitab mind tulevik, sest ma kavatsen selles elada." (Albert Einstein) Keegi on öelnud, et ajaloolased on minevikku vaatavad prohvetid. Pühakiri kutsub meid minevikku tähele panema, et meenutada Jumala suuri tegusid. Möödanikust leiame me nii hoiatavaid sündmusi kui ka julgustavat elutarkust. "Meenuta muistseid päevi, pane tähele aastaid põlvest põlve! Küsi oma isalt, et ta jutustaks sulle, oma vanadelt, et nad räägiksid sulle!" (5Ms 32:7)
Meil tuleb kõndida mineviku ja tuleviku- vahelisel sillal. Me ei oleks siin ja selliseid, kui poleks olnud 2000 aastat kirikulugu, usuliste ärkamiste kännumurdjaid ja ustavaid vaimuliku teatepulga edasiandjaid. Kuid me poleks ka siis siin, kui meie Õnnistegija Jeesuse Kristuse tõotused meid ei tiivustaks tulevikku vaatama.
Eesti baptismi kujunemisest
Neil päevil tähistame me Eesti baptistmi 127. aastapäeva. Kuid meil on põhjust tähistada ka 146 aastat siinse baptistliku kuulutuse algusest. Nimelt kuulutas aastal 1865 vend Johannes Schwan Saaremaal vennastekoguduse palvelates esmakordselt selgelt baptistlikku õpetust. Ta oli ristitud usuristimisega ja kui kohalik luteri kiriku õpetaja päris aru tema usuliste veendumuste kohta, esitas ta baptistliku usutunnistuse alused, mis olid baptistide poolt omaks võetud nii Hamburgis kui Peterburis. Kahjuks ei tea me J. Schwani edasisest saatusest midagi enamat.
Pinnase baptistlike koguduste tekkeks ja levikuks lõi alles Läänemaa ärkamine. Esimesed uuestisündinute leivamurdmised peeti 1877. a Sutlepas ja Ridalas. Viimases toimusid ka usuristimised ja 1882. a sündis esialgu priikogudus. Riia Siioni Baptisti koguduses ristitud Mihkel Oidermannist kujunes Liivimaal koguduste organiseerija Pärnus ja Tartus. Tema motoks oli: "Lahkugu kõik, mina jään tõele truuks!" Doktor Aldur Vunk leiab, et M. Oidermanni isik ja töö Liivimaal on saanud teenimatult vähese tähelepanu osaliseks.
Peterburi baptistikoguduse jutlustaja Adam Reinhold Schiewe poolt 24. veebruaril 1884. a läbiviidud ristimine ning sellele järgnenud koguduse rajamine Haapsalus on saanud meile tavapäraseks baptismi algusaja daatumiks. Samal aastal sündisid Haapsalu, Tallinna ja Pärnu baptisti kogudused. Kaks aastat hiljem moodustub Kärdlas Haapsalu koguduse osakond. Sellega oli vabakoguduslik mõte ja praktika Liivi- ja Eestimaal jalad kindlalt maha saanud. Nagu näeme, on tegemist ligi paarikümneaastase protsessiga, millel on veel piisavalt uurimist väärivaid valgeid lehekülgi.
Alates 1884. a oli olemas neli kogudust ja kolm tähelepanuväärset juhti: August Johanson Haapsalus, Jüri Mill Pärnus ja Andres Tettermann Tallinnas. Kõik nad omandasid kohe saksa keele, et õppida usuteadust ja end täiendada. Nemad lõid kolme koguduse vahel liidu ja jäid ka aastateks uut osadust juhtima.
Töö muutis elujõuliseks selge piibellik alus ja Jumala vägi. Prohvetliku tähendusega on asjaolu, et uue liikumise sünnis osalesid erineva vaimulaadiga inimesed. 1920. a Teekäijas nr 6 eristab Karl Kaups kolme suuremat voolu: "Ühed, kes vaimset Jumala Sõna püüavad tähele panna, ja keda nimetatakse ka "usulasteks" – need on "vana korra pooldajad". Teised, "armu lapsed", püüavad rohkem tundmiste sisse tungida, et koosolekutel rõõmu tunda (priikogudus). Kolmandate eesmärk on Püha Vaimu ristimine ja elu "nelipühavaimus"".
Vaimulaadide erisus on algusest peale pannud küsima: Mis meid siis koos hoiab? Kolmteist aastat varem oli Jüri Mill Allika konverentsil öelnud: "Meie peame olema kui tsirkel, mille üks ots keskpaiga kinni peab ja teine ümber keerutab, Just selle viisi peal tuleb kõige ümarikum nõupõhi välja. Meie peame oma usupõhjast kinni hoidma, Jumala tõe välja laotama; aga sealjuures ka kõiki sallima ja arvestama, kes uuestisündinud on ... (Jumalasõna) tundmise puudus ei pea mitte uuestisünni armastust lõpetama." (Teekäija, okt 1907)
Kõigile oli kallis uuestisünd, usuristimine ja usklike koguduse mõte. Koguduste arv hakkas kiiresti kasvama. Eesti Vabariigi sünniajaks oli juba 38 kogudust. Peale selle oli hulk osakondi ja misjonipunkte. Eriline edu saatis Hiiumaa tööd, kus Peeter Kaupsi innuka tegevuse tagajärjel tekkis lühikese ajaga neli kogudust, milles oli kokku 900 liiget.
"Igal aastal peeti enne heinatööde algust konverentse. Kogunes kuni 200 inimest. Konverentsi saadikute arv määrati vastavalt koguduse suurusele. Kõige väiksem kogudus võis ikkagi saata kaks saadikut. Iga järgneva viiekümne liikme kohta oli lisa saadik. Konverentsid kestsid tavaliselt neljapäevast pühapäevani. Siin peeti läbirääkimisi piibellikes, vaimulikes ja organisatsioonilistes küsimustes. Arutati ka üksikkoguduste olukorda, määrati liidu kassast jutlustajatele toetusi. Õhtuti toimusid äratuskoosolekud. Pühapäeval peeti kaks jumalateenistust. Peale hommikuse jumalateenistuse toimus ka leivamurdmine."
Algusaegadel arutati konverentsidel ka mitmeid omapäraseid probleeme. Näiteks, kas naine võib palvetada ilma peakatteta? Kas usklik laevakapten võib vedada viinalaadungit? Küsimuse tõi esile asjaolu, et Suuremõisa krahvi laeva kapten oli usklik mees. Krahv pruulis viina ja laevad pidid seda linna vedama. Kas pühapäeval võib poes ostmas käia? Hiljem leiti, et sellised küsimused ja üksikasjad raiskavad asjatult aega. Uus põlvkond hakkas konverentse rohkem ette valmistama. Hakati arutama põhimõttelisemaid küsimusi. Töö võttis üha paremini organiseeritud kuju. Sellele aitas kaasa oma seminari loomine ja sellega kaasnev teoloogiline haritus.
Ühinemiskatsed teiste vabakirikutega
Need, kes olid Jeesuses Kristuses juurdunud, ei saanud eirata tema ülempreesterlikku palvet: "et kõik oleksid üks, nii nagu sina, Isa, minus ja mina sinus" (Jh 17:21). Priilased ja baptistid, kes olid põhimõtetelt teineteisele eriti lähedased, pidasid korduvalt ühinemisläbirääkimisi. Oli priikogudusi, kes astusid aja jooksul baptistiliitu (Ridala kogudus 1897, Mäevalla 1935).
23. mail 1934. a toimus Tallinnas Allika Baptistikoguduse ruumides alliansskomitee ja vabakirikute esindajate 14 osavõtjaga ühisnõupidamine, et kaaluda "seda suurt mõtet, et kas ei oleks aeg jõudnud Eestis, kus kõik tõsiusklikud uuestisünni alusel püsivad ringkonnad võiks astuda üksteisele ligemale, luues "Vabakoguduste Liidu"".
30ndate lõpul ühinesid nelipühilased riigi survel Evangeeliumi Kristlaste Vabakogudusega.
Tänase pilguga minevikku vaadates tundub, et peamiseks takistuseks kujunes noorte usuliikumiste püüd oma identiteeti tugevdada ja vahel ka liidrite isiklikud ambitsioonid.
Uued katsumused ja perspektiivid
Praktiline koostöö oli olemas, kuid puudus ajend ühinemiseks. See tulenes välistest asjaoludest. Teine maailmasõda lõi rahuliku arengu segamini. Suur hulk vendi ja õdesid põgenesid Läände. Eriti hõredaks jäid Saare-, Hiiu- ja Läänemaa koguduste read. Minu isa Albert Tammo ütles, et pärast seda, kui Salmistu rannast laev lahkus, oli Valkla kogudusest kolmandik läinud. 11 aastat pärast sõda oli Stockholmis 220-liikmeline baptistikogudus ja 150-liikmeline priilaste kogudus. Mitmed võimekad vennad jäid sõjaväljale või küüditati koos peredega Siberisse.
Moskvast hakkasid puhuma uued tuuled. Eesti vabakirikute tegevuse raamistikuks seati Nõukogude Liidus väljakujunenud reaalsused. 1920. a oli Nõukogude Liidus loodud nõrga ühendusena Evangeelsete Kristlaste ja Baptistide liit, mis 1944. a reorganiseeriti rangematel alustel (Vsesojuznõi Sovjet Evangelskih Christian Baptistov). Vene usklike seas tervitati Üleliidulise Nõukogu loomist "rõõmuga". Leiti, et see on Kristuse poolt antud ühtsuskäsule kohane areng.
Eesti vaimulike juhtide hinnangud toimuvale jäid esialgu reserveerituks, sest asjaajamise taga nähti riigi dirigeerivat kätt. Uute koostöövormide vaimulikust kasust hakati rääkima alles hiljem. Aastate jooksul püüeldi jumalateenistuste korra, hingehoiu ja dogmaatiliste seisukohtade ühtlustamise poole.
Eestis ilmestasid ühinemise hetke arvud:
Baptistid (1884) 75 kogudust ja 7500 liiget.
Evangeeliumi Kristlaste Vabakoguduste Liit (1905) – 16 kogudust + 12 nelipühi kogudust ja 3000 liiget.
Eesti Jeesuse Kristuse Evangeeliumi Usuühingute Liit ehk priilased (1882) 13 kogudust ja 2000 liiget.
Tegelikuks katsumuseks kujunes palvelate sulgemise ja erinevate koguduste ühinemise aeg. Aastad möödusid, usklike armastus jäi kindlaks ning Issand hoidis oma kogudust hoolimata välisest survest ja ateistlikust propagandast. Veelgi enam, Jumal kinkis ärkamisi ja sisemist kasvu.
Uus algus
Senise ühistöö järjepidevusel moodustati 9. detsembril 1989. a Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit. Tol hetkel oli Liidus 80 kogudust 5793 liikmega.
Kauaaegne vanempresbüter Robert Võsu ütles sellel puhul: „Seekordne konverents taotleb Eesti EKB Liidule iseseisva juriidilise isiku õigusi: õigust ise oma asju otsustada ja neid seaduslikult vormistada. Eesti vabakoguduste ühendamine 1945. aastal ei toimunud mitte niivõrd suurest üksmeelest ja armastusest, vaid valitsuse survel. Ent oleme 45 aastat koos elanud ja töötanud ning tõeliselt kokku kasvanud... Nüüd, iseseisva liidu loomisel võinuks tulla kõne alla endiste liitude taastamine, kuid see küsimus ei tõusnud üldse päevakorda. Eesti EKB Liidu asutavalt konverentsilt ei jäänud eemale ükski kogudus."
Nõustuma peaks dr Toivo Pilliga, kelle arvates nõukogude periood oli "sulatusahjuks vabakirikute ja Eesti EKB Liidu kui terviku kujunemisel". Kas baptistlik liikumine, mille järjekordset aastapäeva me peame, võitis või kaotas selles sulatusahjus? Oleneb, mis küljest vaadata. Kindlasti kadusid mitmed konfessionaalsed iseärasused. Tuli õppida arvestama ka teiste usuliste liikumiste nägemusega. Tuli enda jaoks selgeks teha, mis on oluline ja mis vähem oluline, mille pärast tasub võidelda ja mis on ajastule omane. Võimalik, et baptism konfessioonina kaotas, kuid Jumala riik ja evangeeliumi kuulutus kindlasti võitsid. Siingi kehtib põhimõte: "Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja" (Jh 12:24)
Isiklikke tähelepanekuid
Minu isa tuli usule Harju Baptistikoguduses, hiljem töötas ta kaasa Saaremaal Kaarma Baptistikoguduses ning pastorina Valkla Baptistkoguduses. Ema Selma Tammo tuli usule Kuressaare Metodisti Koguduses. Meie kodus ei räägitud kunagi teistest usulistest liikumistest midagi halba. Isa käis läbi vennaste koguduse vendadega. Meie kodu külastas aegajalt luteri kiriku pastor Harri Haamer. Nii oli endastmõistetav, et usule tulles suhtlesin minagi kõigi vendade ja õdedega, usutunnistusest sõltumatult. Mulle olid sama armsad vennad O. Tärk ja O. Olvik, A. Arder ja R. Võsu.
Meie põlvkonna noorte südames elas kõigi kristlaste ühtsuse tunne. Pole juhuslik, et minu noorukiea parim sõber oli Andres Põder, kes täna juhib peapiiskopina Eesti Evangeelset Luterlikku Kirikut. Samas oli selge, et osa erinevusi on väga suured ja kõigi kristlaste lõplik ühinemine maapeal pole realistlik. Samas oli selge, et meil on midagi kõigi kristlaste ühtsusest, mida ei saa jaotada. Ja me elasime ja töötasime selle ühistöö jagamatu nimel.
Täna kirjeldaksin ma seda pildiga Kristuse kannatusloost: „Kui sõdurid olid Jeesuse risti löönud, võtsid nad ta rõivad ja jagasid nelja ossa, igale sõdurile ühe osa. Nad võtsid ka särgi, särk oli aga õmblusteta, kootud ühes tükis ülalt alla. Nad ütlesid siis üksteisele: "Ärgem rebigem seda katki, vaid heitkem liisku, kellele see saab."" (Jh 19:23-24).
Vaadates meie koguduste liidu kujunemisloole, peame tõdema, et meie inimlikud erinevused ja ambitsioonid, isegi kui need lähtuvad kaunist ja võimsast minevikust, on samas osa ka Kristuse kannatusest. Me oleme, nagu rooma sõdurid Kristuse pärandit jaganud, kuid ometi on midagi, mida ei saa jagada. Kristuse aluskuub on jagamatu. See on meie kõigi ühine varandus.
Need on ajaloolised ja kogemuslikud põhjused, miks 1993. Aastal, EKB Liidu presidendiks valituna, kandis mind vaid üks mõte – säilitada vabaduse tingimustes liidu sisemine ühtsus ja samas ka erinevate vaimulike liikumiste parimad jooned – palvemeelsus, tasakaalustatud õpetus, sotsiaalselt tundlik, praktiline pühitsus ja misjonimeelsus. Nende eesmärkide saavutamiseks sõnastasin neli põhimõtet: EKB Liit on piibellik, koguduslik, pühitsuslik ja misjoni liikumine. Need väga üldised printsiibid võimaldasid vältida vaidlusi liidu siseste erinevate suundade vahel, samal ajal fokuseerides tegevuse kõige olulisemale.
EKB Liidu baptistkoguduste 110. aastapäeval ütlesin Haapsalu lossikirikus 16. juulil 1994. a peetud oikumeenilise jumalateenistuse kõnes: "Usun, et on saabunud aeg kõigil Kristuse jüngritel veelgi kindlamini seista õlg õla kõrval, sest ülesanded, mis seisavad kõigi Eesti kristlike kirikute ees on ühised! – Jeesus Kristus – elava Jumala Poeg, kellele oleme pühendanud oma elu ja teenistuse on üks ja ühine! – Palun andestust kõigilt naaberkirikutelt kõigi sõnade ja tegude eest, millega baptistidena oleme haavanud Jumala rahva ühtsust. – Ulatagem käed!" Sellele hommikule tagasi vaadates mõtlen, et oleks pidanud vabandama ka meie liidu erinevate liikumiste ees. See kahetsusavaldus ei näitaks meid võib-olla eriti heade baptistidena, küll aga paremate Jeesuse õpilastena.
Üleilmastumise ja kohalikustamise pingeväljas
Pärast Eesti astumist Euroopa Liitu elame üha avaramas ja tuulisemas vaimses keskkonnas. Kuidas sellele reageerida? Kuulus prantsuse moelooja Pierre Cardin on öelnud: "Ma ei ole kunagi moega kaasa jooksnud, ma lõin moe." See on Jeesusele Kristusele ustavatele õpilastele kohane ülesanne: luua tema tõotustest lähtudes uut igavikulist reaalsust.
Oma viimasel tööperioodil liidu presidendina sõnastasin kogudusi ühendavad põhiväärtused: me vajame Ehtsust, Elululähedust, Kristuse kesksust, Balansseeritud õpetust, Karismaatilisust ja Lihtsust (seejuures joondusin meie liidu pika nime lühendi EEKBKL esitähtedest).
Vaadates Eesti usklikkonna tulevikule leian, et kui me midagi veel täna mineviku kogemustest lähtudes tulevikku vaadates peaksime rõhutama, siis oleks see keskendumine olulisele:
Mineviku asemel tulevikule. "Parandage meelt, sest taevariik on lähedal!"
Kohalikule kogudusele ja sellest lähtuvale misjonitööle.
Hoonete ja struktuuride asemel inimestele.
Vaimulikule haridusele, mille tulemuseks ei tohiks olla ainult rohkem kutselisi kristlasi. Vaimuliku hariduse tõeliseks eesmärgiks on rohkem kutsumusega kristlasi.
Pühitsusele ja pühadusele. Jeesus Kristus ütleb: "Teie olete maa sool ja maailma valgus!" Jeesuse lähedusest ja tema sõnumi mõjust sündiv pühadus sisaldab alati isiklikult kõrge moraali kõrval halastavat ja andestavat hoiakut eksinute suhtes.
Eesti baptismi 127-aastane, aga tegelikult ehk 146-aastane lugu on Jumala armu ja inimliku nõtruse lugu. Kuid eelkõige on see osa Kristuse armastuse loost meie kõigiga. Mis saab tulevikust? Victor Hugo on öelnud: „Tulevikul on palju nimesid. Nõrkade jaoks on see saavutamatu, kartlike jaoks tundmatu, julgete jaoks võimalus."
Apostel Paulus kutsub meid üles: „Vennad, ma ei arva endast, et ma selle olen kätte saanud,ühte aga ma ütlen: „Ma unustan kõik, mis on taga, ja sirutun eesoleva poole, ma püüdlen sihtmärgi poole, Jumala üleva kutsumise võiduhinna poole Kristuses Jeesuses. Kes meist on täiuslikud, mõtelgem just samal viisil, ent kui te mõtlete midagi teisiti, küll Jumal ilmutab teile ka selle. Ometi, sealt, kuhu oleme jõudnud, astugem edasi sama rada!" (Fl 3:13-16).
