Konsiilist kasvasid tänased töötegijad

10/2011

Raul Järvlepp, Oleviste kogudus, KUSi lõpetaja 2011

Noor Indrek Luide läks 1973. aastal Oleviste pastori Oskar Olviku juurde tahtmisega teha midagi jumalariigi heaks ja oli grupp noori, kes olid valmis temaga kaasa tulema. Formeerus grupp, kes nimetas ennast Konsiiliks: Indrek Luide, Helari Puu, Enn Palmik, Jaan ja Mati Bärenson, Mart Rannut ning Joel Roos. Konsiil ei olnud Oleviste Koguduse ainuke noortegrupp, vaid ainult üks paljudest. Uurisin nende tegemisi oma Kõrgema Usuteadusliku Seminari lõputöös ja püüan lähemalt kirjeldada nende aastaid 1973-1981. Olen tänulik Jaan Bärensonile, kes lubas selleks oma arhiivimaterjale kasutada.

.

Konsiili tööd võib tinglikult jagada:

kevad-, sügis- ja jõuluõhtud;

väljasõitude ja väiksemate ürituste organiseerimine;

Effataa koosolekute järgsed kirikuruumide koristamised;

piibliõppe organiseerimine, kodugrupid ja nendes osalemine;

suviste üle-eestiliste laagrite korraldamine.

Kogudusesisesed tööd ja tegemised elavnevad

Piibliõpe Konsiilis oli oluline panus koguduse üldisele piibliõppele.

Kevad-, sügis- ja jõuluõhtud olid suuremahulised ettevõtmised, kus Konsiil oli endale ülesandeks seadnud kirikuruumide kaunistamise ning ettevalmistamise. Põhiline ideede autor oli E. Palmik. J. Bärenson meenutab, et need õhtud olid oma kindla kavaga. Sinna kutsuti tavaliselt osalema ja ettekandeid pidama veel meie vendluse vanemaid vendi. Olid paneeldiskussioonid, kus küsimustele vastasid nii vanemad, kui ka nooremad vennad. Need käsitlesid usku, Piiblit, erinevaid religioone ja kultuure. Koguduse noorte muusikagrupid osalesid oma erikavadega. Kuigi need olid suletud õhtud, leidus ikka neid, kes võtsid kaasa mõne sõbra, ja mitmed neist said usklikuks sealsamas.

konsiilistaap 75

Effataa ansambliga püüti olla seotud sellise praktilise meeskonnana, kes valmistas ette ja muretses helitehnikat ja prožektorid. Väga aktiivselt osaleti Oleviste ruumide koristamisel peale Effataa koosolekuid. Neile äratuskoosolekutele tuldi kaugelt Venemaalt ja Ukrainast ning kirikus söödi ja joodi kaasavõetud kraami. Alati tekkis sellest suurel hulgal igasugust sodi ja prahti, mida siis poole ööni koristati.

Konsiil ei olnud lihtsalt ainult ürituste organiseerija, vaid kandis vastutust ka vaimuliku kasvu eest. Piiblikooli juhiks noortele vendadele oli tol perioodil Peeter Roosimaa, kes tegi seda juba tol ajal talle omase põhjalikkusega. Sellel perioodil õpiti Piibel mitmete poolt praktiliselt pähe. Piibliõpe Konsiilis oli oluline panus koguduse üldisele piibliõppele.

Seoses Effataa ärkamisega hakkas rohkem inimesi usule tulema. Suured jumalateenistused ei olnud küllaldased omavaheliseks suhtlemiseks, ega ka osaduseks Jumalaga. 70-ndate aastate teisel poolel kujunes Oleviste koguduses välja vajadus jätkamiseks kodugruppidega. Ühed kodugrupid olid need, kes olid kasvanud pühapäevakoolist välja, nn sõpruskondade kodugrupid. Teine oli teadlikult organiseeritud osa, et haarata uusi noori kodugruppidesse, kus oleks usuline kasvamine ühises palves, Piibli uurimises ja osaduses.

Grupid käisid koos tavaliselt kellegi pool kodus. Koguduse tööplaan oli tihe ja selleks sobis ainult kolmapäev. Loomulikult võtsid neist kodugruppidest osa ka need vanemad, kelle juures parajasti oldi. Aga võis ka olla teisi noorteeast väljakasvanuid, kes tundsid lihtsalt osaduse vajadust. Oli veel ka neid, kes osalesid mitmes kodugrupis.

Vikipalu laagrid olid aasta oodatuimad sündmused

Esimene noortelaager toimus Rookülas 1973. aastal, järgmised aga juba Vikipalus. Laagrite läbiviimine oli suur ettevõtmine – tuli arvestada vähemalt paari- kuni kolmesaja osavõtjaga. Nende ettevalmistamiseks oli nn orggrupp Konsiili näol juba nädal aega varem laagriplatsil heina niitmas. Metskonnaga oli kokkulepe, et kui hein ära niidetakse, siis saab seal olla. Teine töö oli loomadele vihtade tegemine. Siin kattusid vastastikused huvid: metskond sai oma plaanid täis ja noored koha, kus laagrit pidada.

Esimene laager ei olnud siiski päriselt noorte korraldatud – planeerimisel osalesid ka Oleviste vanemad vennad. Kuna kogudus ei tohtinud ametlikult laagrit korraldada, siis esimene laager toimus „pulmapeo" nime all. Pulmapidu oli muidugi ka, aga sisuliselt oli see ikkagi kristliknoorte suur vabaõhu kokkusaamine. Esimese laagri motoks oli "Põledes süüta", mis jäi ka kõikide järgnevate aastate motoks. Hiljem, kui see laagrivärk võimuorganitele teatavaks sai, tekitas too loosung nendepoolset "erihuvi", nagu ka laagriliste kaelaräti roheline värvgi. Aga Jumal hoolitses selle eest, et see ainult huviks jäigi ja midagi tõsisemat ei juhtunud.

On säilinud märkmeid 1973. aasta laagri esimesest palvekoosolekust, mille lõpus paluti ühisel meelel põuasele ja kõrbenud maale vihma. Jumal kuulis palvet ja juba mõne tunni pärast saabus palvevastus. See oli midagi ülevat. Paduvihma tuli tublisti rohkem kui paluti ja loodeti. Peale õhtusööki toimus esimene lõkkeõhtu, kus igaüks võis teistega jagada, mis oli südamel öelda. J. Bärenson meenutab, et noortel oli suur pühendumus. Kui laagriaeg kätte tuli, siis selle korraldamine ja sellel osalemine oli neile kõige olulisem asi üldse.

Järgmine laager – Vikipalu 74 – peeti pulmaaastapäeva nime all ja oli juba täielikult noorte endi korraldatud. Seda aastat loebki Konsiil oma tegevuse alguseks. Viimane Konsiili poolt juhitud laager oli Vikipalu 81. Siis anti teatepulk üle järgmisele põlvkonnale, eesotsas Allar Kännuga.

Suureks mureks oli Konsiilile toidu varumine mitmesajale inimesele. Tollal oli ju kõigest puudu. Kauplustes ei jätkunud ka kõige lihtsamat leiba. Minu mäletamist mööda oli isegi mingil ajal mõningatele toiduainetele, nagu suhkur ja leib, kehtestatud ostu piirnorm. Võib ainult ette kujutada, kui palju leiba ja saia mitusada noort ära tarbisid. Leiba osteti Tallinnast, Kehrast ja käidi toomas ümberkaudsetest poodidest. Siis oli onu Priit (Rannut) oma "maanteemuhuga" (Zaporožets) abiks varustuse kohale viimisel. Sellegipoolest tuli seda kraami veel kuni kaks kilomeetrit seljas tassida. Transpordiga abistajaid oli veel teisigi. Ka igale laagrilisele anti juhtnöörid, mida kaasa võtta. Need olid siis: rõõmus tuju, Piibel, kirjutusvahend, nuga, kahvel, lusikas, kauss ja tass. Igaühel oli lisakohustuseks tuua ka purk moosi. Kui putru tehti, siis moos läks ühisesse kasutusse. Noored olid ju enamuses maiad.

Lõkkeõhtud kulmineerusid piibliviktoriini ja ööpalvega

Isiklikuks palveks oli päevaplaanis peale hommikusööki pooletunnine vaikne aeg, kus iga laagrisolija võis olla omaette koos Jumalaga, lugeda mõnda kirjakohta, mõtiskleda selle üle, palvetada. Igal noorel oli see muidugi erinev ja siin midagi otse ette ei antud. Edasi järgnes vaimulik osa Konsiili poolt valitud teemadel, mis tavaliselt lõppes viktoriiniga, mis täiendasid kuuldud sõnumit ja olid piibliõppe seisukohalt väga oodatud. Konsiil ise tavaliselt nendes ei osalenud. Sagedane üldvõitja oli Ülo Niinemägi, kes tundis Piiblit kõige paremini. Lõpptulemused näitasid, et kodugruppides toimunud piibliõpe oli vilja kandnud.

Laagri juurde kuulus ka ööpäevane lõke. Eriline tähendus oli lõkkel peale õhtusööki, kui selle ääres peeti vaimulikke ettekandeid, arutleti päevasündmuste üle, palvetati. Ettekandjaid oli aastate lõikes erinevaid. Sagedamini olid esinejaiks Priit Rannut, Rein Uuemõis, Oskar Olvik, Teedy Tüür jt.

R. Uuemõis kirjeldab Vikipalust ühte ööd: "Enne õhtusööki oli vaba aeg. Ja minul oli kindlasti ja võibolla mõnel teisel ka soov, et läheme siia telkide vahele, istume maha ja palume Jumalat. Kui ma ei eksi, siis oli mul südames lugeda Ilm 2:4-5. Lihtne armastus ei aita, aga peab olema väga tõsine ja kindel armastus. Ja siis me palvetasime ja see muutus kuidagi väga kütkestavaks. Me pidime selle ära lõpetama, sest õhtusöök tuli ja me pidime seal olema. Aga tekkis mõte, et kõik, kes tahavad, tulgu õhtul palvele. Seal oli üks heinaküün. Sõime ja läksime sinna. Tõenäoliselt kas mina või keegi teine jätkas seda juttu esimesest armastusest. Ja siis algas palve. See palve oli kuidagi nii võimas, Jumala kohalolu ilmne tunnetus. Kui jäime tugevalt enne südaööd palvesse, siis mina mäletan, et vaatasin esimest korda kella, kui oli viies hommikutund. Käisin ühe juurest teise juurde, panin käsi peale ja julgustasin. Ja kui ma siis ringi vaatasin, ma arvan, et ka esimest korda, siis mõni nuttis, mõni palvetas keeltega kõva häälega, mõni naeris ja tunda oli võimsat Jumala ligiolu. See oli nagu üks uus Jumala kutse, puudutus. Paljudele oli see kogu eluks. Me võime kõik inimlikult hästi korraldada, aga see on midagi rohkemat, kui korraga tuleb Jumal. Ta teeb sisuliselt täiesti ootamatult midagi, mis võib tunduda isegi hullusena. Aga mina olen püsinud selles 'hulluses' nüüd juba kümned ja kümned aastad".

Sport ja Piibel täiendasid teineteist

Kui vaadelda näiteks orienteerumismängude korraldamist, siis paneb imestama korraldajate leidlikkus Piibli kirjakohtade ja mängu omavahelisel sidumisel. Vikipalu laagris oli veekohaks jõgi ja selle kaldal meenutati Gideoni 300 mehe väljavalimist. Seal tuli mõtestada lahti see kirjakoht, kus osa ammutas vett käega ja osa katsus keelega. Teine koht oli sipelgapesa. Seal anti Piibli kirjakoht, kus kästakse jälgige nende tööd ja toimetamist. Alati oli see meeskonnatöö. Kõrval oli kohtunik, kellele tuli teada anda, mida siis grupp avastas. Või siis tuli laulda üks laul: kas isetehtud või pähetuleval teemal. Metsa kontrollpunktis ootas ees olukord, kus oli vaja kedagi terveks teha või päästa (seal pidi keegi ka patust mängima). Oluline oli, kuidas võistkond nüüd toimetab. See ei olnud lihtsalt sport, vaid sport ja vaimulik õppimine koos.

I. Luide meenutab üht võrkpallimängu, kus käis viimane, viies geim ja tuli kätte aeg palveks. Juhatus tuli kokku, et kas see viisteist minutit mängida lõpuni või minna palvele? Otsus oli, et lähme palvele. Ta ei mäleta, et oleks veel olnud nii vaimustatud palvet. Platsil oli kuskil 8-10 gruppi, kes siis palvetasid ja see on siiani tal silme ees. Sealt ongi see kobarpalve Indreku jaoks nii eriline: "See on see, kui sa kuuled, kuidas eri kohtadest tõusevad palvehääled. See on nii vaimustav, et ma muutun alati emotsionaalseks, kui neist asjadest räägin. Need olid kohad, kus me hoidsime distsipliini oma tulevaseks eluks."

Konsiil karastas kõiki osapooli

Vikipalu laagritesse tuli noori mitmest erinevast konfessioonist ja kõiki ühendas igatsus Jumala järele. Neil aastail ei juletud eriti suuri noortekogunemisi korraldada. Noored on julgust täis ja kõike võis juhtuda. Siin aga oli tegemist siiski erandiga, sest kristlikud laagrid olid jumalakesksed. Peale selle valitses neis ka range distsipliin. Need üle-eestilised laagrid olid ilmselt parimad tolle aja suveüritused, kuhu tuli kokku nii massiliselt noori erinevatest kogudustest. Kuna korraldus oli nii hea ja saadi vaimulik kogemus kasvamiseks, siis osaleti seal ka meeleldi.

See aeg oli tänaste jumalariigi töötegijate tähtis kasvulava.

Käsitletud perioodil on Konsiili, kui ühe osa Oleviste Koguduses tegutsenud noorte töötegijate, tegevust raske ülehinnata. See aeg oli tänaste jumalariigi töötegijate tähtis kasvulava. Ja mitte ainult jumalariigi, vaid siin toimus ka tulevaste ühiskondlikus elus aktiivselt kaasalööjate ettevalmistamine. Noortetöö kaudu vormis Jumal noori juba aegsasti järgnevaks eluteeks. Vaadeldud ajajärgu noored tõid Olevistesse kaasa hoopis erineva mentaliteedi. Nad tekitasid väljakujunenud arusaamades põlvkondadevahelise lõhe oma uudsete tõlgendus- ja väljendusvahenditega. Erilist pahameelt tekitasid konservatiivsemates koguduseliikmetes kitarrid ja trummid, mis Lääne kristlike noorteliikumiste eeskujul kirikusse toodi. Samas ei olnud see veel mitte kaua aega tagasi, kus ka jalgrattaga sõitmist peeti "vanakuradi seljas ratsutamiseks". Täna oleme tänulikud nii kitarridele, trummidele, kui ka jalgratastele. Kui vanemad kristlased moodustasid Olevistes neil aastail eraldi pihtkonnad, siis noored hoidsid algusest peale ühte. Täna on Oleviste Kogudus teistele konfessioonidele rohkem avatud kui kunagi varem. See nõukogude võimude poolt koguduste sunniviisiline liitmine on hoopiski kasuks tulnud. Koguduse juhtkond oli ka see, kes võttis enda peale kogu vastutuse ja võimude surve. Suhetes võimudega jäeti palju enda teada, eriti see halvem pool. Näiteks R. Uuemõis ei saa siiamaani aru, et kas pastor Ü. Meriloo neil aastail teda noomis või hoopiski julgustas.