03/2013
Johannes Uurimäe, Selise, 2002–2006
Nooruses ütles üks vana usklik, et meie perekond on ära valitud. Mina tulin päästmisele teismelisena ja hakkasin liikuma usurahva keskel.
Koos käisime mitmes kodus. Külarahvas suhtus meisse hästi. Näiteks oli tavaks, et matuste puhul kutsuti usklikud koju laulma, n-ö „valvama", vahel mitmel õhtul järjest. Meie põhiline laulik oli Võidulaulud. Üks lemmiklaul sealt on Hans Mirka kirjutatud: „Meie elu on rohu sarnane, täna õitseb – homme närtsib ta" (nr 363). Sagedane laulusaatja oli Oskar Linnok oma kitarri või mandoliiniga.
Jumal tahab, et me oleksime sõnakuulelikud ülevalt tulevatele märguannetele.
Töö oli nii-öelda „põrandaalune", sest nõukogude võimuorganid ei soostunud kogudust registreerima. Pikka aega käisime koos õde Alli Toome nimele ostetud talus. Kui tema tervis halvenes, palus ta Jumalalt kingiks kaht aastat, et jõutaks palvela hoone koguduse omandisse vormistada. Ehkki kogudusevanem Aleksei Mahla oli innukas mees kõiges, kuluski kaks aastat, enne kui kõik vajalikud paberid korda said. Varsti kutsus Issand vana õe igavikku. Sealt ma õppisin, kui täpselt võib Jumal palvetele vastata.
Selisel on olnud tihedad kontaktid Petseri ja Soome ning mitme Eesti kogudusega. Meie osadus on avatud. Alati palvetasid ja tunnistasid mitmed inimesed, neil olid ikka „sõrmed Piibli vahel".
Kui Aleks Mahla ramm raugema hakkas, otsiti tööle uut juhti. Leivamurdmise pühapäevadel teenis meil kaasa Toomas Jürgens Tartust. Üldlaule saatis harmooniumil tema abikaasa Viive. Vaadati ka minu peale.
Eelnevalt olin töötanud bussijuhi ja kiirabiautojuhina. Mu abikaasa Kaja on meedik ja mina autojuht – meie ülesanne oli viie maakonna auto- ja bussijuhtide tervisekontroll. Kui 1992. aastal Eesti riik sellist liiklusohutuse kontrolli enam vajalikuks ei pidanud, tekkis mul korraks küsimus järgnevast töökohast. Aga kui ma kiirabiauto võtmed ära olin andnud, sain järgmisel päeval Lõuna piirkonna politseiprefekti Volga juhiks.
Julguse asuda kogudusejuhi kohale sain Pühakirjast. Ma tean, et mu patud on andeks antud (Jh 1:12) ja Jumal kingib väe tunnistada (Ap 2). Mind ordineeriti diakoniks 27. oktoobril 2002.
Koosoleku juhatamise raskust tundsin alles siis, kui asusin sellesse töösse. Minu jutlused olid põhiliselt Uuest Testamendist. Otsides neile nii-öelda ühist nimetajat, olid märksõnadeks ikka tuli, soojus, energia, Isa, Poeg ja Püha Vaim. Kogudusetöös oli mitmeid tublisid abilisi. Tänuga mõtlen innukatele palveõdedele Sennile, Allale ja teistele.
Jumal tahab, et me oleksime sõnakuulelikud ülevalt tulevatele märguannetele. Mäletan, et kord oli vend Enno Tuulik Hiiumaalt meil teenistusel külas. Jumal andis südamesse, et läheksime külastama õde Helgit, kes hooldas haiget Reinu. Läksimegi. Helgi kutsus meid sisse. Ennol oli meelevald Reinult küsida: „Kas sa usud, et Jeesus Kristus on surnud ka sinu pattude eest? Kas sa tahad oma elu talle anda?" Ta oli nõus. Me palvetasime. Läks paar päeva ja me läksime uuesti Reinu vaatama. Ta oli nüüd palju innukam Pereraadio kuulaja ja oli hakanud suure huviga Uut Testamenti lugema. Ta küsis meilt, mida tähendavad seal need salminumbrid jm? Varsti viis Issand selle mehe taevakoju.
Elavalt meenutan Kagu-Eesti koguduste meestepäeva aprillis 2006 Mooste palvelas. Ühislaulu ajal kuulasin, et üks mulle tundmatu mees mu selja taga laulab „nagu pastor". Seal rääkisime ka koguduste vajadustest ja mina ütlesin, et meil Selisel oleks ikka pastorit vaja. Sealsamas soovitas Antsla pastor Peeter Lemats mul see „laulev vend" külla kutsuda. Koit Kask tuligi koos oma perega juba emadepäeval meile Selisele külla – ja Jumal juhatas nii, et tema võttiski koguduse aastapäeval, 20. augustil 2006 karjaseülesanded endale.
Minu kogudusevanemaks olemise ajal hakkasime palvela ümbrust korrastama. Nüüd on sellesse kõigesse vaadatud tuleviku perspektiivitundega ja meie pühakoda suure maantee ääres köidab järjest rohkem inimeste tähelepanu. Jumal on armuline ja liitnud kogudusse uusi inimesi. Olen Issandale tänulik, et saan olla jätkuvalt kaasas oma koguduse teenimistöös.
