05/2013 Joosep Tammo
„Teie olete maa sool. Aga kui sool läheb läägeks, millega saab siis teha seda soolaseks? Ei see kõlba enam millekski muuks kui visata inimeste jalgade tallata. Teie olete maailma valgus. Ei saa jääda märkamatuks linn, mis on mäe otsas" (Mt 5:13−16, vrd Jh 8:12 ja Fl 2:15).
Jeesuse Kristuse tõotus ei ole ainult loodetavate jõupinguste ja ohvrite kirjeldus. See sõnum kinnitab ka meie elu ohvrite ja jõupingutuste mõtet. „Maa soolaks" ja „maailma valguseks" olemine toimub selle nimel, et „kõik rahvad" saaksid jüngriteks tehtud (Mt 28:18jj). Kindlasti peaks iga kristlase elu valdavaks motiiviks olema kõigi hingede päästmine, kuid samas on sellel mõte ka „maa" ja „maailma" jaoks.
Kas see, millest siin räägitakse, on üksikisiku või koguduse ülesanne? Jeesus räägib siin nagu õndsakskiitmisteski mitmuses. Kindlasti ei mõjuta ristiusk „maailma" ilma üksiku inimese heade tegude ja püha eluta, kuid koguduse kaudu nende mõju summeerub ja võimendub.
Peame arvestama, et nii „sool" kui „valgus" eeldavad teatud erinevust maailmast.
Muidugi on küsitav, kas kirik on kõigil ajastutel suutnud olla „maa soolaks" ja „maailma valguseks". Samas on tõsi ka see, et see, milline kirik peaks olema, ei ole lõplikult kõigiks ajastuteks vastav. Igal ajajärgul on oma väljakutsed? Kristlased ei ole selle „maailma dünamiit", liikumapanev jõud. Kirik on „ilmalikes küsimustes" end sageli ka üle hinnanud.
Jäädes Pühakirja teksti juurde, peame arvestama, et nii „sool" kui „valgus" eeldavad teatud erinevust maailmast. Sool toimib ka väikeses koguses, ilma et see mõju oleks kiiresti nähtav. Sool säilitab ka seda head, mis ei pea tingimata olema spetsiifiliselt „koguduslik". Kes sööb puhast soola? Sageli on evangeelium katalüsaatoriks rõõmule ja elule, mis maailmas endas puudub.
„Valgus" kirjeldab koguduse toimise nähtavat ja avalikku külge maailmas. Kristlastena me ei häbene Kristuse nime, vaid tunnistame temast. „Valgus" on kontrast maailmas valitsevale pimedusele. „Tehke kõik nurisemata ja vaidlemata, et te oleksite laitmatud ja puhtad, veatud Jumala lapsed keset põikpäist ja rikutud sugupõlve, kelle seas te paistate nagu tähed maailmas" (Fl 2:14–15). Paulus toonitab, et me ei ela iseendale. Jeesus ütleb: „Mina olen maailma valgus. Kes järgneb mulle, ei käi pimeduses, vaid tal on elu valgus" (Jh 8:12).
Jeesus hoiatab, et me võime oma kutsumuse ka kaotada. Kui sool muutub tuimaks ja valgus kaetakse kinni, algab kriis. Kuid „linna mäe otsas" on ikkagi kõigile nähtav. Nähtav on ka valgustamata linn. Selleks, et koguduse mõju maailmas kasvaks, ei vaja kristlus võimumänge ega privileege, vaid Jumala ja kaasinimeste teenimisele pühendunud inimesi.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS:
- Kas kristlus Eestis on kaotanud oma valguse ja soola mõju?
- Kas koguduse vaimuliku mõju kasutamine algab kogudusest või üksikkristlasest?
- Miks Jeesus räägib siin „teie" ja mitte „sina" vormis?
- Mida saaks teha, et „soola" tuimenemise protsess peatuks?
- Mis on peale vaimulike väärtuste need head asjad, mida kristlik elulaad ja õpetus võiks ühiskonnas säilitada?
- Kuidas suurendada vaimuliku „valguse" nähtavust?
