08/2013
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
KOLMEKÜMNE KUUES TUND
„Mina olen tõeline viinapuu ja mu Isa on aednik. Iga oksa minu küljes, mis ei kanna vilja, lõikab ta ära, ja igaühte, mis kannab vilja, ta puhastab, et see kannaks rohkem vilja. Teie olete juba puhtad sõna tõttu, mida ma teile olen rääkinud. Jääge minusse, ja mina jään teisse. Nii nagu oks ei suuda kanda vilja omaette, kui ta ei jää viinapuu külge, nõnda ka teie, kui te ei jää minu külge.... Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!" (Jh 15:1-12 vrd Js 5:1-7).
Kristlaseks olemine ei ole isiklik või hariduslik küsimus.
Siin kohtame Vanast Testamendist tuntud pilti, kus Jumala rahvast võrreldakse „viinamäega" (Js 5:7). Jeesus võrdleb siin ennast aga üksiku viinapuuga ja meid tema oksadega. Kahtlemata on siin sarnasust ka apostel Pauluse poolt esitatud koguduse ja ihu võrdlusega (1Kr 12:12). Jeesus meenutab prohvet Jeremija sõna: „Mina olen sind istutanud heaks viinapuuks täiesti puhtast seemnest; kuidas sa küll oled muutunud mulle võõraks kärbunud viinapuuks?" (Jr 2:21). Kuid Jeesuse sõnum on, hoolimata okste kuivamise ja viljatuse hoiatusest, lootusrikas. Tema viinamägi on seotud uue liidulepinguga. See on pilt kogudusest. Kes Kristusesse jäävad, kannavad vilja. Ei saa olla elavat ja tõelist ristiusku ilma elava osaduseta Jeesuse Kristusega.
Kristlaseks olemine ei ole isiklik või hariduslik küsimus. Viinapuu on tervikorganism, mis koosneb paljudest okstest. Siin ei saa vastandada „nähtavat kogudust nähtamatule, vaimu organisatsioonile". Isiklik vaimulik suhe Kristusega väljendub alati osaduses koguduse terviku ja Kristuse endaga. „Minu käsk on see: armastage üksteist, nagu mina olen armastanud teid!" (s 11). Kui stoitsism nägi kõiki inimesi ühendava jõuna mõistust, hinduism ja budism näevad üksikeksistentsis lihtsalt näivust, mis sünnitab valu, siis Kristus näeb meid kõiki ühendava atmosfäärina armastust. „Selle käsu annan ma teile: armastage üksteist!" (s 17).
Kuidas aga mõista Jeesuse sõnu „Mina palun nende eest, maailma eest ma ei palu"? (Jh 17:9). Kas sellega on välistatud „kõike maailma" minek? Tähtsam kui „misjon", milles kogudus ilmalikustub, selle asemel et maailma kristlikuks muuta, on koguduse osadus oma Issandaga, mis toimib isegi sõnatu, kuid särava eeskujuna. Siin tuleb eelkõige iseendaga tööd teha, end Issandast puhastada ja uuendada lastes. Koguduse suhe maailma sarnaneb majakaga, mis näitab valgust ajastu tormisele merele. Kes näeb ja kurssi hoiab, leiab kodusadama ja elupuu.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS:
• Milliseid võrdlusi toob Jeesus veel iseenda ja tema jüngrite suhete kohta?
• Miks on püsiv osadus Issandaga nii vajalik?
• Mis takistab meid sellises osaduses püsimast?
• Kuidas Kristus kõrvaldab kuivanud oksi?
• Milline on viinapuu arenguks ja viljakandmiseks kõige soodsam atmosfäär?
• Kuidas saab püsivus olla misjoneeriv?
