09/2013
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
KOLMEKÜMNE SEITSMES TUND
„Mina olen hea karjane. Hea karjane annab oma elu lammaste eest" (Jh 10:11–16, vrd Ps 23 ja Hs 34:1–22).
Kristliku koguduse ja Jeesuse suhet iseloomustav pilt karjast ja heast karjasest nõuab tähelepanelikku vaatlust. Eelkõige on siin silmas peetud karjase vastutust ja hoolt (vrd Hs 3:17jj), mitte lammaste rumalust või kuuleka karja juhitavust. Psalmis 23 antud eeskuju kõneleb karjase hoolitsusest ja karjaliikme turvalisusest. Kuid Jeesuse Kristuse sõnades omandab see pilt hoopis võitlevama iseloomu. Täheldada võib isegi vana- ja uuetestamentliku karjasepildi vahelist pinget. Vanas Testamendis pakub karjane, hoolimata „pimedast orust", turvalisust ja rahu. Ta annab karjale tükikese „tervet maailma", milles vaenlasel ja kurjal ei ole võimalusi. Seal ei räägita mitte suurest karjast, vaid üksikust lambast, kes on hoolitsetud ja hoitud, ei lähe kaduma, vaid jääb „Issanda kotta eluajaks" (Ps 23:6).
Enamasti väljendab „pastor" koguduse elu kirjeldamisel personaalset, mitte niivõrd asjalikku joont.
Uues Testamendis omandab sama pilt ähvardavaid ja võitlevaid jooni. Röövloomad ohustavad karja ja hundid tungivad isegi karja hulka. Hoolitsus muutub võitluseks elu ja surma peale. Juttu on ka valekarjastest (siit võetakse üles prohvet Hesekieli palgaliste karjaste teema, vrd Mt 9:36). Niisiis lisandub välisele ohule sisemine. Kui mõelda Jeesuse sõnadele: „Vaata, ma läkitan teid nagu lambaid huntide keskele", siis märkame, kui kaugel on Jeesuse sõnum Psalmi 23 idüllist.
Võiks küsida: miks esitab Uus Testament meile karmima pildi? Kas selles peegeldub olukorra halvenemine? Ohud ei lähtu siin loodusest, vaid kaasinimestest. Madude ja skorpionite peale võite astuda (Lk 10:19), kuid „hoiduge inimeste eest" (Mt 10:17). Kuidas on need Jeesuse sõnad kooskõlas tema lahkumiskõnega: „Rahu ma jätan teile, oma rahu ma annan teile" (Jh 14:27)?
Koguduse juhi mõistena kasutame sõna „pastor", karjane. Enamasti väljendab see pilt koguduse elu kirjeldamisel personaalset, mitte niivõrd asjalikku joont. Rõhuasetus ei ole mitte „Kristuse ürituse" domineerimisel selles maailmas, mis saavutatakse kristlike töötegijate jõupingustega „Issanda viinamäel", vaid kristlaste omavahelise osadusega, mis valgustab ebaisikulist maailma. Pastoraalset teenistust ei iseloomusta mitte niivõrd jutlustamine, kuivõrd iga üksiku karjaliikme isiklik tundmine ja hoolitsus.
„Mul on veel teisi lambaid, kes ei ole sellest tarast, neidki pean ma juhtima" (Jh 10:16) rõhutab, et kogudus ei piirdu väikse rahuloleva grupikesega, vaid see on laiem osadus, mille piirid pole kohalikule kogudusele alati hoomatavad. Silmas on peetud paganarahvaid üle maailma. Kristus tegeleb ka nendega. Karja pilt läheneb siin pildile Jumala rahvast, kes koosneb kõigi rahvaste hulgast kutsututest. See on vastuolus natsionalistliku kujutlusega rahvast. „Teie aga olete „valitud sugu, kuninglik preesterkond, püha rahvas, omandrahvas, et te kuulutaksite tema kiidetavust", kes teid on kutsunud pimedusest oma imelisse valgusse" (1Pt 2:9).
Hea karjase vastand on palgaline (vrd Hs 34:1–22). Tõelisest karjasest eristab palgalist see, et ta pole valmis mingiks ohvriks. Rääkimata sellisest ohvrist, mis nõuaks karjase elu (Jh 15:13). Loetud sõnum piirab aga sellise ohvri toomist üksnes Jeesuse Kristuse kui hea karjasega. Tema ohvrisurm ei ole mitte niivõrd kõigile järgimiseks mõeldud eeskujuks, kuivõrd meie eest toimunu.
Palgalised ja võõrad põgenevad ohu eest. Nad uluvad koos huntidega, ei astu alandatute ja solvatute heaks välja. Neid ei huvita kari, vaid oma palk. Jeesust huvitab aga kogudus ja iga üksik lammas.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Milline on meie kujutlus Jeesusest kui heast karjasest?
• Millised vääriti mõistmise võimalused peituvad karja ja hea karjase pildis?
• Miks Jeesuse pilt koguduse kui karja olukorrast ei ole nii idülliline, kui me sooviksime?
• Milliseid inimesi me peaksime koguduste juhtidena kartma?
• Millised ootused on meil koguduse karjasele?
• Kas tänapäeva võõrad ja palgalised karjased on äratuntavad?
• Mida tähendab selles olukorras Jeesuse Kristuse surm ristil „meie eest"?
