10/2013
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
KOLMEKÜMNE ÜHEKSAS TUND
„Siis viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata... „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadekss... Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla ... Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad"" (Mt 4:1–11).
Jeesuse kiusatust kirjeldatakse vaid sünoptilistes evangeeliumides ja Heebrea kirjas (Hb 2:18; 4:15). Oma vastused kiusajale ammutab Jeesus viiendast Moosese raamatust. Nii seostuvad need sündmused Iisraeli kõrberännakuga. Need on oma olemuselt samad kiusatused, mida koges Jumala rahvas oma rännakul (1Kr 10:1–13).
On olnud aegu, mil see, mis oli jõukohane Õpetajale, pole olnud jõukohane õpilastele.
Jeesus saab Vaimu juhtimise, et leida kõrbes mõtiskledes ja palvetades selgus oma kutsumuse suhtes. Nelikümmend päeva pärast ristimist kõrbes on kontsentreeritud pilt Iisraeli neljakümneaastasest kõrberännakust. Küsimusega: „Kui sa oled Jumala Poeg?" paneb kiusaja ristimises saadud kindluse „See on minu armas Poeg" proovile. Vaimuliku elu kõrgpunktile järgnevad saatana kiusatuslikud ettepanekud. Need lähtuvad „lihahimust, silmahimust ja elukõrkusest" (1Jh 2:16). Kuid samas vastavad kiusaja ettepanekud juutlikule ettekujutusele tulevase Messia tegevusest. Need on jätkuvaks proovikiviks ka Kristuse kogudusele. Jälgides kristluse ajalugu, võime tõdeda, et on olnud aegu, mil see, mis oli jõukohane Õpetajale, pole olnud jõukohane õpilastele. Antud teemat illustreerivad Õpetaja kõnelused suurinkvisiitoriga Dostojevski ja Bulgakovi loomingus.
Kuidas neid kiusatusi tõlgendada? Kõik nad on suunatud ühele eesmärgile: Jeesus peaks kõrvaldama elu negatiivsed ilmingud – nälja, kannatused, surma ja ebaõigluse. Alles siis oleks ta Päästja, kui ta teeks kividest leiba, oleks haavamatu õnnetuste suhtes ja valitseks kogu maailma. Viimane on kristlastele olnud kõige kiusatuslikum ja ohtlikum. Just kolmanda kiusatuse järel paljastab Jeesus selle, kellega ta tegelikult räägib: „Tagane minust, saatan!" ja paneb ta põgenema.
See kõik ei tähenda sugugi, nagu poleks Jeesusel midagi tegemist inimeste hädade ja kannatustega. See ei tähenda, nagu ei läheks leiva küsimus talle korda. Ta söötis ju kaastundest tuhandeid. Ta tundis ka Jumala päästvat ettenägevust ja kõneles Jumala riigi väljavaadetest maises elus. Ometi nägi ta seda kõike Jumala valitsuse tulemusena, mitte saatanast inspireeritud kompromissides. Jumalale meelepärased eesmärgid pole saavutatavad iga hinnaga. Ei saa olla ühtki eesmärki, mis pühitseks abinõud. Jeesuse kõrbekiusatuste lugu on igale jüngrile aktuaalne.
Lisaks eelpool öeldule peitub selles loos ürgne saatanaga lepingu tegemise motiiv. Kristlastena me aga teame, et saatana võim on murtud. Niisiis küsimus seisneb selles, kas me usaldame Jumalat enam kui selle maailma vürsti. Kes Jumalat ei usalda, sellel on kalduvus teda kiusata. Goethe „Faustis" kujutatakse Mefistot inimelu saatva kiusatusena – kasvada inimeseks olemises, proovides erinevaid rolle. Me peame arvestama, et kuri ei ole piiratav „lihalike" himude madalatele motiividele, vaid see kasvab vastavalt meie elu saavutustele, suurematele ülesannetele ja avaramatele võimalustele. Teisest küljest on Jeesuse kiusatuste lugu oluline täiendus õpetusele patust ja süüst. Vastandina Vana Testamendi pattulangusloole võidab siin Jumala Poeg saatana poolt pakutud kiusatused. „Jah, ühe inimese üleastumise tõttu on surm valitsenud kuningana selle ühe kaudu. Aga seda kindlamini need, kes saavad armu ülirohkesti ning õiguse anni, hakkavad valitsema kuningana elus selle ühe – Jeesuse Kristuse – kaudu" (Rm 5:17).
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Milliseid kiusatusi oled sina tundnud?
• Milliseid kiusatusi näed sa koguduslikus töös?
• Kuidas võiks „kristliku maailma" idee olla kiusatuseks Kristuse järgijale?
• Kuidas võib inimene tänapäeval teha lepingu saatanaga?
• Mis tähendus on sinu jaoks Kristuse võidul kiusatuste üle?
