10/2013 
Joosep Tammo, Pärnu Immaanueli koguduse pastor
NELJAKÜMNES TUND
„Ja tõusis kange tuulispea ning laineid lõi paati, nii et paat juba täitus veest. ... Ja ta ütles neile: „Miks te olete nii arad? Kuidas teil ei ole usku?"" (Mk 4:35–41; Mt 8:23–27; Lk 8:22–25).
Usuelu võib tähendada vahel ka sügaviku kohal hõljumist, ilma et vastaskallas oleks nähtav.
Tormi vaigistamine Galilea järvel on üks neist väeavaldustest, mis kinnitavad Jeesuse sõnu. Kõik algab sellest, et Jeesus tahab jõuda järve teisele kaldale. Võib-olla tahtis ta leida rahvahulkadest rahu, võib-olla otsis uut piirkonda, kus tegutseda, võimalik, et Jeesus pidas silmas mõlemat eesmärki. Pärast tundidepikkust rahva ja jüngrite õpetamist oli ta väsinud ja otsis võimalust välja magada. Äkitselt tõusev tuulehoog on järve sellele piirkonnale iseloomulik loodusnähtus. Teatud õhurõhu vahetuse puhul puhuvad erakordselt tugevad tuuled mägede vahelistest orgudest järvele. Istepatja, millel Jeesus on uinunud, on ta kasutanud pea toetamiseks. Õpilaste küsimusel: „Õpetaja, kas sa ei hooli sellest, et me hukkume?" on etteheitev alatoon. Seejärel sõitleb Jeesus tuult ja ütleb järvele: „Jää vakka, ole vait!" See on sama väljend, millega ta oli oma tegevuse alguses Kapernauma sünagoogis ajanud välja rüveda vaimu (Mk 1:25).
See lugu iseloomustab kõigepealt Jeesuse jumalikku meelevalda loodusjõudude üle. Ta on suuteline isegi sellist tormituult vaigistama, mis kogenud kalurid paanikasse ajas. Piibel kõneleb Jumalast, „kes vaigistab mere kohisemise, selle lainete mühina ja rahvaste möllu" (Ps 65:8). Samas näeme aga ka Jeesuse tõelist inimlikkust. Ta tundis väsimust ja kurnatust ning vajas und. Kuid kogu loo rõhk asetseb siiski Jeesuse etteheitel, et jüngrid on arad ja neil puudub usk. Argus ja uskmatus on siin nagu ühe mündi kaks poolt. „Uskmatus" ei tähenda lihtsalt usu puudumist Jeesusesse, vaid üleüldist ebakindlust ja kartlikku usaldamatust Jumala hoolitsuse ja ettenägelikkuse suhtes. Usk, mida Jeesus neilt ootab, on muret ületav usaldus. See ei ole siiski kergemeelne eneseusaldus, mis võib kaasneda ka jüngriks kutsumise ja läkitusega (Mt 10:1).
Jumal ootab aja lainetel purjetavalt koguduselt usaldust, sest ükski naeruväärne juhus ei suuda tema rahvast hävitada. Teekond ei lõpe mitte pimeda juhusega, vaid Jumala armastuse ja hoole võidutsemisega. Nii ei ole epikuurlik usk juhustesse ega ka stoiline allumine saatuse löökidele sobitatav kristliku eluhoiakuga.
See, mis meid üllatab, on vastuolu magava Jeesuse ja hirmust kisendavate jüngrite vahel. Vastupidise kirjelduse leiame järgnevast salmist: „Ja palvetamast tõustes tuli Jeesus oma jüngrite juurde ja leidis nad magamas kurbuse pärast. Ja ta ütles neile: „Miks te magate? Tõuske üles ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse!"" (Lk 22:54).
Kindlasti on see sündmus aidanud kaasa koguduse ja kristlaskonna elu sügavamale mõistmisele. Usuelu võib tähendada vahel ka sügaviku kohal hõljumist, ilma et vastaskallas oleks nähtav. See võib tähendada kodutust ja torme. Kogudus on ohus, kuid siiski hoitud. Oma piiratuses on ta siiski kõige turvalisem paik neile, kes on Jeesusega teele asunud. See paat on nagu oaas kõrbes, valgus pimeduses ja pääste neile, kes uppumisohus.
KÜSIMUSED VESTLUSEKS
• Kuidas me tajume kogudust selles maailmas?
• Kas maailma meri on tormine või rahulik?
• Kas kaasaja koguduses magab Jeesus või magame meie?
• Millises seoses on uskmatus ja hirm?
• Millised kogemused on meil Jeesusega elu katsumuste keskel?
• Mis mõttes on kõik olukorrad Issanda käes?
